Nagu öeldakse:
"Enesekindlus pole see, kui sa astud ruumi ja mõtled: ma meeldin kõigile!
Enesekindlus on see, kui sa astud ruumi ja mõtled: ma ei pruugi kõigile/kellelegi meeldida, aga sellest pole midagi."
... ja ma ei jõua sinna. Mitte niipea. Sina vist oled jõudnud, aga mul on: "Oo, käes! Mind ei huvita!" PÕMM!! "Ei, eksitus, ikka huvitab. Kuigi vähem kui varem, onjo!" Ja nii on juhtunud MITTE ühel korral =P
Noh … inimene on 'sotsiaalne loom', nagu öeldakse.
Ma ei kujuta ette, kuidas minuga nii juhtus, et mu sotsiaalsed vajadused on täidetud ja sotsiaalseid hirme ka pole..., sest kunagi vaatasin ikka agarasti väljapoole, endale tuge otsides.
Võib-olla on see päriselt seotud eneseomaksvõtuga? Et kui ilma kahtluseraasuta armastad ennast üleni, siis ongi kõik tšill.
Enesearmastusega, enda mõistmisega ja endast hoolimisega on selline lugu, et koos sellega kasvab alati sama suhtumine ka teiste suhtes. Nii et maailm läheb aina ilusamaks ja soojemaks kogu aeg - seest ja väljast korraga. Kuni see täiuslikkus enam ei kao ja varje ei heida. Sest kõigile on kõik lubatud, meil on õigus otsida oma kohta/inimest ja valu on ka ilu. Kõik on lihtsalt hea.
Ma arvan, et selle tunnetuse taga on sotsiaalsete vajaduste puudumine ehk? Ja mul pole ka vaja, et keegi (sh riik) annaks mulle midagi materiaalset, mida ta anda ei tahaks. Kusjuures just nüüd naudin suhtlemist nii palju rohkem, kui ma seda ei vaja :D Muidu tuli nagu ette vaadata, nüüd ma panen enda "blääääähh!" välja, sest karta pole midagi :D Ainult selles mõttes tuleb ette vaadata, et kui keegi teine mind vajama hakkab, siis on kurb muidugi. Sest ma ei eelista inimesi, ainult head tunnet. Liigun hea poole, kas inimeste juurde või neist eemale või lihtsalt mööda - nii nagu mul parem on. Selle üle küll kurvastan, kui keegi mind rohkem endale tahab, kui minu jaoks võimalik/hea anda on.
Mmm. Tead Sa mis? Täitsa usun ja täitsa kujutan ette.
Ma praegu kaalun 53 kilo, aga veel mõned aastad tagasi oli mul püsiv alakaaluprobleem ja ma sain juba ammu suurepäraselt aru, et see on seotud stressiga. Ehk siis - ma nägin hästi selget seost ja oma blogis ka rääkisin sellest.
Ja ikka, iga kord, kui ma sellest rääkisin, pakkusid inimesed haigusi, mis mul võiksid olla või sööke, mida ma võiksin süüa.
Sellel vähemalt on soe, armas, hoolitsev külg, mis ka jõudis minuni. Kuid on väga imelik enda meelest selgelt midagi kirjutada ja siis mingit täielikku umbluud vastukajaks saada.
Näiteks homme saan ma kokku oma tädiga, kes on äärmiselt kena inimene. Aga mulle ei meeldi ette lepitud kohtumised. Need jätavad mulle tunde, et miski peab kuidagi kindlat moodi olema. Seega olen ma juba 3 ööd kell 3 ärganud, palavikku tundnud ja pead valutanud ning täna saan lisanduvalt aru, et ma ilmselt ei suuda kuni homse õhtu lõppemiseni süüa muud, kui Pik-Nik mozzarellapulki, mida mul on 1 pakk. Sest tunnen vana õudust täiskõhust lisanduva raskuse pärast sellele, et mul niigi on raske :D
Ja see on vääääga harv praegu, aga ikka töötab. Kord kolme kuu jooksul vast tuleb ette, et ma ei suuda süüa, sest mul on niigi halb/ärevus/kõhus keerab :D
Kusjuures mul on (peale mehe ja lapse) hetkel elus vaid 2 inimest, kellega mul on lihtsam või sama lihtne kokku saada kui tädiga. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis peale asjameeste ongi mu elus peale selle veel ainult 3 inimest, kellega kokku saan millalgigi :D
Mingi osa minust nõuab, et ma metshaldjaks või näkineiuks hakkaksin. Pigem metshaldjaks. Näkid tõmbavad teisi vee alla. Seda ma ei taha teha tegelikult… XD
Krt teab, vbla sa just seda siin teedki =) Sest vesi on ju näkile hea keskkond ja siis ta teeb ju inimestele head, aitab nad vette, kus on ometi nii palju parem elada =D
Nali.
