Uus telefon ... coming soon! :)

Mul oli täna tihe päev - käisin 'saigi' juures üle poole aasta, sest vahepeal oli koroona. Registratuuris anti mulle mask. Pidin seda kasutama teist korda elus. Mul oli tunne nagu mu silmamunad saaksid auruvanni. Õnneks oli psühhiaater klienditooli tõstnud ukse kõrvale ja meie vahe oli 3 meetrit, nii et ta ise oli maskita ja minul lubas ka ära võtta :)

Pärast seda läksin Teliasse, et osta endale uus telefon, kuna minu vana esiteks pole juba üle aasta meie kodust wifit taha võtnud ...

(kuna ma olen erakordselt nutikoba, siis ma täiega usuks, et ma lihtsalt ei oska seda uuesti taha panna, aga selle vahepealse rohkem-kui-aasta jooksul on meil käinud külalisi, kes oskavad meie wifi enda telefoni panna, aga ka nende abil minu oma võtab selle taha ainult pooleks sekundiks - selle aja peale, kui ma postkasti või Insta avan, on net jälle lännu! - nii et jaa, pole minu viga ometi kord :D! )

... ja kui Õde-Vend mulle WhatsAppis pilte saadavad, siis mu telefon avab neid nagu need oleksid 15minutilised videod. Ja kõõõõõõõõõõõõik on vääääääääääga aaaaaaaeglane. Kui ma suhtlen kärsituma inimesega, siis mul on küllalt aega talle mahlakalt ära rääkida, miks ma ei saa mingit numbrit või muud asja vaadata normaalse kiirusega, sest sel ajal, kui ma räägin, mu telefon lihtsalt püüab aru saada, kas ta üldse on nõus lubama mul kõnet teha või midagi järele vaadata. Ka kõnedele vastamine on nii, et ma vajutan ... vajutan ... vajutan ... Ok, bye! 😭

Kuna ma telefonidest muhvigi ei tea ja päris kindlasti ei soovi kulutada kolme tundi oma elust, et võrrelda parameetreid, millest ma niikuinii ööd ega mütsi ei jaga, siis valisin lihtsalt sama firma, mis mul enne oli - Huawei - ja siis midagi, mis väideti parem olevat kui mu eelmine :D

Tegelikult oli see nii, et ma lõin täna hommikul Guuglisse sisse Telia epood ja juba esimese lingi all näitas ta nagu eelvaatena 4 mudelit ja ma võtsin esimesena silma torganu lahti ja selle juurde jäingi.

See oli Huawei P30. 

Näitasin müüjale oma vana 139-eurost Huaweid ja ütlesin, et nats nagu kobedam/kiirem võiks olla, aga muidu olen rahul ja kuna ta küsis, kas mul äkki on midagi juba silmas, siis ma küsisin, kuidas talle Huawei P30 tundub? Ta ütles (minu meelest siiralt), et see on täitsa hea telefon, Huawei P30 PRO on veel parem ja ma hakkasin naerma, sest ... mu eelmine telefon oli 139 eurot, ma ütlesin, et olin sellegagi kaua rahul ja tema pakub mulle mingit 600-eurost :D???!!! Ütlesin, et nõõõõuuuuu-nõu-nõu-nõu-nõu-nõu! - nii peen ma pole :D Mulle pole mingit PRO'd vaja - ma olen vaevu isegi asjaarmastaja.

Sain oma telefuntsiku ilusti kätte - "petrooleumisinise", st pakuti hele- või tumesinist, ma võtsin tumesinise, aga kui ma ostsin endale just sellist värvi sulepea (8 eurot, mitte 600 eurot! :p), siis seal nimetati sedasama värvi 'petrooleumisiniseks ja minu arust on see kuidagi kohasem - ma panen alla pildi - vaadake ise! Igatahes mulle lapsest saati väga meeldib see värv ja mul pole eriti kunagi olnud võimalust sellist värvi asju osta, nii et .... YAY! 🙋😊

