Ahistamisest ja piiridest

On veel üks video, mida nägin mitu nädalat tagasi ja mis on kummitama jäänud.
Linnar Priimägi oli mingis Anu Välba poolt juhitud saates ja rääkis seksuaalsest ahistamisest.
Priimägi väitis, et on olemas flirt ja on olemas vägistamine, aga ahistamist pole.

Mina olen ka ahistamisest palju mõelnud.
Kuidas teha vahet flirdil ja ahistamisel?
Kui ma kuulen ahistamiskurtmisi, siis sageli minu meelest teine pool lihtsalt flirtis.
Kui paljud noored naised käivad pidudel ja ise flirdivad võimupositsioonil olevate meestega, sest loodavad endale sellest tulu!?
Kui paljud mehed peoõhkkonnas, rääkides flirtiva tüdrukuga, suudavad meeles pidada, et tüdruk suure tõenäosusega üritab teha tehingut ja see ei tähenda, et mees talle meeldiks - flirtivale/kekutavale tüdrukule võib see mees lausa vastik olla! Ta flirdib, sest see võib talle majanduslikult või esile tõusmisel kasulik olla. Ja mitte keegi ei tee sellest skandaali, sest see on mõistetav - ja algatatud naise poolt.

Ja no mis meessoost geidesse puutub, siis päris paljud neist on suurepärased naljatajad ja flirtijad, nad flirdivad isegi juhututtava voodihaige vanaemaga. Ehk, flirt ei tähenda kaugeltki, et me üritame kedagi voodisse saada. Pole mõtet ennast nii palju tähtsustada, et iga flirdi peale endast välja minna ja ennast ahistatuks pidada. Elu on vist nii kiire, et inimesed on selles osas mõistuse kaotanud. Kohe, kui kellegi käitumine meile ei meeldi, järeldame me, et ta on milleski süüdi, selle asemel, et endalt esmalt küsida, kui suur oli meie enda roll sellise situatsiooni kujunemisel.
Nii et olen suurel määral Priimäega nõus!



Olen mõelnud ka seda, et inimkeha on justkui loodud selleks, et oleksid mõned kohad, mida patsutada :D Olen ise ka teada saanud, et isegi väikesele lapsele ei pruugi meeldida, kui ma teda ühe käega kallistan ja teisega puusale/pepule patsutan ... - see lihtsalt on nii kehaomane käitumine, ainult et ... tuleks vist meeles pidada, et mis on lubatud ja soe/armas kahekesi olles, ei pruugi olla lubatud külaliste või kaamera ees :)

Olen näinud, kuidas meesterahvas intervjuu ajal patsutab enda kõrval istuvat naist (ma arvan, et nad olid kaas-saatejuhid, keda teises saates intervjueeriti) korduvalt puusale ja peab seda hoidvaks-hoolivaks-kaitsvaks liigutuseks ja naine on: MIDA sa oma arust teed? :D
Asi oli hetkel selles, et mehe embus ja patsutamine oli spontaanne ja soe. Oleks nii kena, kui meil kõigil oleks oskust vahet teha kiimase ja sooja-lõbusa patsutuse vahel ...

Muidugi olen näinud videokompilatsioonides ka seda, kuidas mehel pole naisega mingit kontakti ja ta ikka läheb ja torkab sõrmega suurde pehmesse kannikasse. Nagu laps.

Ja siit tulebki minu jaoks vahe.
On võimalik tulla liiga lähedale, sest naine on flirtinud ja sul ON alust arvata, et sa friiking meeldid talle.
On võimalik tulla liiga lähedale, sest sul on nii tore olla, et sa unustad analüüsida. Ka mina olen andnud mulle selja pööranud naisterahvale, kellega just rõõmsat-lõbusat juttu rääkisin, kerge laksu tema vetruvale tagumikule. Kahetsesin seda loomulikult silmapilk ja see oli täiesti kohatu, kuid ma ju ise tean, et selles polnud midagi 'predaatorlikku'. Ma päris kindlasti ei kavatsenud seda naist mitte kuidagimoodi ära kasutada. See oli LAPSIK. Kuid inimene, kes midagi sellist teeb, on idioot, aga mitte ahistaja.
Ja... on võimalik tulla lähedale, kui sulle juba on signaale saadetud, et hoia eemale!
Ainult see viimane on minu meelest ahistamine. See, kui sa aimad või lausa tead, et patsutamissoov POLE vastastikune. Teil pole tore, rõõmus ja soe koos olnud just. Ja sa otsustad lihtsalt ülbe olla ja võtta, mis sa tahad, sest sa ei hooli sellest, kuidas teine inimene ennast tunneb ja tead, et oled tugevam.

