I'm thru, da ba dii da ba daa ...

Sain täna hommikul läbi nii Pessoa "Autopsühhograafia" kui ka Huxley "The Doors Of Perception'i". (Siinkohal tervitan kõiki neid, kes mu monopeole sattusid - oli tore, kuni kestis! :D)
Kuigi mõlemad raamatud on õhukesed, olen ikka nädala võrra liiga aeglane, kui vaadata mu plaani, mille kohaselt kavatsesin lugeda raamatu nädalas.

Kuulasin paar nädalat tagasi YouTube'is Osho juttu sellest, kuidas ta oli kunagi kirglik raamatusõber ja tohu lugemusega (seda viimast oli mõistagi endiselt :p), kuid pole "viimased viis aastat" midagi lugenud, sest kui oma filosoofia settinud oli, tundusid muud heietused lihtsalt mõttetud ja ebavajalikud. Ei kutsunud enam.

Mõtlen selle peale sageli ..., et minu jaoks on ka lugemisest kujunenud selline võib-ju-teha-kah asi. Pealegi, kui ma võrdlen seda muu 'meelelahutusega' nagu laulmine, jooga, kompulsiivne guugeldamine ja teiste inimeste päevikute vahtimine, siis lugemine tekitab vähem emotsioone, sealhulgas isegi Head Raamatud. Õnnelikumaks teeb mind laulmine ja jooga.

Pessoa ja Huxley meeldisid mulle mõlemad, kuid mul poleks kahju olnud, kui need oleksid lugemata jäänud. Kui jooga jääb tegemata, siis on küll kahju.

Ja ma olen mõnda aega mõelnud, et ma olen nüüd pool aastat vahelduva eduga püüdnud taas lugejaks hakata, kuid ilmselt see pole siiski minu tee enam, sest pole ma endas üles leidnud seda vana magnetismi. Eks ma vaikselt ikka midagi loen edaspidigi, meelelahutuseks -- ma usun, et ka Osho tegelikult viskas pilgu mõnessegi raamatusse pärast 'lugemise lõpetamist'. Kes ikka linnas elades ainult mediteerida ja 'kontempleerida' tahaks? Maal on teine lugu, seal ümbrus toetab meditatiivsust.

Igal juhul otsustasin, et enam ei plaani niimoodi lugemist, vaid nokin raamatuid terahaaval ...

Ja - mis vahva kokkusattumus! - Huxley raamatu kõige viimane, kokkuvõttev lõik rääkis sellest, kuidas ka vaimuinimesel, kes on kõik enda meelest vajaliku ära teinud, pole enam vaja midagi kirjutada ega lugeda :D:

"Near the end of his life Aquinas experienced Infused Contemplation. Thereafter he refused to go back to work on his unfinished book. Compared with this, everything he had read and argued about and written—Aristotle and the Sentences, the Questions, the Propositions, the majestic Summas—was no better than chaff or straw, For most intellectuals such a sit-down strike would be inadvisable, even morally wrong. But the Angelic Doctor had done more systematic reasoning than any twelve ordinary Angels, and was already ripe for death. He had earned the right, in those last months of his mortality, to turn away from merely symbolic straw and chaff to the bread of actual and substantial Fact. For Angels of a lower order and with better prospects of longevity, there must be a return to the straw. But the man who comes back through the Door in the Wall will never be quite the same as the man who went out. He will be wiser but less cocksure, happier but less self-satisfied, humbler in acknowledging his ignorance yet better equipped to understand the relationship of words to things, of systematic reasoning to the unfathomable Mystery which it tries, forever vainly, to comprehend."

Nii et ma arvan, et ma olen heas seltskonnas! :D
Mis mulgi nende õlgede mäletsemisega mässata :D

Meenutan siinkohal jälle Nisargadattat ..., kuidas küsija avaldas arvamust, et tuleb ju ikka tööl käia ja normaalne olla (et keegi su üldse tööle võtaks) ning Nisargadatta vastas rahulikult midagi sellist, et kui sa arvad, et oled siia ilma sündinud tööd tegema ja normaalne olema, siis nii su elu lähebki, kui sa aga ei arva, et oled siia ilma passerdama ja pusima sündinud, siis ... sa enam ei sünni! :D
Pole vaja enam, pole mõtet!