Ja siis pidin veel minema postkontorisse, et saada kätte Väikule tellitud ilus kleit ja endale neljaosaline ilus pidžaama :D), ja ma ei kaotanud kogu selle päeva jooksul mitte midagi ära, ei lõhkunud midagi ära, ei jooksnud mitte kellelegi otsa ja mu pea ka valutama ei hakanud, nii et ma pidin rõõmust lakke hüppama kui niimoodi tagasi koju jõudsin, ja kuigi Mehel oli lõunauinakuaeg, ma kepslesin kogu äsja kogutud moonaga seal ringi ja ei teinud tema haigutustest välja :D Tõmbasin kõigepealt endale pidžaamad selga ja siis selle otsa Väiku kleidi ja laperdasin ja kekslesin tükk aega mööda korterit ringi ... meie argipäevad 😅

Meist kahest on Mees kindlasti pikema kannatusega 💓 

(Aga äkki pole ka ... äkki ma lihtsalt ei tunne, et ma kannatan, kui keegi teine 'laperdab' --- liiga uus mõte, ma ei tea!)

Lihtsalt ... kui ma laperdamise lõpetasin ja sim-kaarti vahetama hakkasin, siis ... mina küll aru ei saa, et see sobiks uue (sama firma!) telefoni kaardipessa. Ega ma ei tea ka. Homme puhkan, ülehomme pesen pead ja üle-ülehomme lähen uuesti esindusse. Nats napakas tunne on, aga ... õnneks on mul ärevushäire ja agorafoobia ja asperger, aga sotsiaalfoobiat pole, ehk: ma ei tule selle peale, et muretseda, kas ma ikka jätan väga hea mulje inimestele, kellega ma kohtun, või et mis nad minust arvavad. Esiteks ma ei mõtle selle peale... selles võtmes et ... miks nad üldse peaksid minust midagi arvama? Küllap mul on omaenda aade ja oodega piisavalt tegemist, et ma ei jaksa teiste reaktsioonide üle muretseda. Ja teiseks ma arvan, et küllap vist ma käitun nagu naerupall/lapsik inimene, aga ... tore on, mu meelest. Ma näen inimesi, kes muutuvad soojaks ja abivalmiks. Ma ei näe eriti inimesi, kes vaatavad mind nagu mingit kuu pealt sadanud hapupiimaklimpi. Ma ei näe, et ma hirmutaksin inimesi või teeksin nad ettevaatlikuks, pigem ma toon otsekohesuse ja vahetu suhtluse välja inimestes. Pigem nad on armsamad, kui nad on mõelnud olla ... näiteks ... ma ei mäleta, kas ma jätsin selle drafti või panin üles, aga viimane kord käisin ma oma pakki saamas Mehe ID-kaardiga :D - ja sain ka :D! Inimesed tahavad mulle vastu tulla. Ja see tähendab, et kui hirmud ja ettevaatlikkus maha võtta, siis praktiliselt kõik inimesed tahaksid kõigile vastu tulla ja kõiki aidata. Nii et ... ilma-ilu paiskab pikali lihtsalt! Ei mahu rinda ära! Tahan seda kõigile ja muidugi ma ei arvagi, et see on ainult minul! Ma tean, et teised jagavad ka seda maailma. Kui meie perel oli selline raske koht, et mina lihtsalt andsin alla, siis mu ellu tulid inimesed, kes isegi siis, kui ma ütlesin, et küll sa oled armas, aga ära muretse meie pärast ... ja nemad vastasid, et sa ka ära muretse, lihtsalt ava ennast ja võta headus vastu. Ja see on kogemus, mida ma sooviks kõigile; ja äkki neil, kes selle kogemuse meie perele andsid, juba oli see kogemus - juba oli palju suurem teadmine headusest ja ilust, kui oli minul tollal?!?

(Aga kui ma Väikule räägin oma suhtlusepisoodidest, siis ta ütleb, et tema minuga koos välja ei tule :D )

Igatahes siin on minu uue, esialgu kasutuskõlbmatu telefoni 'tagupool' - ja ... kas te ei ütleks, et see on pigem "petrol blue" kui tumesinine? See küütleb!