Ka mind on puudutatud nii, nagu ma ei taha, kuid need inimesed olid idioodid, mitte ahistajad.
Ja las ma mõtlen, kas seda pärast keskkooliiga on juhtunud? Üldiselt ainult kogemata :D - ükskord ma ise hakkasin poetrepist alla minema ja sirutasin käe üle õla veidi tahapoole, et ukse kinnilangemist aeglustada ... - paraku oli minu järel tulnud uksele noormees, kellele ma otse kubemesse tonksasin 😢 .
Ta ütles: "Oo, aitäh!" 😭

Ja ükskord  ma toetusin küünarnukkidega seismiskõrgusel lauale ja sõbra sõber, kes mu selja tagant märkamatult mööda kõndis, andis mulle kõlava laksu tagumikule; ma huilgasin ehmatusest nii kõvasti, et keset suveõhtu-välibaarisuminat jäid kõik korraks vait ja vaatasid ringi. (Ma ise ka!) Ma olen lapsest peale ehmatusest kisendanud ja hüpanud nii, et kõik ümberringi vaikseks jääb. Posttraumaatiline stressihäire :D See oli küll pärast keskkooli ...

Ka mind on teismelisena teismeliste poolt vastu seina lükatud ja rindadest kabistatud, seelikut tõstetud, jalgu laiali venitatud jne, kuid minu meelest oli tegemist idiootidega (mitte ahistajatega) ja ma ei jätnud seda enda teada.
Ja kuna ma kaasa ei kihistanud, on need juhtumid ajaloos.

Lõpuks oleme me vihased tegelikult ainult enda peale, et me millelgi sellisel juhtuda lubasime.
Me ei saa loota teiste peale, et nad kohtlevad meid nii, nagu meie oma peas sobivaks peame.
Meie piirid on meie kehtestada.
Tuleb aru saada, et teised inimesed elavad ja jäävadki elama Oma Maailmas.

Autentsus 2000 aastat tagasi

Leidsin täna hommikul endal Bloggerist kaks 'mustandit'.
Üks oli pilt, teine oli allolev tekst.

Mõtlesin, et no ma igaks juhuks ei pane kohe üles - peab ju olema mingi põhjus, miks ma selle 'draftiks' jätsin. Aga ega ma sellega tegeleda viitsinud ja lahti see jäigi.

Ja päeva jooksul avastasin toreda kokkusattumuse. Nimelt, kui ma lõunase postituse juurde Huxley ingliskeelset tsitaati sisse lööma hakkasin, siis pärast esimest lause ümbertrükkimist mõtlesin, et guugeldan seda: nii kuulsa teksti puhul võib see kenasti juba kusagil üleval olla.
Ja oligi!
Ei pidanudki ise tippima - yay! :)
Kuna leht tundus huvitav ja ma hetkel sellega tegeleda ei soovinud, kuid ei tahtnud ka unustada, jätsin ka selle netilehe lahti.

Mingi järeldus nagu tahtis päeva jooksul tulla ja nüüd sain aru -- Huxley teksti jaganud leht tutvustab ennast ennekõike Tooma evangeeliumi kaudu!
(Sellest on järgnev lugu.)

Näete!

Nii tore kokkusattumus, kellele need ei meeldiks! :)

---

(13. juulil)

Vaatasin täna YT-kanalilt Dust üht kuueminutilist lühifilmi, žanriks sci-fi ja põnevik.
Selle pärast vaatasin, et tutvustuses oli öeldud, et põhirõhk on meditatsiooni käigus ilmneval kaemusel. "Plotist" suurt aru ei saanud (lihtsustatult: vang saab vanglas istudes aru, kuidas see eluke niimoodi keeras), värvigamma oli hea tegelikult (must, punane, oranž, kollane), aga ... enne kui kino lahti läks, ilmus mustale ekraanile tsitaat Tooma evangeeliumist.