Ütlen igaks juhuks juurde.
Sest just, JUST: teed oma arust kõik, et arusaadav olla, ja IKKA NAD EI SAA ARU, pakuvad toite, mida süüa, õpetavad täiesti mööda asju ... ma ei saa üle sellest, et mingi kord, kui mul raha otsas oli, tuli kommentaator ja rääkis mulle, kuitas tead, väike pakk ei pruugi alati soodsam olla, vaata kilohinda! Nagu ....... see on sama, kui ma oleks 20 aastat pime olnud ja siis tuleks keegi ja soovitaks selgeks õppida, kuidas välisukseni jõuda oma korteris. Ei teagi, kas nutta või naerda =P
Jep. Ma olen üldiselt mõistev, kuid … ühes sellises postituses ma käratasin, et lugejad ilmselgelt arvavad, et ma olen seni seinte lakkumisest söönuks saanud :D Ise ka ei saa aru, kust selline sarkasm :D Noh, see oli ikka mitu aastat tagasi ka! :) Nüüd, kui mulle kirjutatakse, et ma ei saavat ikka üldse aru, kuidas maailmas asjad käivad, siis ma mõtlen, et awww, tule kohe siia, las ma kallistan su rõõmsamaks ja lubavamaks :D
6 comments:
... ja ma ei jõua sinna. Mitte niipea.
Sina vist oled jõudnud, aga mul on: "Oo, käes! Mind ei huvita!" PÕMM!! "Ei, eksitus, ikka huvitab. Kuigi vähem kui varem, onjo!"
Ja nii on juhtunud MITTE ühel korral =P
Noh … inimene on 'sotsiaalne loom', nagu öeldakse.
Ma ei kujuta ette, kuidas minuga nii juhtus, et mu sotsiaalsed vajadused on täidetud ja sotsiaalseid hirme ka pole..., sest kunagi vaatasin ikka agarasti väljapoole, endale tuge otsides.
Võib-olla on see päriselt seotud eneseomaksvõtuga?
Et kui ilma kahtluseraasuta armastad ennast üleni, siis ongi kõik tšill.
Enesearmastusega, enda mõistmisega ja endast hoolimisega on selline lugu, et koos sellega kasvab alati sama suhtumine ka teiste suhtes. Nii et maailm läheb aina ilusamaks ja soojemaks kogu aeg - seest ja väljast korraga. Kuni see täiuslikkus enam ei kao ja varje ei heida. Sest kõigile on kõik lubatud, meil on õigus otsida oma kohta/inimest ja valu on ka ilu. Kõik on lihtsalt hea.
Ma arvan, et selle tunnetuse taga on sotsiaalsete vajaduste puudumine ehk? Ja mul pole ka vaja, et keegi (sh riik) annaks mulle midagi materiaalset, mida ta anda ei tahaks.
Kusjuures just nüüd naudin suhtlemist nii palju rohkem, kui ma seda ei vaja :D Muidu tuli nagu ette vaadata, nüüd ma panen enda "blääääähh!" välja, sest karta pole midagi :D
Ainult selles mõttes tuleb ette vaadata, et kui keegi teine mind vajama hakkab, siis on kurb muidugi. Sest ma ei eelista inimesi, ainult head tunnet. Liigun hea poole, kas inimeste juurde või neist eemale või lihtsalt mööda - nii nagu mul parem on. Selle üle küll kurvastan, kui keegi mind rohkem endale tahab, kui minu jaoks võimalik/hea anda on.