Illuuuuuuuuus, eks! :) <3

Ja kleit, mis ma Väikule ostsin:

Iluuuus, eks?! :)

(Pildil pole VT, see on SheIn firmalehelt reklaampilt, kuid kleit tõesti ongi selline! 22 eurot.)

(Väiku on natuke vähem varjavaks muutunud, kuid ta vist enda pilti ikka jagada ei lubaks, aga ma tean, et ta lubas mul (FB's anyway) jagada oma viimast, pooleliolevat joonistust.)

Ja siis veel uue telefoniga seotud asi. Ma pole nii kaua Snapchati kasutanud, sest mu telefoni maht on nii väike, et ma pean tehtud pildid kohe arvutisse kandma ja telefonist kustutama, sest muidu ma ei näe teiste videoid ja pilte enam. Nii et ma neid portreesid ei viitsi lihtsalt teha, ainult oma päevikufotod blogi jaoks, mis ma ka telefonist kohe kustutama pean. 

Aga nüüd, kui olen oma telefoni maha kandmas, proovisin pea kõik Snapchati viimased filtrid läbi (need vahetuvad seal!) ja enamik teist teavad, kui meelitavad ja/või naljakad-armsad nad on, nii et pole mõtet siia neid laduda, aga üks filter tekitab minus küsimusi... Nimelt näib see minu mustale pluusile lihtsalt nagu kassikarvu lisavat 😂😂😂 Kes tahaks sellist filtrit, ma ei saa aru :D? 

Minu meelest Snapchati filtritel pole nimesid.

Aga ausalt, sellist karvapudi mu täiesti mustal pluusil polnud - varrukad on veidi roosa-topilised, aga pluusi esiosa POLE valgete karvakestega kaetud.

Ja ma tahaks väga teada, mida nad mõtlesid sellise filtri loomise ja jagamisega :D

Et keegi saab tõestada, et ta on cat-lady? :D

Ja noh, plz, ärge pöörake tähelepanu mu "resting bitch face"'le.

See on mul alati.

Ma näen fotodel alati piinatud välja - dunno why.

Ok. ma läksin tagasi telefoni ja üks nunnu oli ka - kuna see filter oli uus ja üllatav, siis ma üllatusest natuke naeratan siin:

See karu polnud staatiline - kui sa polnud veel "pildista" nupule vajutanud, hõõrus ta ennast selja taga sinu vastu, kallistas, 'lõi külge' nagu kolmeaastane tähelepanupuuduse käes vaevlev laps kui sa üritad raamatut lugeda või midagi arvutis teha! :D

See oli nii nunnu! :)

Ja mu pluus EI OLE karvane!

Okei! :)

Bye, luvz! 😊💓🙏

Suva

Tjah, tõesti, ma elektrooniliselt kirjutama ei kipu... ma kahtlustan ... mõnda aega.
Aga paberitele ikka! :)

Mõned lehed on veel pooleli - see eriti:

Ühel neist lehtedest on kirjeldatud üsna naljakas kuid mulle iseloomulik juhtum.

Tulin köögist kohvikandikuga ja podisesin omaette midagi, jõudsin elutoa ukseni, nägin Meest kirjutuslaua/arvuti taga ja jäin vait, et endale mitte häbi teha :D

Kõndisin edasi ja mõtlesin, misasja ma jaurasin?

Kuulmismälu tagasi kerides sain aru, et olin "läbi ukse tulles" hakanud kordama: "aitääääh! aitäääh! aitääääh!"

Asi on selles, et mina söön voodis ja mitte köögis.

Nii et kui ma söögi valmis teen ja mehe sööma sätin, hakkan ma mingil hetkel kandikuga oma tuppa minema. Mees logistab ennast köögilaua tagant välja (ärgem unustagem, et ta on poolest kehast poolenisti halvatud, nii et see on suur asi) ja teeb mulle ukse lahti.

Hajameelses olekus töötavad mingid harjumuslikud osad, eksju.

Nii et hajameelsena, hoolimata sellest, et Meest köögis ust avamas polnud, ma harjumuspäraselt ust 'läbides' tänasin :D :D :D 

---

Kui olin "Südame" ja Bukowski läbi saanud, hakkasin lugema Murakami "Hear the Wind Sing"i.