Huxley mõtiskles raamatu keskel ka, kui seletamatu, et me peame teadvust avardavaid kogemusi väärtuslikumaks ja kõrgemaks kui tavateadvuses elu, kuid see (kõrgem teadvus, ühtsusteadvus) näib olevat kasutu argipäeval. Kas kasutu võib olla eelistatav? Raamatu lõpus ta siiski ka väljendas suhtumist, et kui inimene saavutab 'transtsendentse' seisundi ilma droogideta, siis ei peagi ta enam 'meie maailma' kuuluma ja ta ei peagi muretsema, kust saab süüa tema ja teised.

Tema valitud droogiks oli meskaliin, mida ta tarvitas n.ö kontrollitud-juhitud katses. Ehk siis kõik need kaifi 10-12 tundi oli temaga koos keegi, kes lasi tal nii vaikselt istuda, kui ka ärgitas teda erinevaid asju tegema ja küsis kõige kohta tagasisidet. Esimese asjana mõjutasid Huxley't värvid ja kangavoldid - näiteks oli ta vapustatud oma hallidest flanellpükstest ja olekski neid vaatama jääda võinud, kui teda poleks väljastpoolt edasi suunatud. Ta oli aga üllatunud, et klassikalisele muusikale selline tajude avardumine ei laienenud, vastupidi: ta ütles, et muusika näib teda tagasi maa peale toovat, olevat sild transtsendentse ja maise maailma vahel. See on sama, mida mõtleb ka tavaline/maine, ilusat muusikat kuulav inimene :D, ainult et tema tunneb, et kaunis muusika ülendab hinge, mitte vastupidi. Nii et sild, tõepoolest!

Ja järelsõnast lugesin, et ansambel "The Doors" võtnud oma bändile nime just Huxley 'The Doors Of Perceptioni' järgi! Lahe! :)

Pessoa:

Huxley:

Ma tegin päevikupildid hästi väikeseks, kuna ei viitsinud udustada, aga ülemised pildid toovad meelde, et ma ei oskagi muid, kui udupilte teha.

Ja siin hüvastijätuks üks laul, mida hetkel ketran :)

Julia Jacklin - Pool Party

Nunnu hääl, armas indie-folk ja superlahe ajuvaba video, mis on veel aeglane takkapihta! :D
Aeglane meeldib mulle! :)
Mõtlesin kuulates, et ta meenutab Aldous Hardingut ja siis lugesin Wikist, et Julia töötas mitu aastat mingi jama koha peal, et teha oma plaat just selle produtsendi juures, kes Aldous Hardingu välja andis! :)

Ja mulle nii meeldib, kuidas Julia ühes kohas hääldab 'Saturday' - sä-dürü-dei 💝😻💝

"Süda"

Väga imelik on kirjutada raamatust, mida ma lugeda ei soovita :D ... Ma pole seda nii ammu teinud.

Raamatul "Süda" pole autorit märgitud, kuid see on osa Elava Eetika 'koolkonna' kirjandusest, mis on sündinud Jelena Roerichi päevikumärkmetest, mille aluseks omakorda on guru Morya õpetused.
Ehk siis: Morya räägib, Jelena paneb kirja ja raamatuid välja andma hakates vaatas guru Jelena tekstid ise üle ka. Kokku on selles sarjas 17 raamatut.

Jelena ja Nikolai Roerich olid idamaisest esoteerikast huvitatud abielupaar, kes võtsid ette ka palju reise ja rääkisid võimalikult paljude salaõpetuste tundjatega. Morya aga rääkis oma jutte Londonis ja Roerichid käisid teda kuulamas 35 aastat - 1920 - 1955, mil Jelena suri. Seda ma ei tea, kas KÕIK need jutud räägiti Londonis, aga seal nad igal juhul esmakordselt kohtusid.

Igal juhul olen ammu tahtnud Jelena/Helena Blavatsky asju lugeda ja kuna sama mees oli ka Blavatsky üks õpetajatest, siis tundus väga hea mõte see raamat ette võtta.

Paraku oli raamatu lauseehitus nii veider, et pani mu kogu aeg magama - sageli lugesin seda tillukest raamatut 1/3 lehekülje kaupa, siis pidin midagi muud tegema või magama. Igatahes polnud lugemine nauding.

