Tavaline imeinimene

“You get World Peace through Inner Peace. If you've got a world full of people who have Inner Peace, then you have a Peaceful World.”

~Wayne Dyer

Allikas: Instagram @ conscious_collective


Maailm ei vaja muutumiseks mitte niivõrd üleskutseid olema hooliv ja hea, vaid ---
ET MEIL ENDAL OLEKS HEA.

Alles siis, kui meil on hea olla/elada, saame seda tuua ka endast väljapoole.

Muidu jääb igasugune sallivuse ja hoolimise jutt ka lihtsalt mokalaadaks.

Ma arvan, et ... enamik inimesi, kes on seltsinud mitmesuguste vaimsete või ökoteadlike inimgruppidega on näinud, kuidas inimesed "teesklevad" seda, millesse nad usuvad. Neil on arusaam ideaalist, kuid nad on sellest veel kaugel ja kuna inimesel on häbi teada, mis on hea ja samal ajal mitte suuta seda ellu viia, siis selle asemel, et öelda endale ja teistele, et paras jupp jääb ideaalist veel puudu ja küll ta tasapisi tuleb, hakatakse (ka enda ees) teesklema inimest, kellel juba ongi sallivus või vastupidi, ülitugevad tõekspidamised, näiteks et kunagi ei tohi vihastuda.
Inimesed räägivad asjust, mis on neil ilmselgelt läbi tunnetamata ja vihastuvad/solvuvad, kui sa neid murelikult kuulad :p ... see kipub olema minu reaktsioon, ma muutun vaikseks ja tõsiseks ja see ei meeldi inimesele, kes arvas, et avaldab mulle muljet.

Paraku on mõnikord selgelt näha, et inimene ei tea, millest ta räägib.

Mis kasu on sellisest "hea olemisest"?

Osho ütles selle kohta midagi umbes sellist, et ... ära püüa olla HEA, ole lihtsalt LOOMULIK, tavaline. Nii oled kõige parem ja meeldivam.
Kontrollitud! Töötab!

Ootused

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial


See ei loe, mida kaaslased ja ühiskond meilt ootab.
Meil on õigus elada elu, mida me naudime.
See tuleb kõigile kasuks.

Helendavad inimesed

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial

Haa, ma eile just kirjutasin sellest :)

Hea inimene pole see, kes püüab hea olla, vaid see, kes ei pea püüdma. Ta lihtsalt ON, siin ja seal, nii ja naa, aga alati hea, sest muud temas polegi.

Vabadusest

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial


Tavaliselt öeldakse, et hakkad midagi hindama alles siis, kui sellest ilma jääd.
Vaat, vabadus on midagi, mille võimalikkusesse ma üldse ei uskunudki, kuid kui selle vabaduse-tunnetuse enda ellu siiski tekitasin, sain alles tasapisi aru, kui meeletult tähtis see on.

Alistumine

Alistumine pole otsus alla anda vaid maailmaharmoonia mõistmine.

In tuned

Allikas: Instagram @ oshointernational

Ole kohal, mõjutamissoovita, ja parim lahendus tuleb ise.
Endal tuleb keskenduda lihtsalt endaksjäämisele.

Muide, minu jaoks parim töötav meditatsioon on peaagu kõige lihtsam, mida saab välja mõelda.
Lihtsam on ainult see, et sa lihtsalt istud ja paned silmad kinni.