Loen kopsakat eessõna ja mõtlen: huvitav küll, ma tean seda kõike Murakami kohta!

Ja siis jutustust lugedes saan aru, et ma tõesti olen seda juba lugenud.

See pole mul vana raamat, nii et ... oh seda minu hajameelsust :p

---

Ja seda ka et ... Bukowskit lõpetades kontrollisin/täpsustasin mingeid asju Internetist ja sain lõpuks saja kontrollimise peale teada, et tõepoolest - Bukowski tütre (Marina Louise'i) ema FrancEyE kandis elu lõpu poole lõua otsas uhket valget habemetutti.

Võimas! :D

Enne seda ma olin märganud, et Marina täiskasvanuna oli ühteaegu habras/uje ja mehelik.

Selle naise luuletused meeldisid mulle palju rohkem, kui Buki esimese abikaasa, mingi vinge kultuurilehe toimetaja Barbara luuletused.

Barbara, vaeseke, näeb fotodel välja deformeerunud.

Kuid luuletused polnud pahad ja vaim ilmselt oli tõepoolest terav.

Ma mõtlen nii, et ... meile kõigile oleks parem, kui me saaksime aru, et meie kaaslased on meile määratud ainult selleks ajaks, mil me tõmbume.

Barbara suhtus lahkuminekusse väga jäiselt, FrancEye tahtis ise plehku panna, kui sai aru, et Buk soovib naist, kes köögis naeru lõkerdaks.

Mis paneb mind mõtlema, et mina oleks Bukowskile jube hea naine olnud.

Mulle meeldib väike pind, kus olla turvaliselt ja kogu aeg naerda :)

See on minu anne, kindlasti :)

Üks kord päevas süüa kõlbab küll, kui kaks muud söögikorda asendab vein :D

Ja veinis peitub elurõõm, nagu vanad roomlased ütlesid ;)

Muuusiiii! :)

Pildiaeg

Ma tahaks tegelikult kirjutada ühest üliveidrast vaimse sisuga raamatust, mille eile lõpetasin.
See on Jelena /Helena Roerichi / guru Morya "Süda", mis sisaldab guru mõtteavaldusi möödunud sajandi esimesest poolest.
Kuid see on nii imelik lugu, et paistab, et ma pean enne mõtteid koguma. Oma lugemispäevikusse ma kirjutasin sealt 12 suurt lehekülge! :D
Tsitaadid ja kommentaarid.
Nii et ma tahaks kõvasti lühendada :D :D :D


Aga seni ma näitan oma paberite-lauakest :)
Ma laon oma märkmikud ja paberid kenasti välja, sest ma armastan neid hommikust õhtuni enda kõrval näha.
Võib-olla teen veidi zuumitumaid fotosid ja näitan, mis mille sees on ka.
Aga üldiselt see fotode tegemise tuhin käib mul nii, et kui üle läheb, siis teinekord enam kui aasta ei tee, välja arvatud vajadusel, et kellelegi midagi edasi saata.

Aga jah - siin see on, aga ... mu nurgavalimisoskus on vilets ja 10 minutit ma kindlasti ei viitsi kolme fotot teha, nii et ... on nagu on.

Pealtpoolt on nii mõttetu, aga ...

:)

Paremad päevad :)

Kas te mu armsat väikest pakenditest ehitatud altarit mäletate veel? :)

Tolmutasin seda täna ja tegin pilte. Tegin lausa 7 pilti ja kui olin need arvutisse tõmmanud, siis 6 olid absoluutselt tuhmid (telefon näitab neid kirkana ja kui ma suurendan, siis telefonis on pilt selge ja kiri ka päevikupiltidel täiesti loetav - arvutis enam mitte!) ja üks tundus hea, aga kui hakkasin väikesi detaile välja lõikama sellest pildist, siis selgus, et need on ka udused, ehk siis ka see parim pilt... :D
Huvitav, kas ma ai-fõuniga saaksin paremaid pilte või olen lootusetu udusilm ... :D

Igatahes mõtlesin, et näitan seda armsat nurgakest oma rõdu ukse juures uuesti.