Lisaks hakkas jubedalt häirima, kui võitlusvalmis ja negatiivne see Morya oli. Kõigist kantidest ümbritsesid teda "seestunud" ja reeturid, deemonid ja Pimeduse Jõud, kellega tema ja tema mõttekaaslased siis võitlema pidid, esindades Valguse Jõudusid. Ta tundus väga hapu olevat oma endiste kuulajate suhtes, kes (ma oletan, et tema suurushullustuse, võitlusvalmiduse ja negatiivse nägemuse tõttu) olid temast eemaldunud. Õhku visati ebamäärased ja lapsikud ähvardused sellest, kui ettevaatamatu on Õpetajast halba rääkida ja mis hirmsad tagajärjed sellel olla võivad.

Kui minu lemmikud ida müstikud Osho ja Nisargadatta räägivad puhtalt isikliku kogemuse pinnalt, siis Morya alati "Meietas" (suure tähega) ja püüdis mingi talle väidetavalt teada oleva kõrgete meistrite Hierarhia selja taha pugeda.

Ma saan aru, et inimesed on erinevad ja neile imponeerivad erineva tooniga õpetused, kuid see oli lihtsalt masendav, mis maailmas see Morya elas.
Ma oleks juba esimeses loengus ängistusataki saanud.
Ka polnud temas sugugi avatust teisitimõtlejate suhtes, mitte mingit leplikkust, et kõik ei mõtle samamoodi..., ma arvan, et need "seestunud" inimesed ja Kurjuse Jõud olidki lihtsalt need, keda tema hapu olek ja vastutuse ebamäärasus eemale kohutas.


Aga nagu ikka - oli temagi jutus asju, millega täiesti nõus olen.
1. Ärritunud olekus ei tohiks süüa, see teeb kehale halba.
2. Tee õndsusele on lihtne, kui pole konkureerivaid huvisid (vajadus meeldida perele ja tööandjale, soov praeguses kehas ellu jääda jne.).
3. Energia on väärtuslik ja meil on õigus valida, kuhu me selle paneme.
4. Mõte on tähtsam kui tegu. Näiteks kui teeme heategusid selleks, et olla hea, siis me ilmselgelt ju pole seda vaid püüame headust imiteerida. Hea inimene teeb head nii, et ei tee sälku voodipeatsisse või tärnikest kalendrisse.
5. Väsimus on ohtlik, sest väsinud inimesed käituvad halvemini, kui on nende loomus, aga karmalised tagajärjed tuleb ikka neil kanda. "Palun vabandust!" ei loe.
6. Elav tuli puhastab.
7. Füüsiline (inim)keha piirab meie kogemuste spektrit.
8. Loomad on eksistentsiga ühtsemad kui inimene, kuid et nad on oma seisundist ebateadlikud, jäävad nad arengult ikkagi tahapoole. Teadvustamine on oluline, enne kui ringiga teadvustatud puhta olemise juurde (tagasi) jõuame.
9. Inimesed teevad teisi inimesi (ka või eelkõige lähedasi) haigeks.
10. Kui tunneme millegi suhtes vastumeelsust, tuleb selle asja suhtes olla väga ettevaatlik, mitte lihtsalt maha suruda oma autentset reaktsiooni. Kuni me ei tea, millest vastumeelsus on põhjustatud, on ohtlik seda teha, sest põhjus kindlasti on ja see võib olla oluline. Ei ole vaja üritada ennast murda mõistuse ja tahtejõu abil.

Heh! Polnudki nii tüütu kirjutada, kui arvasin! :D
Ma mõtlesin, et kirjutan seda mitu päeva :D

Aa, tegelt, ma pole veel tsitaate vaatama ja fotosid tegema hakanud ja jube pime ja külm on täna (T, 27.04.2020)...
Äkki lähebki mitu päeva!? :D

....


Jaaaaa läkski mitu päeva :)

Pildid, mis täna viitsisin teha:

Guru Morya arvab, et meelerahu on illusioon.

Tähtis lahing for sure ...