Mu peas on alati palju paralleelseid mõtteliine, mõistus ragistab tasakesi umbes 5 asja kallal kogu aeg - teadmine sellest tuleb minu teadvusesse sähvatustena. Nende sähvatuste tõttu saan aru, kuidas mu aju ragistab kogu aeg mitme liini kallal.
Niisiis, mediteerides ma kõigepealt lihtsalt istun maha ja kui asendimuutmise ärevus (jah, mul on iga muutuse peale ärevus :D) on üle läinud, siis hakkan tähelepanu kokku tõmbama oma kehasse. Kujutledes, et mitte midagi muud pole - on ainult see keha, mida ma "seestan" :D
Mina olen siin, selles kehas, muud pole.
Ja see energiajõnks ja teadvuse avardumine ühel hetkel juhtuvad ise - või siis mitte. Nii või teisiti, umbes poole tunni pärast kebin ma padja pealt üles :)
Kuid teadvuse nihe on alati suur kingitus - iga kord, kui see juhtub, ma alati tänan, ei tea küll, keda-mida. Aga pole võimalik unustada tänulikkust, kui teadvuse avardumine toimub. See on iga kord nagu imeline kingitus.

Juurteadmised

Oleneb muidugi, kas inimene tahab oma elu paremini kontrollida või olla lubavam, usaldavam, nagu ennemuistsed ullikesed, kes lootsid looja peale ja tiisikusse surid, seda iial kahetsemata :)

Kui soovime elu kontrollida, jääme pingutama ja muretsema, kuid meil õnnestub nii mõndagi, mida oma ellu tuua soovisime. On põhjust enda üle uhke olla.
Kui oleme valmis kasvõi kopsupõletikku surema ja kodutuks jääma, kuid vajame vabadust ja teesklusvaba elu, siis elamegi juba igavikus, kus on kõik ja eimiski. Uhke olemiseks põhjust pole, küll aga saadab meid tingimatu rõõm ja armastus.

Ma pole, muide, vist 10 päeva mediteerinud ... püüan alati teha võimalikult vähe erinevaid asju ühes päevas ja neid muid asju on meeles pidada nii palju, et mõte mediteerimisest tekitab stressi. Ja kui vaimne praktika on lisakohustus, siis ma ei näe sellel erilist mõtet - tuleb ju lahedamaid aegu ka!
Üldiselt ma ei suuda kujutleda teist teed igavikulisega kohtumiseks, kui meditatsioon.
Kui imelik ja solvav, et paljud mediteerivad selleni jõudmata :D, mina ka oma 18 aastat, muidugi pikkade pausidega, aga ikkagi.
Läks mituteist aastat, kuni järsku toimus mingi teadvuse nihe.
Miks just siis? Miks mitte varem või hiljem? Kas oleks võinud juhtuda, et mediteerin elu lõpuni lihtsalt istudes ja midagi ei juhtu? Kes teab!

Kõik on ime

Allikas: Instagram @ oshointernational

Oo, mulle tõesti meeldib see tõlkimatu sõnamäng: whole => wholy.

On mõtlejaid, kes väga ärritavad inimesi ning inimesed väga meelsasti soovivad vaadata neid tüüpe "paljastavaid" dokumentaalfilme.
(Mina kogen seda saientoloogiaga seoses :D - meelsasti vaatan neid paljastusi, mis pärast kolmandat dokumentaafilmi on üks ja seesama ... ja ma vahel ikka vaatan mõnda uut :D - see pole üldse mõistlik aja kulutamise viis, kuid - küllap sellel mingi põhjus on, miks see mind tõmbab.)
Isegi kõik nende kriitikud tunnistavad, et need inimesed pole ohmud. Nad on just väga targad ja seda ohtlikumad. Mis on jaburus.
Peab oleme inimesi, kes avavad meile traditsioonilistest tõlgendustest erineva tee.
Neid on alati olnud ja neid on alati vaja.
Kuidas saavad ohtlikud olla inimesed, kes paluvad meil iseendalt asju üle küsida? Kuidas nad on ohtlikud, kui nad küsivad - kas asjad võiksid olla ka teistmoodi, kui sa arvad?
See on ju psühholoogia, psühhiaatria.
Seesama! Nad ei ütle sulle, et sa oled rumal. Nad esitavad sulle alternatiivse vaate võimaluse.
Kuidas see saab olla ohtlik, kui sa süvened endasse senisest rohkem selle tõttu, et keegi ütles, et sa võiksid uurida, kas see on ilmtingimata tõde, mida sa praegu näed? See on valgustamine.