See suur punane asi seal ees on pleed ja pleedi all on helekollane istumispadi.

Alumisel pildil on viirukihoidja elevandiga, kelle nina on murdunud. 

Murdunud nina pole näha ... ja ega sellestki aru saa, et tegemist on elevandiga :P

Lõpetuseks veel täna hommikul üle loetud lõiguke mu suurima lemmiku Nisargadatta raamatust.

Väga torkab silma, et kui usklikud räägivad karmast ja uduinimesed oma tahtega maailma muutmisest (mis, jumal tänatud, on võimatu, sest kõik tahtmised tulevad egost, ka nö "õilsad" tahtmised), siis Nisargadatta räägib, et kõik sünnitab kõike. Kõik on kõigega läbi põimunud ja kõik on iga üksikdetaili põhjuseks. Detaili põhjuseks pole mingi tegu või nägu, vaid see, kuidas maailmamuster käib. Minu jaoks on see nii tohutult loogiline.

A üldiselt inimestele ei meeldi seda kuulda :)

4. Real World is Beyond the Mind

Questioner: On several occasions the question was raised as to whether the universe is subject to the law of causation, or does it exist and function outside the law. You seem to hold the view that it is uncaused, that everything, however small, is uncaused, arising and disappearing for no known reason whatsoever.

Maharaj: Causation means succession in time of events in space, the space being physical or mental. Time, space, causation are mental categories, arising and subsiding with the mind.

Q: As long as the mind operates, causation is a valid law.

M: Like everything mental, the so-called law of causation contradicts itself. No thing in existence has a particular cause; the entire universe contributes to the existence of even the smallest thing; nothing could be as it is without the universe being what it is. When the source and ground of everything is the only cause of everything, to speak of causality as a universal law is wrong. The universe is not bound by its content, because its potentialities are infinite; besides it is a manifestation, or expression of a principle fundamentally and totally free.

Q: Yes, one can see that ultimately to speak of one thing being the only cause of another thing is altogether wrong. Yet, in actual life we invariably initiate action with a view to a result.

M: Yes, there is a lot of such activity going on, because of ignorance. ‘Would people know that nothing can happen unless the entire universe makes it happen, they would achieve much more with less expenditure of energy.

/.../

M: For everything there are innumerable causal factors. But the source of all that is, is the Infinite Possibility, the Supreme Reality, which is in you and which throws its power and light and love on every experience. But, this source is not a cause and no cause is a source. Because of that, I say everything is uncaused. You may try to trace how a thing happens, but you cannot find out why a thing is as it is. A thing is as it is, because the universe is as it is.

Allikas: 4. peatükk

Terve raamat SIIN.

Konkurentsitult minu lemmikraamat.

Kui ma peaksin elu lõpuni üksinda saarel elama, siis ma tegelikult küll mõtleksin näiteks Prousti ülipaksu kadunud aja otsimise raamatutesarja peale, aga kui peab olema teos ühtede kaante vahel, siis ikkagi I Am That.

Ehk siis, mis ma enne ütlesin veidi teisiti: iga üksikasi, millele keskendume, näiteks see, miks mu nina nii pikk on :D - jah, see 'torkab mulle endiselt silma' :D -, on niimoodi terve universumi pärast. Kuna universum on selline nagu ta on ja olla saab, on mul nii pikk nina. 

Vaat, nii, trallalaaa! :)

(PS, kui ma lähen ninaopile siis ka sellepärast, et iga kvant universumis lükkas mind sinna.)

Pole kohvi ega midagi

Möödunud nädalal olin ise kaks päeva (ja vahepealse öö) küla peal
ja ka meil endal olid siin laupäeval ja pühapäeval külalised (ööseks ka).

Mõlemad suhtlemissatsid olid super-imelised-täiuslikud.

Aga nüüd ma olen 'kõnevõimetu lind' natuke aega, jumal teab, kui kaua... ma suhtlesin nädalaga oma kolme kuu piirnormi maha, nii et ... ärge midagi oodake :D

A ma panen pildi üle pika aja.