-

Lihtsalt üks terve lehekülg lugemispäevikust:

Ja lihtsalt avatud raamat:

Ja mu pidžaama-retuusides koivad :D

Ja tsitaate välja kirjutama ei viitsigi hakata.

Ma olen "so over" sellest raamatust!

Vahel loen, üldiselt mitte

Ma mitte lihtsalt ei tee enam raamatupostitusi vaid ei loe ka enam.
Milleks raamat, kui Instast saab kohe kokkuvõtva tsitaadi kätte :D
Keele ilu? Kellel selleks aega :p

Igatahes juuni lõpus või juuli alguses märkasin, et olen sel aastal ainult 4 raamatut läbi lugenud.
Mõtlesin, et see ei kõlba küll kohe üldse enam ja nüüdsest hakkab lugemisoskuse taastamine olema kõige tähtsam osa mu päevast. Raamat nädalas. Jaotan leheküljed 6-7 peale ära, enne magama ei lähe, kui päevane osa läbi, ja pühapäeval teen ka kokkuvõtte.

Esimene raamat oli Anti Kidroni "Isiksus ja iseloom"
Neli päeva läks kenasti, siis juhtus midagi, ma ei saanud lugeda ja mõtlesin, et võtan järgmiseks nädalaks midagi õhukest ja lõpetan Kidronit selle kõrval.

Õhukese lugesin kenasti läbi küll, aga ... Kidroni lõpetasin alles praegu ja selle järel võetud raamat on veel pooleli. Need kaks nädalat, mil ma külas käisin, külalisi võõrustasin ja selle järel puhkasin, ei lugenud ma lehekülgegi.

Ja vahepeal tuli prioriteedid ümber mängida ja lõpuks mul polnudki üht tundi, et lugeda, rohkemast rääkimata.


Paar huvitavat kohta isiksuseraamatust.

Kidron räägib siin inimestest, kellel on "internaalne vs eksternaalne kontrolli lookus", ehk siis, kas inimene arvab, et edu ja ebaedu sõltub temast endast (võimekusest, visadusest, leidlikkusest) või välistest asjaoludest (saatusest, juhusest, mõjukatest isikutest, ettenägematutest keskkonnasündmustest).

Tsiteerin:

"Eksternaalid erinevad internaalidest mitme tähendusrikka näitaja poolest.
* Internaalid otsivad innukamalt infot tervisehädade korral.
* Internaalid hoolitsevad rohkem oma tervise eest: lasevad endale kaitsepookimisi teha, käivad arstlikul läbivaatusel, loobuvad suitsetamisest jne.
* Eksternaalidel on sagedamini psühholoogilisi probleeme (ärevus, depressioon) kui internaalidel.
* Eksternaalide enesehinnang on internaalide omast väiksem. 

Kõiki neid fakte võib seletada ühe keskse põhjusega: inimesed, kes arvavad, et saatus on nende enda käes, saavutavad elus rohkem. Eksternaalid lasevad end aga internaalidest rohkem sotsiaalselt mõjutada, sageli kui internaalid püüavad hoopis teisi mõjutada, sageli ka teistega manipuleerida. Samas on Rotter korduvalt rõhutanud, et nii väga kõrge internaalsus kui ka kõrge eksternaalsus võivad põhjustada kohanemisprobleeme. Esimesel juhul võib inimesel kujuneda väär arusaam, nagu kannaks ta ise kõige eest vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahendama. Teisel korral - nagu eespool toodud näidetest selgus - muutub inimene passiivseks väliste jõudude mängukanniks."

No mina olen muutunud eksternaaliks, võib öelda, et ma olen fatalist, aga mitte selles mõttes, et ma tunneksin end abituna. Vastupidi, ma usun, et eksistentsil on kõrgem tarkus kui mul ja mu elu on parem, kui lasen elul end juhtida ja jään kõrvalt imestajaks/imetlejaks.

Samal ajal ma usun (nagu 'äärmuslik internaal'), et inimene kannab "ise kõige eest vastutust ja peaks ainuisikuliselt kõik endaga seotud probleemid lahendama".
Ma ei arva, et inimene saaks kontrollida kõike, mis temaga juhtub, aga kogu 'isiklik inimkogemus' on ikka tema enda vastutada.