Ka minu teine suur lemmik, Teal Swan ütleb, et vaimne areng ei käi lilleaasasid kujutledes, vaid sukeldudes oma tõekspidamiste tagamaadesse. Küsides iga emotsioone tekitava asja puhul: kust see emotsioon tuleb? Suunates otsima mõtete ja tunnete allikat.
Kuidas see saab olla halb või ohtlik?

Me peame saama terviklikuks.
Me peame endast aru saama, ja mis siis juhtub?
Juhtub see, et kõik on mõistetud, kõik on oma kohal, kõik on armastatud.
Ning see tuleb puhtalt enese tervikuks kasvatamise teel.
Kõik need väikesed pusletükid, millega me ei oska midagi peale hakata, kui vaatame neid eraldi, moodustavad pildi siis, kui oleme ennast tervikuna avastanud.

Nii et jah ... whole=holy.

Nii, see tuletab mulle meelde raamatut, mida olen ainult ühe korra lugenud, kuid mille pealkiri minu jaoks paneb elu 'paika'. Ja see on Jaan Kaplinski "Kõik on ime".
Olen nii õnnelik, et mul tuleb naer peale, kui ma mõtlen sellele, et üks minuga samal ajal elanud eestlane kirjutas sellise pealkirjaga raamatu. Minu jaoks on see täiuslik pealkiri millele iganes :D Sest kõik koosneb igast 'millest iganes'. Ja see kõik ON ime. See on!

Tõepomm

Küpsus on süütus/puhtus, mille me oleme endale teadlikult/teadlikuna tagasi võtnud.

Together forever

Allikas: Instagram @ oshointernational

Awareness

Teal Swan rääkis hiljuti väga mõtlevapaneva jutu.
Nimelt, et inimesed, kes on asunud eneseteadlikkuse ja kõrgema teadvustamise teele, jäävad sageli toppama kui avastavad, et nad hakkavad kahjulikke mustreid läbi nägema ka nende inimeste juures, kellest nad hoolivad ja keda oma ellu jätta soovivad.
Kui sa näed nad läbi, siis sa tahad tuua veidi läbinägelikkust ka nende ellu, see on üsna vastupandamatu tung.
Kuid oma ebakindluse ja ebasiiruse läbi nägemine tuleb koos ego kahandamisega ja me sageli soovime olla enda üle uhked, niisiis me ei soovi ennast läbi näha.
Ja siis pead tegema valiku, kas toetad oma lähedasi nende lühinägelikkuses või jääd totutama sellesse kohta, et tahaks neid kangesti valgustada.
Seega on teadlikkuse kasvatamisel edukad eelkõige need, kes on emotsionaalselt hüljatud olnud oma lähedaste poolt - neil pole eriti midagi kaotada, kui nad ausaks ja läbinägelikuks hakkavad.

Just a game

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial

Tasub õppida seda mängu nautima, mitte juhtima.

Just an imagination

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial

Mmmmhmmmhh! See on, mille pärast mulle distsipliin pole südamelähedane tee, kuigi ... võibolla tuleb sellest alustada? Sest me oleme õppinud distsipliini teed - tõuse vara, liigu värskes õhus, söö veganit jne :D

Kui me aga õpetame ennast mingeid asju tegema, mingeid jutte rääkima või mitte rääkima, siis kuidas me teame, et muutused on ka sisemised? Ehk oleme endale lihtsalt uhke kostüümi ära ehtinud? Karra ja kulinate all on sama vana poolkuivand kuuseroots.

Distsipliiniga on veel see asi, et kui me siis ei suuda teha neid asju, mille me usume endale head olevat, siis see tekitab meis meelehärmi.

Enesesüüdistamine pole hea tee, vähemalt mitte kõigi jaoks.