Ma arvasin telefonist vaadates, et mul on sära silmas, aga tegelt on juuksed jube sassis - me käisime just vaarikavõsas ja ma peksin pea-salliga parme. Poleks juuksed patsis olnud, oleksin rasta :D

(vahin Venna ja vennatütre arvutimängukatseid)

(Pildi tegi teine tütar, Miuks)

-

mina ja Lontsik

Miuksiku laup ka paistab :)

Bye! :)

Watts is ... / Vatt siis ...!

Kuulasin Tuubist mõnusat ettekannet Alan Wattsilt.

Kui ma ise asjadest räägin, siis pole alati kindel, kas ma räägin neist samade sõnadega, mis teised. Kui sõnadel on erinevad varjundid, siis ... pole see kunagi teiste jaoks kasutuskõlbulik 'sillamaterjal' ja on arusaadav vaid neile, kes on sama silla ületanud ja tunnevad ära tõe sõnade taga. Ma siin mõned päevad tagasi sain teadlikuks sellisest liikumisest nagu MGTOW - Men Going Their Own Way, mis koondab heteromehi, kes tahavad ilma naisteta elada, sest naised toovad alati kaasa sama jama. Mõned neist on tsölibaadis, mõned harrastavad üheöösuhteid või külastavad prostituute, mõned näivad soovivat eelkõige tähelepanu tõmmata meeste suhtes ebaõiglastele lahutuseadustele USA's ja Lääne-Euroopas. Aga --- kuidas iganes keegi mitte-MGTOW seda liikumist/elustiili kokku võtab ja kirjeldab, tuleb alati MGTOW-inimesi, kes ütlevad, et too pole aru saanud, mis MGTOW on. Lootusetu! Võibolla on iga teemaga nii, et need on kõigi jaoks erinevad ja lemmiksõnavara jääb samuti erinevaks.

No ... ma pole veel juttu alustanudki, kui juba eksisin eiteakuhu. Karikate Emanda Mõte Läks Oma Teed ... :D

Igatahes oli kena kuulda, et ka Wattsi arust on müstitsism teadvuse seisund, kus inimene tunneb end olevat oma isikupiiridest laiemana, maailmaga tugevalt samasena ning tal on tugev harmoonia ja eluilutaju. Ta elab tundega, et kõik, mis juhtub, kõik, mis mina teinud olen ja kõik, mis keegi teine teeb ja teha saab on osa harmoonilisest tervikust. Vigu pole mitte kusagil. Kõik on manifestation of divine. See on siis mitte idee tasandil vaid teadvuse seisund. See ei ole filosoofia või hoiak, ikka selge tunne.

Wattsi afirmatsioonijuttu kuulates mu süda lausa hüppas rõõmust, sest kunagi, aastaid tagasi ma olin nagu täitsa üksi, kes muudkui rääkis, et see on ju iseenda mõnitamine, endale valetamine - kuidas see saab hea olla? Et seisad peegli ees, näed 30 ülekilo ja kinnitad endale 21 korda igal hommikul: "Ma olen nii ilus, sale!" Või ei jaksa põlvegi üle voodiääre lükata, aga istud patjadele nõjatudes longuspäi ja podised: "Ma olen nii energiline!" No mu aju hoiatas, et ta hakkab kohe keema, kui ma sellise asja tegemisele/proovimisele isegi vaid mõtlesin.

Watts ka ütleb, et kui sa korrutad: "Kõik on valgus, kõik on armastus, ma olen valgus, ma olen armastus!," siis sa teed seda sellepärast, et sinu jaoks see pole nii! Kui see oleks sinu jaoks tõsi, poleks sul vaja sellele isegi mõelda, rääkimata selle korrutamisest. Kuid kui me ei otsi tõelist/tõde, ei jõua me vaimses mõttes mitte kusagile. Ausus, truthfulness, on väga-väga oluline.

Ja okei, jätame vaimsuse ka täiesti kõrvale. Võtame lihtsalt selle, et me tahame olla õnnelikud.
Me PEAME kõigepealt olema ausad.
Nii on.