Teise tsitaadi toon usaldusest inimsuhetes:

"Inimsuhete usaldus näitab seda, et teisi inimesi usaldatakse, kui pole teada mingit konkreetset põhjust, miks neid ei peaks usaldama. Rotter tõi esile mitu olulist momenti, mis eraldab inimsuhteid usaldavaid isikuid umbusaldavatest. Kõrge usaldusnivooga isikud
* valetavad vähem,
* tüssavad ja varastavad vähem,
* austavad enam teiste õigusi,
* tunnevad end harvem hüljatu ja õnnetuna,
* meeldivad teistele rohkem,
* on ise usaldusväärsemad,
* pole teistest vähem ega rohkem kergeusklikud inimsuhetes,
* pole teistest vähem ega rohkem arukad.
Vaadeldes ühiskonda laiemalt, tuleb usaldust inimsuhetes pidada sotsiaalselt hinnaliseks jooneks. Sellele toetuvad sotsiaalne koostöö, üksteise abistamine, kaudsemalt ka kultuur, tervishoid, pangandus, ettevõtlus jne.

Vaat, see tsitaat pani mind end tõsiselt hästi tundma arvestades, et mu usaldus on tohutult kasvanud. Ilmselt algab see kuidagi nii, et kõigepealt hakkad usaldama ennast, siis maailma, siis üksikisikuid. Selleks, et usaldada, tuleb tunda, et meid ei ohustata.
Me peame ettevaatlikkust tarkuse emaks ..., aga tarkust on mitut moodi.

Minu esimene usalduse-õpetaja oli Mees.
Tema tuli suhtesse nagu pauhhhti - täie usaldusega.
Enne temaga tuttavaks saamist ma võisin kaardimängus sohki teha.
Ma arvasin, et kõik teevad.

Aspergeri-elu

Sain just läbi väga laheda raamatu - PAULA TILLI "Teisiti. Minu aspergeri-elu".

Soome päritolu Rootsis elav Paula oli kogu aeg 'teistmoodi', pidi kõvast vaatlema ja imiteerima, kui vähegi tahtis pahakspanevaid pilke vältida. Inimesed väsitasid ja tüütasid teda, pealiskaudne small-talk ajas une peale, teiste elu üksikasjad ei huvitanud teda sugugi, samuti tundusid argitegevused ületamatult keerulised. Ta tõi siin näite, kuidas duši all käimine koosneb hästi paljudest pisikestest etappidest, millele ainuüksi mõtlemine kurnab oimetuks. Seda oli lahe lugeda, kuna ka mina olen kasutanud duši all käimise näidet selgitamaks, et see ei tähenda mitte ühe asja tegemist vaid mingi 10-15 asja tegemist õiges järjekorras. Äratundmisi oli kubinal nagu saginast ja lärmist väsimine, millest pole võimalik tükk aega välja puhata, ülihoolikas planeerimine, samade tegevust tegemine iga päev ja sama toidu söömine päevast päeva.

Rootsi tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem on nii toetav, et kui Paula vanuses 30+ oma diagnoosi sai, anti talle tugitöötaja ja koduabiline ning kinnitati, et tal on selleks täielik õigus. Isegi mina mõtlen, et kui ei jõua süüa teha, siis söö võileiba, kuni ükskord jõuad, aga näe - seal leitakse, et kui ise ei suuda, siis peab keegi sind aitama. No eks sotsiaaltöötajad taha ka tööd ja palka. Paula nendib, et piisava abi korral ja sobivas ümbruses ei pruugi olla arugi saada, et inimesel on probleemid, mis ilmnevad kohe, kui 'käehoidmine' lõpetada.