Mind ennast pole ei enda ega teiste rahulolematus minuga kunagi motiveerinud, ma lihtsalt astuks kohe tagasi ja teeks kobedamatele ruumi.

Aga meditatsioon ja eneseträkkimine (ikka mitu korda päevas: kuidas ma ennast tunnen ja kui mitte nii hästi, siis mida ma endale räägin, et norus/rahulolematu olen?) sobivad minu meelest küll kõigile, kes sooviksid ennast paremini tunda.


---

Lisatud:

No nii võib küll juba öelda:



Allikas: Instagram @ lawofvoid

Rohkem olemine kui tegemine

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial

Tänulikult

Allikas: Instagram @ oshoindiaofficial

Ehk nagu ütleb üks teine mees - MATT KAHN - "Everything is here to help you!"
See on isegi tema viimase raamatu pealkiri.

Kui me hakkame seda uskuma, näeme eluraskusi kui midagi, mis SUUNAVAD MEID RASKUSTEST VÄLJA. Õpetavad meid jamadest asjadest keelduma. Õpetavad meid oma piire märkama, austama ja kehtestama.

Lihtsam

Allikas: Instagram @ oshointernational

Meil on lihtsam näha tõde, kui meil pole vaja, et see oleks teatud suunas.
Vajadused udustavad pilku.
Leplikkus teeb silmad klaariks :)

Nabadus, sabadus, vabadus, tabadus

Allikas: Instagram @ oshointernational

Jah, noh, mina olen vabaduse poolt, kuid sellise suhte puhul me mõtleme, et selline suhe ei täida meie vajadusi.
Ja ega peagi.
Ise peame oma vajadused täitma.

Teist inimest mittekoormava armastuse teema on praegu Instagrami-mõtlejate seas küllaltki populaarne - äkki on aeg selleks küps?

Kes vähegi suhtes on olnud vast teab seda tunnet, kui meil on mingi vajadus, aga kaaslane tõmbub endasse, selle asemel, et meie vajadusele vastu tulla. See on haavav, sest me siiski ootame armastuselt, et meie rõõm oleks ka meie partneri rõõm. Asi on lihtsalt selles, et armumise tuhinas oleme me kõik nii paljuks meile mitteomaseks valmis, et meil polegi võimalik teada saada, mida ja kui palju teine inimene endas muutnud on, et meiega sobituda. Võib-olla me tugevalt ülehindame partneri suutlikkust meie vajadustega kohaneda.



Rohmakalt jagades mehed pigem pagevad liigsete nõudmiste eest ja naised põhimõtteliselt ähvardavad: annavad oma käitumisega mõista, et kui mees kohe nende nõudmistele vastama ei hakka, siis teeb naine ta elu põrguks. Ja mees põgeneb. Ja naine ähvardab jne :D

Raske olukord, sest me ei saa niisama lihtsalt lõpetada nende asjade vajamist, mida me vajame.

///
Hehe, leidsin Pinterestist enam kui ööpäev pärast selle postituse kirjutamist (ma kirjutan ette - mulle meeldib kord, kui jaksan seda pidada või mingi jama ei juhtu .... näiteks tahtsin mingil kuul oma päevikupilte jagada, kuid telefoniinternet sai otsa ja ma juhtmega pilte tõmmata ei oska, nii et ...; olen väga õnnelik, et ma praegu kehitan plaanimuutuste peale ainult õlgu ja kohanen kiirelt) täpselt siia sobiva pildi Teal Swanilt (kes on praegu elavate "vaimulugude" rääkijate seas minu jaoks 2. kohal hoolimata sellest, et ta on mind rohkem mõjutanud kui esikoha-guru - see esikoha-guru on lihtsalt nii pehme, leplik, ilus ja hea, väike ja armas Joseph P. Kauffman).
(OMG, mida laused, eks! Ja mõelge, kui kohutavalt ma veel otse rääkides hüpleks!)