Nagu te teate, Piiblis seda raamatukest tegelikult pole (:D - ma selle pärast ütlen, et mina ka pole kristlane, aga seda siiski tean, et kanoonilisi evangeeliume on 4 ning Tooma oma pole seal teps mitte).

Erinevalt filmist võlus tsitaat küll silmapilk ja ma otsisin selle interneti pealt üles:

“If you bring forth what is within you, what you bring forth will save you. If you do not bring forth what is within you, what you do not bring forth will destroy you.”


Ehk maakeeli: "Kui sa väljendad oma tõde/elad oma tões, siis see saab sinu päästjaks. Kui sa varjad oma tõde (mõtteid, hingelaadi), saab see (varjamine, mitte tõde - ma igaks juhuks ütlen :) ) sinu hukutajaks."



Mida mina - eriti tänu oma viimaste kuude kogemusele - võin öelda: aus/aval/avatud olles hindame me ennast kõrgemalt ja armastame ennast rohkem, kui tubli ja hea olla püüdes.

Ärge küsige, miks see nii käib - mina ei tea!

Kuid mul on olnud võimalus vaadata avalaid inimesi ja mahavaikivaid inimesi, ja järeldus on ilmne!
Mahavaikiv viisakus ei tee kedagi õnnelikuks. Isegi rahulikuks ei tee, kuigi võiks ju mõelda, et vähemalt ma pole kellelegi liiga teinud ja inetult öelnud ja võiksin endaga rahul olla.
Nii et kui mina saadan kurja kirja, mille toon ajab kõik üllatusest upakile, siis selle järel ma saadan ka oma uued emotsioonid. Praegu, ma vaatan, on teised endiselt üksteise peale solvunud ja mina saan kõigiga hästi läbi. Aga teised omavahel vaikivad. Ma arvan, et vaikitakse, kui pole usku sellesse, et teine inimene suudab ja tahab meid mõista. Ja see on ju väga kurb!



Avatus muidugi ka ei päästa meid valusate emotsioonide eest.
Kuid kui me oleme olnud ausad, pole meil endale hiljem midagi ette heita, samal ajal kui inimesed, kes pole olnud ausad, leiavad etteheiteid nii endale kui teistele. Täielik rahulolematus! Kõige ja kõigiga!


Aga ... aus olemist tuleb harjutada enda peal. Kui me leiame, et tegime midagi valesti, võiksime püüda leida endas mõistmist ja armastust enda vastu. Kui seda ei leia, pole lootustki teiste suhtes mõistev ja nende vastu päriselt hea olla.

Fat boy

Pole julgenud seda teemat üleski võtta, kuid juba mitmendat päeva on loodus ja ka inimesed rõõmsamad, ning nüüd julgen küll loota, et teid kõiki on see koroona-kriis puutumata jätnud - nagu ka meid. Nii otseses mõttes, et kallid inimesed ei haigestunud, kui ka kaudsemas - sissetulekute järsus vähenemises või lausa töökoha kaotamise näol. Ma ei suuda kogu maailma meeles hoida, kuid seda olen nii väga lootnud, et siin blogis vahel kolavad inimesed tunnevad end igas mõttes turvaliselt.

Minu Issake sai tegelikult kuu aega tagasi kerge insuldi ja oli 10 päeva haiglas.
Siis oli küll ärevus, et väga pahale ajale sattus see haiglasviibimine, nagu insuldimuredest veel vähe oleks olnud. Kuid temaga on kõik kenasti ja nii loodan, et kõigil, kelle peale mõelda oskan, läks see kriis ka võimalikult pehmelt mööda. Nüüd vist juba saab öelda, et see on praktiliselt möödas.

Ehh, täna on ilus päikeseline päev, aga olen piltide tegemiseks liiga mugav, panen eilsed :)

Look at this fat boy :) Ise tegin :D

Pooleliolevad burksid ja raamatud-lugemispäevik :)

LG - Life is Good :)

:D

Kaizen raamatut tegelikult ka ei soovita 30+ vanuses inimestele.

