Ma mõtlen, et see mõte on mul siin ilmselt juba olnud ...
Aga, see on tõesti imeline, et kui lähed endale sobivat rada, siis ei pea rühkima.
Siis iga samm näitab valgust järgmisele.
Planeerida pole vaja, tuleb lihtsalt avatud/aus olla ja kõik läheb kõige paremini.
Ilusat näed maailmas sedavõrd, kui ise oled ilus.
Sellegipoolest (või seda enam) võib öelda, et meie kõigi maailmapilt on adekvaatne. Me ei saa kunstlikult enda arvamust muuta. Väline vastab sellele, mis meie sees toimub. Aga millegipärast näeme seda alles siis, kui avame end tõelisele... ja avastame, et koos sellega ka ilule.
Depressiooniaegadel olin ka mina kindel, et maailm on kole.
Ja mina olen kole ainult sellepärast, et elan koledas maailmas.
Ma ütleksin, et võib-olla on õigem öelda, et maailm on harmooniline ja SEE (harmoonia, tasakaal, muutmatu täius) on ilus, mitte, et "maailm on ilus". Me kõik näeme koledaid kohti maailmamustris. Kuid need, kes näevad valumustrit "koledate kohtade" all, ei nimeta seda inetuks. See on püha. Teiste inimeste valu on püha. See on midagi, mille ees kummarduda. Mina mõnikord tunnen, et kummardun ka enda valu ees selles mõttes, et mind rabab selle suurus ja näiline paratamatus. Minus käivitab see alandlikkuse ja ülijubesuperhüperväga suure tänu, et selle valu kõrval suudan olla väga õnnelik. Ja siis ma olen veel selle pärast ka tänulik ja õnnelik, et ma oskan sellise asja eest tänulik olla :D
Arusaamine on alahinnatud.
Me ei pea ennast ravima vaid lihtsalt aus olema, silmakesed lahti tegema.
Siis kaotab kunstlik ise oma haarde ja elu muutub puhtaks, lihtsaks.
Meie emotsioonid tahavad armastavat tähelepanu ja kohalolekut, mitte ärakeelamist või intellektuaalset veenmist. Enese hukkamõistmisest, sõitlemisest ja noomimisest pole üldse kasu.
Emotsioonid on nagu väikesed lapsed ja head emotsioonid kasvavad vitsata :)
Minevikus surkida pole ekstra vaja.
Kui minevikusündmus meid muserdab, siis teeb ta seda olevikus.
Vaat selle olevikuga tuleb tegeleda. Oma hetketunnetega.
Kui ma veel polnud päriselt aru saanud, et mu keha teab minust paremini, millal liigutada ja millal tasa püsida, siis juhtus mitu korda ühe joogatiiru ajal, et avastasin ennast sellest asendist :D
Ikka ei võtnud kuulda, kuigi keha näitas ette, mida ta vajab ...
Tjah ...
Sellised ongi kogemused, mille tõttu ma mõistust ja tahet väga algelisteks ja rumalateks tegutsemis- ja otsustamisalusteks pean.
Inimesed, kes on ausad, autentsed, on paindlikud, väga paindlikud.
Sest mitte miski ei pea olema mitte midagi muud kui - tõeline.
See on suhtumine, mille tõttu nii paljud vaimsed õpetajad räägivad lapseliku kõigeks valmis olemise tagasi pöördumisest. Kuna sa ennast ei kontrolli vaid lased kõigel (sh iseendal) vabalt voolata, loob elu üllatusi, mille sa oled valmis vastu võtma, kuna sul puudusid piirid ... või mõistuse piirang :)
Kõigis oma kolmes (üks neist ammu kustutatud) blogis olen rääkinud oma keerulisest suhtest emaga.
Ükskord vingusin tema omaduste kallal ja üks lugeja kommenteeris, et ta saab aru, aga - kui ta poleks selline nagu ta on, siis ta poleks tema.
Ma mõtlesin selle peale, et vau, kui tabamatu mõtteviis. Mul oleks jube hea meel, kui ta poleks tema, aga mida iganes ... :D
Nüüd on elu teinud sellise käänaku, et mu demonstratiivne, tähelepanu ja imetlust ootav Emmake on pidanud hoidma Venna lapsi juba mitu aastat - ja Vend ei salli teda nii väga, et lausa ei räägi temaga. Issakese kaudu antakse info edasi.
See pole normaalne, mitte kellegi suhtes aus, ja ma olen Emmakesele südamest kaasa tundnud.