Watts ütleb ka, et me ei saa sellist 'armastava' teadvuse seisundit taga ajada, sest tagaajamine käib mõistuse abil, aga mõistusel pole harmooniatunnetusega mitte midagi pistmist. See tunnetus tuleb ise ja kui ta tuleb, on see üdini veenev.

Veel hakkas mu silm tänulikkusest ja härdusest lausa läikima, kui Watts sealt edasi rääkis, et kui see sinuga juhtub, ei saa sa kuidagi parata, et soovid minna sellest maailmanägemisviisist kõigile rääkima (validatsioon ikkagi! :D), sest sa näed, et inimesed ümberringi kannatavad ja vihastuvad nagu elu oleks jube raske, aga sa näed, et üldse pole, probleeme pole. Siin ütleb ta ka oma kuulsaks saanud tsitaadi: "Elul pole muud mõtet, kui elus olla. See on nii imelihtne. Ometi sagivad kõik poolpaanikas ringi, nagu oleks neil saada midagi muud, kui iseennast tundma." Me ju ometi näeme, et kõik, mida oleme taotlenud, pole meid 'ära rahuldanud'. Milleks siis see pingutamine, see on mõttetu. Ja samas, et teiste siblimine ei tekita mitte mingisugust üleolekutunnet ega isegi haletsust vaid hoopis - imetlust. Mingil põhjusel on inimesed nõus ajama oma elu väljakannatamatult keeruliseks, ja sellist elu on nad valmis ka elama! Nad elavad seda elu, mis tõesti on raske. See teeb lausa alandlikuks, hardaks. Kuigi see näib täiesti ebavajalikuna, ei näe sa seda mitte nagu rumalust vaid nagu imet!!! - Nii on!

Siis tuli hästi palju juttu sellest, kuidas kohusetundest tekkinud silmakirjalikkus meid ja kõiki meie ümber kahjustab. Kui oluline - kõigi jaoks - on see, et me oleksime aus. Kui sa sunnid ennast hea ja lahke olema, siis kuritarvitad ennast ... - JA teisi ka. Teeseldult/distsipliineeritult väljendatud positiivsetest tunnetest oleks kõigi jaoks parem, kui väljendaksime oma tõelisi tundeid.

Mulle endale tundub, et sellega võib olla raske alustada, sest - me ei suuda uskuda, et see on okei. Ja inimesed meie kõrval võivad näidata oma solvumist, sest nad on segaduses ja pole ise autentsed. Seda pöördumist autentsusesse on raske teha. Ma valisin oma blogi uueks pealkirjaks "kaastundlik autentsus" just selle pärast, et pole autentsusest olulisemat asja, kuid - see peab olema teiste suhtes kaastundlik. Ei maksa väljendada oma tegelikke negatiivseid tundeid ilma lisamata, et sul on kahju ebamugavustunde pärast, mille see sõnum su kaaslasele tõenäoliselt tekitab. (Eeldusel, et sul muidugi on kahju :D.)

Watts ütleb mõnusasti, et kui keegi sult teenet palub, sa üldse ei taha teha, aga ära öelda on liiga piinlik, sest Piibel käsib ligimest armastada ja aidata, siis vaat - just sellest räägigi! Mina, muide, päriselt tegin nii - Piiblit kaasamata muidugi. Ütlesin, et ei taha aidata, aga tunnen ennast halva inimesena, kui ei aita, niisiis aitan. See annab teisele inimesele tohutult palju võimalusi. Ta võib olla ülbe ja öelda, aww, tänks!, ja sa mõtled, et mine sinnasamusessegi ja rohkem ma sind küll ei aita. Ja see on hästi! Ta võib hakata mõtlema, et kas ta tegelikult sellisel juhul üldse tahab, et sa seda teeksid ja püüda ise muudmoodi hakkama saada. Ja ta võib ennast vastu avada ja öelda: "Tead, ma mõistan sind täielikult. Ma olen lihtsalt hirmsat moodi kimpus, nii et kui sa nõustuksid minema oma tunnetega vastuollu ning mind neist hoolimata aitama, oleksin ma otsatult tänulik." Sa kingiksid talle tõelise arusaama tegelikkusest ja see polegi nii sage ...