Ma arvasin, et see raamat on jaapani elufilosoofiast ja esteetikast, aga tegelikult on väga algeline eneseabiraamat.

Ainult see mulle meeldib, et lühidalt ja täpselt on tutvustatud träkkimispäevikut - bullet journal'i meetodit ja selle paljusid kasutamisvõimalusi :)

---

Ahh, ma mõtlesin - kuna ma ise oma päevikuid nii armastan :D - et käbedalt teen viimaste kolme päeva lehekülgedest pildid ja ükskõik, kuidas need välja tulevad - need tõestavad, et ma olen elanud :D

Muide, selles Kaizen raamatus oli taas juttu sellest, et on tõestatud, et sotsiaalmeedias istumine on võrdeline inimese madala enesehinnanguga: mida rohkem istub, seda madalam ... 

Ma lihtsalt pungitan silmi selle jutu peale. Aastaid! :D

Kui meile ei meeldi, siis me ei 'follow', aga kui meeldib, siis kuidas see halvasti mõjub?

Asperger olla on selles mõttes ikka hea, et ei seosta ennast nii väga teistega, vaid oled oma-moodi, teed, mis tundub õige ja huvitav, ja muu peale ütled lihtsalt "ahhaa!" ja "ohhoo!"

See ei puutu sinusse.

Oletame näiteks, et ma näen ilusat puud.

See ei tee mu enesetunnet halvaks ju!

Kuidas siis ilus pilt saab teha?

Whatever, mingi autsaideri-loogika on mul ilmselt :D

But i enjoy! :)

---

Muusikat pole ka kaua pannud.

HETKEL kuulan repeat'i peal sellist ulakat laulu

(kuna olen kinnismõtetega asperger, siis ikka mitu tundi järjest alati :D )

See tegelikult pole see muusika, mida ma tavaliselt kuulan, aga täna on selline naksakas ja kraps, veidi ulakas tuju kuidagi :D

(eheh, ilmselt juba pealkiri viitab sellele :D )

Kuid paar päeva tagasi leidsin nime laulule ja lauljale, mis on mulle NIIIIIIII KAUA meeldinud ja kuidagi ei osanud leida.

See on nüüd tõesti minu õnnis argimeeleolu :)

Eee ... sulnis, mis? :)

Muide, mu päevikud on ka täis <3 ja :D märke ... huvitav, et vanasti pidid inimesed ilma nendeta läbi ajama oma päevikutes, ja ikka enam-vähem saadi aru, mis tujus nad olid ...

Paremad päevad :)

Kas te mu armsat väikest pakenditest ehitatud altarit mäletate veel? :)

Tolmutasin seda täna ja tegin pilte. Tegin lausa 7 pilti ja kui olin need arvutisse tõmmanud, siis 6 olid absoluutselt tuhmid (telefon näitab neid kirkana ja kui ma suurendan, siis telefonis on pilt selge ja kiri ka päevikupiltidel täiesti loetav - arvutis enam mitte!) ja üks tundus hea, aga kui hakkasin väikesi detaile välja lõikama sellest pildist, siis selgus, et need on ka udused, ehk siis ka see parim pilt... :D
Huvitav, kas ma ai-fõuniga saaksin paremaid pilte või olen lootusetu udusilm ... :D

Igatahes mõtlesin, et näitan seda armsat nurgakest oma rõdu ukse juures uuesti.

See suur punane asi seal ees on pleed ja pleedi all on helekollane istumispadi.

Alumisel pildil on viirukihoidja elevandiga, kelle nina on murdunud. 

Murdunud nina pole näha ... ja ega sellestki aru saa, et tegemist on elevandiga :P

Lõpetuseks veel täna hommikul üle loetud lõiguke mu suurima lemmiku Nisargadatta raamatust.

Väga torkab silma, et kui usklikud räägivad karmast ja uduinimesed oma tahtega maailma muutmisest (mis, jumal tänatud, on võimatu, sest kõik tahtmised tulevad egost, ka nö "õilsad" tahtmised), siis Nisargadatta räägib, et kõik sünnitab kõike. Kõik on kõigega läbi põimunud ja kõik on iga üksikdetaili põhjuseks. Detaili põhjuseks pole mingi tegu või nägu, vaid see, kuidas maailmamuster käib. Minu jaoks on see nii tohutult loogiline.