Aga eriti tuttav oli jutt väsimusest ja selle mõistetavaks tegemisest:

"See, et "jaksamine" tähendab teistele inimestele hoopis midagi muud kui mulle, võib teatud olukordades isegi tüli põhjustada. Kui keegi sõpradest küsib mult, kas ma saaksin teda kolimisel aidata, siis arvatavasti ta vihastab, kui vastan, et ei jaksa. Aga ma ei saaks seda asja muul viisil selgitada. Kui mind sunnitaks teda aitama, ängistaks see mind juba mitu päeva enne kolimist, ning pärast kolimist oleksin sunnitud teist sama palju puhkama.
Millalgi tükk aega tagasi nõustusin aitama oma sõpra kolimisel, mida ma hiljem kibedalt kahetsesin. Ma ei kavatse enam kunagi sellist piina taluda. Muidugi ma aitan vajadusel oma sõpru, kuid ainult siis, kui see ei kahjusta minu psüühilist tervist. Kui keegi nõuaks abi kolimisel, oleksin sunnitud meie sõpruse katkestama. Kui ise uude korterisse koliksin, palkaksin kõhklematult kolimisfirma kõike minu eest tegema - hoolimata sellest, et mul ei ole palju raha. Oleksin sunnitud paar kuud kaerahelbepudru peal elama, aga teeksin meelsamini seda ja kannataksin ajutise vitamiinipuuduse all, kui laseksin end nii piinata."

Meenub, et kunagi lugesin ühe töövõimetu eestlanna blogist, et ta ei hakka 20 euro pärast laadale enda tehtud ehteid müüma sõitma ja muidugi oli kommentaariumis tegelasi, kes kurjustasid, et nende jaoks on 20 eurot küll suur raha ja küll ikka elab hästi, kuigi ise kurdab, et saab suurivaevu hakkama. On arusaamatu ja hämmastav, kuid jõulise psüühikaga energilised inimesed ei suuda kuidagi näha, kuidas inimene, kes duši allagi minna ei jõua, ei hakka 20 eurose tulu pärast kusagile laadale sõitma, kuna see teeb nädalaks täiesti jõuetuks ning on ennast kuritarvitav. Parem juba kaks kuud ainult kaerahelbeputru süüa.
Mul on muide Issake selliseks muutunud ..., et no kuidas ei ole jõudu teha, kui see asi tuleb ära teha/on kasulik?
No vaat, ma hoian jõudu kõige möödapääsmatute asjade tarvis.

"Ka "väsimus" tähendab teistele inimestele ilmselt midagi hoopis muud kui mulle. Saan väsimusest aru selliselt, et olen nii läbi, et iga sammu tegemine tundub raske ja pean ennast pingutama, et lihased mind kuulda võtaksid. Vastasel juhul jookseksin millelegi otsa, teeksin endale haiget või unustaksin midagi. /.../ Teised inimesed määratlevad väsimuse ilmselt teisiti. Miks muidu võtaksid nad vabatahtlikult osa erinevatest tegevustest, kuigi on väsinud?"

"Tavaline argipäev väsitab mind tohutult. Nõudepesu ja toidupoes käimine on mulle ilmselt samavõrd stressitekitavad kui täiskohaga töö teistele inimestele. /.../ Paljud ütlevad, et inimene vajab väljakutseid /.../. Aga mulle on suur väljakutse saada argipäev sujuma, ja seetõttu ei otsi ma väljakutseid väljastpoolt kodu. Ma pean täpselt mõtlema ja keskenduma igapäevatoimetustele nagu toidu ostmisele, nõudepesule ja duši all käimisele. Pärast neid olen nii läbi, nagu oleksin mitu tundi tööd lõhkunud, kuigi tegelikult on toimingutele kulunud vaid 15 minutit."

"Invaliidsuspension muutis mu elu täielikult. Ühtäkki jõudsin enda eest hoolitseda hoopis teisiti kui kunagi varem, hakkasin käima toidupoes ja pesin nõusid. Varem ma isegi ei teadnud, et inimesel võib olla nii palju energiat! Ja selle psüühilise heaolu saavutasin vaid töölkäimise lõpetamisega."

Paula ise arvab, et ta elu on suurepärane ja ta on õnnelik, et ta saab olla just tema.
Soomes-Rootsis vast võib midagi sellist julgelt välja öelda..., Eesti kontekstis tundub see ülbe ..., et sul on pension, tugiisik ja koduabiline ning sa julged veel välja öelda, et oled endaga rahul :D Sa PEAKSID olema rahulolematu ja ennast piina piiril hoidma, muidu pole see teiste/maksumaksjate suhtes aus. Asi on aga selles, et isegi ennast piitsutades jäävad nõrgemad meist abi vajama ja kui seda niikuinii ei muuda, siis las aga elavad õnnelikuna, ma arvan.