Kokkupuutumine ennastõilistavate inimestega, kes toimetavad tunnustuse ja positiivse minapildi nimel ning kinnitavad ka endale, et teevad seda ülimast inimarmastusest, on autentsele inimesele millegipärast kohutavaks vaevaks ja hirmus eemaletõukav. Watts selle põhjustest pikemalt ei rääkinud, kuid võin kinnitada! Mul ju Emmake selline! Watts rääkis oma kunagisest äripartnerist, kes hoidis kõigi ja ka enda ees endast seda ülima inimarmastuse pilti ja ... selle kõrval oli hirmus kehv olla. Too tegelane seletas ja silus oma tegude tagamaad kunstlikult ilusaks ja Watts jäigi ootama, et ta ennast avaks, "kapist välja tuleks". Watts ütles, et kui ta partner oleks talle öelnud: "Tead, meil on nüüd niisugune probleem ja minu meelest peaks seda lahendama 'niiviisi'. Ma tean, et see pole päris eetiline, kuid ma ei näe muud teed sellest jamast välja," ja Watts oleks selle peale öelnud: "Olen täiega nõus!" Aga seda ei juhtunud ja nende teed läksid paratamatult lahku. Autentsel inimesel on millegipärast õudselt halb olla silmakirjalikkuse kõrval. Ja samas on küllalt inimesi, kes peavad seda iseloomutugevuseks ja distsiplineerituseks!

Watts rõhutab, et pole vaja karta olla aus, kuna oma aususes oleme ju ikkagi läbinisti inimlikud ja sama 'põlastusväärsed' nagu leegid kaminas või lumehelbed akna taga. Loomulik on ilus! ... Samas tunnistas ka tema, et sinu ausust võib suuta vastu võtta vaid inimene, kes ka ise on aus, või kelles on avaldumise ääre peal see autentsuse potentsiaal. Tema ei näe sinu eneseväljenduses mitte kunagi midagi taunitavat või vulgaarset. Ebaaus inimene on aga hea-kurja / õige-vale ideedest nii kammitsetud, et ta tõepoolest võib silmad punni ajada ja ennast vakka ehmatada, kui räägid kõige inimlikumatest ja loomulikumatest tunnetest-vastumeelsustest.

Kõik meie tunded on valiidsed, kõik meie tunded tohivad olemas olla ja neis pole mitte midagi halba. Samal ajal nende omaks mitte võtmisest tuleb palju halba. See ei tähenda, et kui me vihastume ja tahaks, et teine sureks, siis me läheme ja lõikame ta kõri läbi, sest "see tohib olla". Kui me endale tunnistame ja ka väljapoole väljendame, mida me tunneme, meie tunne lahtub. Watts läks isegi nii kaugele, et tõi näiteks soovimatu raseduse, kus naine kinnitab endale, et ta ei tohi oma lapse vastu vimma kanda ja ta on 'defektne', kui ei armasta oma last, nii et ta ikka ütleb: "Ma armastan sind!" Aga tema "piim on hapu" ja SEE räägib lapsele millestki muust. Laps ei saa aru, mida arvata. Kuidas siis maailmas orienteeruda, kui sa ei tea, kas uskuda oma tunnetust või kellegi sõnu? Watts soovitab, et parem ütle oma lapsele: "Sa oled ikka paras puuk ja igavene jonnijuurikas, mida paganat ma sinuga küll peale hakkan?" ja ... --- ema stress ja vimm väheneb. Tekib võimalus asja läbi huumoriprisma vaadata.

Viha ei vii ilmtingimata vägivallani. See on teadvustamata, enda ja teiste ees maha salatud viha, mis sünnitab vägivalda.



 ---


Ja veel - ma ise lõikasin endale paar-kolm nädalat tagasi poisipea:

"MA OLEN PÄRIS POISS!" - Pinocchio Shreki filmis :)

Ausalt öeldes oli see just nii tüütu nagu ma arvasin, nii et ma rohkem ei viitsi. 

Kasvatan jälle pikaks.

Aga suvepalavaga muidugi oli mõnus! :)