A üldiselt inimestele ei meeldi seda kuulda :)

4. Real World is Beyond the Mind

Questioner: On several occasions the question was raised as to whether the universe is subject to the law of causation, or does it exist and function outside the law. You seem to hold the view that it is uncaused, that everything, however small, is uncaused, arising and disappearing for no known reason whatsoever.

Maharaj: Causation means succession in time of events in space, the space being physical or mental. Time, space, causation are mental categories, arising and subsiding with the mind.

Q: As long as the mind operates, causation is a valid law.

M: Like everything mental, the so-called law of causation contradicts itself. No thing in existence has a particular cause; the entire universe contributes to the existence of even the smallest thing; nothing could be as it is without the universe being what it is. When the source and ground of everything is the only cause of everything, to speak of causality as a universal law is wrong. The universe is not bound by its content, because its potentialities are infinite; besides it is a manifestation, or expression of a principle fundamentally and totally free.

Q: Yes, one can see that ultimately to speak of one thing being the only cause of another thing is altogether wrong. Yet, in actual life we invariably initiate action with a view to a result.

M: Yes, there is a lot of such activity going on, because of ignorance. ‘Would people know that nothing can happen unless the entire universe makes it happen, they would achieve much more with less expenditure of energy.

/.../

M: For everything there are innumerable causal factors. But the source of all that is, is the Infinite Possibility, the Supreme Reality, which is in you and which throws its power and light and love on every experience. But, this source is not a cause and no cause is a source. Because of that, I say everything is uncaused. You may try to trace how a thing happens, but you cannot find out why a thing is as it is. A thing is as it is, because the universe is as it is.

Allikas: 4. peatükk

Terve raamat SIIN.

Konkurentsitult minu lemmikraamat.

Kui ma peaksin elu lõpuni üksinda saarel elama, siis ma tegelikult küll mõtleksin näiteks Prousti ülipaksu kadunud aja otsimise raamatutesarja peale, aga kui peab olema teos ühtede kaante vahel, siis ikkagi I Am That.

Ehk siis, mis ma enne ütlesin veidi teisiti: iga üksikasi, millele keskendume, näiteks see, miks mu nina nii pikk on :D - jah, see 'torkab mulle endiselt silma' :D -, on niimoodi terve universumi pärast. Kuna universum on selline nagu ta on ja olla saab, on mul nii pikk nina. 

Vaat, nii, trallalaaa! :)

(PS, kui ma lähen ninaopile siis ka sellepärast, et iga kvant universumis lükkas mind sinna.)

Loneliness is a mirror of your self-hatred. - Alamir

"Self-hatred essentially means that you have split your own self into two types of parts; acceptable parts and unacceptable parts. Those aspects of yourself which you have considered to be unacceptable, you naturally start to resist them and push them away from yourself. This attempt at pushing away one's own self creates friction in the human system. This friction is what we know as loneliness.

There is a great misconception that loneliness is there because of other people's incapacity to see and hence to validate our truth; when, in reality, loneliness comes from us not accepting and validating our own internal truth.

The moment we invalidate ourselves, it is inevitable we will become desperate for other people's approval and validation. But essentially we are just trying to get that approval out of other people which we should be giving to ourselves.

/.../

When we accept our reality, we provide the validation and belonging to our truth that it needs to feel whole in and of itself. The moment we see and acknowledge and accept our truth; no matter how dark or positive it is, that moment will be the end of our loneliness. That will be the day we will be ourselves again. And, when we do that, when we become ourselves, that is when we become independent of the desire of other people's approval. That is when we become free. That is when our life truly begins.

•••

May we all heal. May we all be free. May we all be ourselves. ❤❤"

Pilt ja tekst: spiritbyalamir

Alamir on ka vaevalt VT's vanem poiss, aga nii armas ja arukas teine :) - kena kohe lugeda! 💗

---

Sellist asja nagu eneseohverdus pole olemas.