Öelnud talle, et tal pole mõtet Vennalt tänu ja hoolivat suhtumist ootama jääda - ta peab ise oma mehisuse kokku võtma ja endast hoolima hakkama - see ei tähenda, et ta sunnib Venda endaga rääkima või lõpetab tema laste hoidmise, kuid - ta peab mõistma, et elu on tema suhtes hetkel ebaõiglane ja õiglases maailmas ta vääriks paremat kohtlemist ja suuremat tänu. Sealt edasi on tema otsus, kuidas ta tegutseb - saan ju aru, ja pean isegi õiglaseks, et tal on Venna ees süütunne, mida Venna teenindamine sellistes karmides oludes kustutada aitab, nii et valesti pole midagi.
Ta hakkas mulle tasakesi ütlema, et selline toetus on haruldane tema elus.
Seda kuulates sain aru, et keegi ei vaevu talle toetust pakkuma.
Keegi ei ütle, et sa mu haprake, mul on nii kahju, et elu su sellisesse paika on loksutanud, ära unusta iseennast.
Mina olen enesearmastuse apostel, nii et mulle oli loomulik talle toetavaid sõnumeid saata.
Minul pole vaja, et ta hoiaks, või et ta ei hoiaks Venna lapsi. Mul on hea, kui ta mõistab, et ta tohib ja lausa peab enda vastu hooliv olema, sest ... kui sa oled 65 ja teised pole sinust hoolima hakanud, siis on viimane aeg ise ennast armastada. Ennast armastavalt koheldes näitame/õpetame me teistele, kuidas meid kohelda.
Ma pole pidanud Emmakesele ütlema, et mina küll armastan sind.
Piisas sellest, et ma talle rääkisin, et ta väärib enda armastust enda vastu, ta väärib enda hoolimist ja enesekaastunnet. Ta ei pea veenma kedagi teist endast hoolima, aga ta peab ise ennast hoidma.
See on teda muutnud.
Viimastel nädalatel on ta öelnud, et selle jutuga ma avasin ta silmad.
Praegu teeb ta midagi nii rasket, et ta keeldus sellest juba 1,5 aastat tagasi - hoiab Venna lapsi Venna maakodus. Sellest kuulnud, seedisin natuke ja helistasin talle, et teda julgustada ennast mitte reetma. Et isegi kui ta leiab, et peab kodurahu huvides maski kandma - ärgu unustagu pärisenda pärisväärtust.
Inimesed, kelle psüühiline tervis on parem, ei vaja selle pidevat meeldetuletamist väljastpoolt, aga tema vajab.
Kui ma vaatan, kuidas ta mu sõnumitele reageerib, tean ma, et ......... üllatuuuus! .... pole teist inimest, kellega ma emotsionaalselt nii sarnane olen, minu suguvõsas või tutvusringkonnas. Kõik inimesed on tähelepanuväärselt enam tahte ja mõistusega oma elu juhtivad.
Ja tundlejad vajavad abi/mõistmist/kinnitust. Sest mõistuseinimesed käituvad alati nagu nemad teaksid paremini.
Nad eksivad, ja seda pole vaja neile öelda.
On vaja ainult iseendana elada ja see muudab teisi inimesi.
Iseendana elamine on alati väga palju parema inimesena elamine, kui mõistus ja tahe meid suunab.
Kuid me saame selles nii vähe tuge, et tuleme välja rääbakate enda eest võitlejatena, bravuuritaridena.
Igatahes on elu jõudnud sellisesse uskumatusse kohta, kus ma saan tõdeda, et armastan oma lapsepõlvekoletist, Emmakest. Ja jagan temaga suurt osa maailmast, mida ei jaga teised meie ümber olevad sugulased. Ja mina aitasin ta sellesse kohta :) Kohta, kuhu tta kuulus. I'm happy :)
Talv on just see õige aeg toitudele ohtralt vürtse lisada, et sisikond soojas hoida :P
Olen vist rääkinud, et panen piimakohvi sisse vürtse.
Võibolla olen rääkinud ka seda, et keedan kaerahelbeputru nii, et panen juba alguses potipõhja suure lusikatäie kookosvõid, selle otsa kallan piima. Keema ei lase, kui värk kuumaks läheb, lisan kaerahelbed, kaneeli, kurkumi ja koriandri, suhkru ja soola ka. Lasen korra vahuseks-keema tõusta, segan nats ja jätan kaane alla hauduma.
Ülimalt maitsev on! :)
Ma teises blogis (ja vanas, ammu kustutatud Lihtsa Elu blogis) olen rääkinud, et ma polnud oma lapsepõlvekodust just vaimustuses ning olin poole ajast mujal, haiglates, internaatkoolides, koolide internaatides jne.