Otsestes inimsuhetes on kõik lihtne ja tore.
Aga krt, kui hädas ma olen, kui mu raamatuid või võrgupäevikut "valesti" loetakse =P
Mmm.
Tead Sa mis? Täitsa usun ja täitsa kujutan ette.
Ma praegu kaalun 53 kilo, aga veel mõned aastad tagasi oli mul püsiv alakaaluprobleem ja ma sain juba ammu suurepäraselt aru, et see on seotud stressiga.
Ehk siis - ma nägin hästi selget seost ja oma blogis ka rääkisin sellest.
Ja ikka, iga kord, kui ma sellest rääkisin, pakkusid inimesed haigusi, mis mul võiksid olla või sööke, mida ma võiksin süüa.
Sellel vähemalt on soe, armas, hoolitsev külg, mis ka jõudis minuni.
Kuid on väga imelik enda meelest selgelt midagi kirjutada ja siis mingit täielikku umbluud vastukajaks saada.
Näiteks homme saan ma kokku oma tädiga, kes on äärmiselt kena inimene. Aga mulle ei meeldi ette lepitud kohtumised. Need jätavad mulle tunde, et miski peab kuidagi kindlat moodi olema. Seega olen ma juba 3 ööd kell 3 ärganud, palavikku tundnud ja pead valutanud ning täna saan lisanduvalt aru, et ma ilmselt ei suuda kuni homse õhtu lõppemiseni süüa muud, kui Pik-Nik mozzarellapulki, mida mul on 1 pakk. Sest tunnen vana õudust täiskõhust lisanduva raskuse pärast sellele, et mul niigi on raske :D
Ja see on vääääga harv praegu, aga ikka töötab.
Kord kolme kuu jooksul vast tuleb ette, et ma ei suuda süüa, sest mul on niigi halb/ärevus/kõhus keerab :D
Kusjuures mul on (peale mehe ja lapse) hetkel elus vaid 2 inimest, kellega mul on lihtsam või sama lihtne kokku saada kui tädiga. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis peale asjameeste ongi mu elus peale selle veel ainult 3 inimest, kellega kokku saan millalgigi :D
Mingi osa minust nõuab, et ma metshaldjaks või näkineiuks hakkaksin.
Pigem metshaldjaks.
Näkid tõmbavad teisi vee alla.
Seda ma ei taha teha tegelikult… XD
Krt teab, vbla sa just seda siin teedki =) Sest vesi on ju näkile hea keskkond ja siis ta teeb ju inimestele head, aitab nad vette, kus on ometi nii palju parem elada =D
Nali.
Ütlen igaks juhuks juurde.
Sest just, JUST: teed oma arust kõik, et arusaadav olla, ja IKKA NAD EI SAA ARU, pakuvad toite, mida süüa, õpetavad täiesti mööda asju ... ma ei saa üle sellest, et mingi kord, kui mul raha otsas oli, tuli kommentaator ja rääkis mulle, kuitas tead, väike pakk ei pruugi alati soodsam olla, vaata kilohinda!
Nagu ....... see on sama, kui ma oleks 20 aastat pime olnud ja siis tuleks keegi ja soovitaks selgeks õppida, kuidas välisukseni jõuda oma korteris.
Ei teagi, kas nutta või naerda =P
XD omg, äkki teengi! Mõneti. XD
Jep.
Ma olen üldiselt mõistev, kuid … ühes sellises postituses ma käratasin, et lugejad ilmselgelt arvavad, et ma olen seni seinte lakkumisest söönuks saanud :D
Ise ka ei saa aru, kust selline sarkasm :D
Noh, see oli ikka mitu aastat tagasi ka! :)
Nüüd, kui mulle kirjutatakse, et ma ei saavat ikka üldse aru, kuidas maailmas asjad käivad, siis ma mõtlen, et awww, tule kohe siia, las ma kallistan su rõõmsamaks ja lubavamaks :D
Post a Comment