Kui inimene ise arvab, et ta teenindab teisi ja hoiab ennast 'näljas', siis tegelikult serveerib ta teistele sedasama haput nälga, milles ise elab. Ja teised ei parane. See on haige olukord, sest üks arvab, et ta on andnud ja teistele ka jääb mulje, et nende eest hoolitsetakse - aga sellist tunnet pole! Tunne on paha, kentsakal kombel. Nii võidakse 'eneseohverdajate' suhtes hoopis vimma kanda. Meil on hea vastu võtta ainult rõõmuga vabaks antut, mille puhul andjat ei seo antuga (olgu see aeg, toit, tähelepanu või teene) kiindumus ..., et oleks endalegi ära kulunud, aga ... mis nüüd mina.

Kui inimene annab, sest see tundub loomulik ja hea, siis ta lihtsalt elab oma sisemise rõõmu ja rikkusega kooskõlas ning ei tunne, et ta ennast ohverdab, kui ka kõik pealtvaatajad niimoodi arvavad. 

Selleks, et üldse anda, peame endas rahu looma, et tuleks armastus.

Peame rahu tegema nende omaduste või minevikukogemustega, mida oleme endast eemal hoidnud.

Peame vastu võtma, et oleme vahel ikka täielikud nirakad ja närakad olnud ning ei saa välistada, et oleme edaspidigi, ning armastama ennast sellegipoolest.

Kuidas me teame, et juba armastame ennast?

Ving ei tule enam. Me ei vingu enam olude ja inimeste üle.

Sest enesearmastus ja enesekaastunne laienevad iseenesest ka teiste inimeste armetuse peale.

Selline tingimatu maailma-armastus on ilusasti olemas meis kõigis ja ootab lihtsalt avanemist :)

Vabadus

Pinterest

Kui sa tunned ennast vabana, siis oledki vaba - ka vangikongis istudes.
Vabadus tähendab eelkõige ootuste/vajaduste puudumist.
See omakorda eeldab surmakartmatust, neutraalset suhtumist surma.

Ma pole veel välja selgitanud, kuidas saab olla rahulik, õnnelik ja vaba, kui eelistad surmale elu - või elule surma.
Aga võibolla veel saan kunagi!? :)
Sest muidu peaksid kõik õnne-õpetused tegelema lihtsalt sellega, kuidas kõik käibki kord nii, kord naa ja üldse vahet pole ja surm pole tähtsam kui elu ja vastupidi ka. Et üldse mitte millelgi pole tähtsust, peale praeguse hetke rõõmule ja rahule järele minemise. Inimloomus ei huvitu õpetusest, mis eitab enesealalhoidu. Inimene ikka vaatab tulevikku ... nagu aru saamata, et tulevik tuleb niikuinii, vahi või ära vahi. Ja hea enesetundega inimesed ainult oskavad teha tuleviku ka heaks. Kes praegu end vintsutab, lootes tulevikus vintsutustest priiks saada, ehitab endale ikkagi vintsutusrikka tuleviku. Sest me loome seda, mis me oleme.

Peace!, poisid-plikad :)

Nothing else matters ...

Allikas: Instagram / @natalieolliver

Jup! Liigu suurema armastusetunde suunas oma valikutega.

Olen kiiresti muutunud vähem-kriitiliseks.
Paar-kolm korda viimaste kuude jooksul olen hakanud midagi kritiseerima ja mu ülakeha on surisema hakanud nagu lapsena koolis, kui mind küsiti ja mul polnud õpitud. See vere tardumise õudus.

Ma ei hakka arutama, miks ma ei saa välja öelda seda, mida ma hetk tagasi mõtlesin või teha kavatsesin. Ma lõpetan sekundi pealt, kui olen selle tunde ära tundnud - ja see on nii õige!
Tunnen, et mul pole vaja isegi analüüsida, mis toimus.

Ma arvan, et asi on lihtsalt osadustundes: kui ütled midagi, mis teist kurvastab või haavab, haavad iseennast. Sama viha või solvumise tekitamisega - sa saad selle enesetunde, mille teisele tood, kui su sõnumis pole armastust, mõistmist ja hoolimist.

Ma muutun kiiresti. Endale meeldivas suunas. Selle pärast, et ma usaldan ennast.
Vaba tõus :)