Aga ka päris pätakana olin sanatoorses rühmas, mis tähendas minu jaoks lihtsalt seda, et mind toodi esmaspäeva hommikul ja viidi koju reede õhtul. Meil olid seal rühmas kõik vanused koos ja ... võibolla me saime paremini süüa kui teised rühmad? Ma tõesti ei tea, mis selle rühma eriliseks tegi. Igatahes enamik lapsi läks õhtul siiski koju, aga mulle VÄGA meeldis, et mina ei pidanud minema. Üks öötädi andis ööseks jäänud lastele alati kõrgelt "uute raamatute kapist" raamatuid, mis polnud kõigile alati kättesaadavas raamaturiiulis, ja ise vaatas rühmatoas Vremjat. Oskasin juba kolmeaastaselt soravalt igasugust kirja lugeda ning lugesin igal õhtul mitu raamatut läbi, kui see tädi tööl oli. Selle tädi nime ma ei mäleta.
Aga päeval oli meil selline hästi vana kidur tädi, kelle nimi oli Armilde.
Käisin just pissil ja olin enne vetsu koristanud, nii et seal oli kloorilõhn ja kloorilõhn seostub mul alati vanatädi Armildega, kuna lõunauinaku ajal klooritas tema meie lasteaia potiruumi nii et oli klooritatud! :D See lõhn ei lähe kunagi meelest :)
Minul oli juba lapsena väga raske magama jääda, nii õhtul kui ka päeval.
Minu kõige elamusrikkam päevane "uinak" oli selline, mille ajal ma naabervoodis "magava" semu loksuva hamba välja tõmbasin :)
Täiega uhke olin! :D
Aga teravaid elamusi võis pakkuda ka igapäevane puhketund, sest pärast supi ja magustoidu söömist tuleb ju pissihäda peale, kui sa magama ei jää. Aga Armilde oli megakuri, kui keegi voodist välja, vetsu hiilis. Ja tema, sunnik, ise ka hiilis, ning ilmus ootamatult ja vaenulikult nurga tagant välja! No jubedalt kartsin teda! :D
Noh, aastad möödusid, läksin kooli, sain kümneaastaseks ja sündis mu Õde.
Jalutasin Viljandis, paarikuune Õde kärus, mööda Meeme tänavat, kus elas Mamma (emaema), Pioneeride parki, et Õde tukub ja mina kiigun --- ja järsku ilmub välja Armilde. Mina kogen sama hirmu, mida alati, teda ootamatult nähes :D
Aga Armilde on nii hell ja armas, imetleb pikalt ja paljusõnaliselt beebikest, küsib, kuidas mul läheb ja igati on näha ja tunda, et tal on hästi hea meel mind näha.
Minu mõistusesse jättis see täieliku augu, et WTH????
Alles aastaid hiljem sain aru, et Armilde polnudki kuri nõid, vaid oli hirmus väsinud vana naine.
Ja teda Meeme tänaval kohates ta tõenäoliselt enam ei töötanudki, oli pensionil ja sai end lõpuks inimesena/iseendana tunda.
Ärge olge nagu tädi Armilde, eks! :D
Puhake vajadusel.
Inimlikkus ja soojus on tähtsam kui supp või tolmuimeja.
Ärge väsitage ennast nii ära, et röögite laste, mehe, sõbrannade või alluvate peale.
Me kõik tahame ennast hästi tunda ja kõik muu tulgu alles pärast seda.
Mõnikord mulle tundub, et mu jutt pingutusvabast elust kõlab fatalistlikult, aga endale ei tundu ma sugugi fatalistlik.
Fatalism oleks tegevusetus seetõttu, et sa usud, et kõik on ette määratud ja sa ei saa oma saatust muuta.
Mina usun, et muuta ei saa mitte ainult oma saatust vaid lausa tervet maailma, kuna maailm asub meie teadvuses.
Ma ei lõpetanud vastutuult rühkimist mitte lootusetusest, vaid olen aru saanud, et kartev ja ettevaatlik mõistus, mis kasulikkust arvestab, on väga piiratud. Elu jooksutab meid ise just meile kõige sobivamas suunas. See on usaldus ja tänu, mis mind 'alistujaks' on muutnud, mitte lootuse kaotamine või puudumine.
Practicing
such profound honesty within ourselves helps in all facets of
internal and external life- there is no real freedom without honesty,
without honesty there can be no peace of mind.
Healing
ourselves isn’t about constantly feeling bliss, being attached to
bliss is a bondage of its own. Trying to force ourselves to be happy
is counterproductive, because it suppresses the sometimes tough
reality of the moment, forcing it back within the depths of our
being, instead of allowing it to arise and release."
This
is why bad things happen to good people. Because once you are good,
your only hope for growth is through pain. While for someone who is
on the other side of the spectrum, growth has to happen through care
until he comes to this side of the spectrum where he will then
experience pain to evolve.
Pain
is a possibility. A possibility to blossom and become something more.
Don't lose this possibility by investing your energy against it.
Instead, focus your energy on trying to understand the message that
your pain is trying to deliver. And then once you know that message,
integrate it into you being.
May
we all heal. May we all be free. May we all be ourselves.