Et siis - me ei saa lihtsalt niisama heast peast lõpetada värkide vajamisest, kui ka saame aru, et meie vajadused mõistavad meid vaeva sisse.
////

Selleks, et teiste inimeste ära kasutamine lõpetada (me ütleme, et kuna me armastame teda, siis me ei kasuta teda ära, kuid ... see on vaieldav), tuleb endale rasket koormat mitte panna/võtta, sest just nii tekib puuduolek, enesehaletsus ja lootusetus, mida loodame kallima abil peletada.

Kellele on kättesaadav elu, milles pole asju, mis kiunuma võtaks?
Ei kellelegi, peaaegu.

Nii et jah, täitsa tühja juttu ajasin siin :D


Kõrvalepõikena - olen mõnikord sattunud vaatlema mõnd suhet, kus partnerid põhimõtteliselt saavad hästi läbi, kuid nad käituvad teineteisega nagu suhte säilitamise õpiku järgi ja (just need paarid, kellest ma PRAEGU räägin) ei vaevu tegelikult mõtlema, kas see "hea boifrendi/girlfrendi" trikk ka tema naisele/mehele sobib. Näiteks on naine dieedil või lausa vegan ja mees toob talle piimašokolaadi-kommikarbi ja kui naine oleks nähtavalt nördinud, siis mees teeks stseeni, nagu naisele poleks miski piisavalt hea. Või naine püüab mehe jaoks mingit seksikat üllatust korraldada, aga selle mehe jaoks on see kuidagi tobe ja võõristust tekitav nagu ta peaks näidendis üles astuma talle mitteomases rollis. Või üks on sportlik ja teine raamatuid lugedes piparkooke krõbistav pehmeke, ja see sportlik tahab lebotajat "väga toreda lumelauakursusega" üllatada, mis mittesportlikku kaaslast võib alandada ja tekitada temas tunde, et ta enda-sugusena, raamatuinimesena ei kõlba. On inimesi, kes on 10 aastat koos elanud, kuid ei ole omavahel (minu meelest) loomulikud. Nad teadlikult hoolitsevad selle eest, et nad märkaksid kaaslast ja tunnustaksid teda kogu aeg. See on nii imearmas ja võib-olla isegi silma mitte torkav, kui sünnib loomulikust sünergeetikast, kuid see on ... ebamugavust ja kurbust tekitav, kui see on nähtavalt püüdlik ja taotluslik ja samas ....... ma ju kujutan ette, et kui sel paaril loomulikku üksolemist pole, siis neil oleks seltskonnas veel halvem, kui nad ekstra ei pööraks tähelepanu sellele, et mitte hetkekski unustada oma partnerit, kes võib haavuda.
Hehh - jõle pikk kõrvalepõige sai :D







Veel, meenus, et mõned aastad tagasi ütles keegi mu sellise jutu peale, et miks ma siis üldse peaksin abielluma, kui see teine inimene minu vajadusi ei täida?
Väga mõistetav küsimus!


Pöörane lugu, et kui oled vajadusi täis, siis otsid kaaslast, kellega vastakuti teineteise vajadusi täita, kuid see toob sageli kaasa tülid ( - pettumus, et meile ei tuldud vastu tekitab algse vajaduse kõrvale veel vajaduse tunnustuse järele ja vajaduse, et partner kinnitaks suhte tugevust), sest selle asemel, et öelda: "Ma olen liiga väsinud, et seda praegu teha, kallike!" öeldakse. "Oh issand, sul on kogu aeg vaja midagi!"
On võimalik hakata mõtlema, et maailmas pole mitte ühtegi teist inimest peale meie, kelle ülesanne oleks meid õnnelikuks teha. Siis me enam ei tülitse kaaslasega, ainult et ... võib juhtuda, et meil ei tekigi mingit kaaslast, sest tõesti - milleks? :D
Ja liiga ohtlik tundub hakata käima kellegagi, kes meid ei vaja. Osho muidugi ütleb, et need on parimad suhted - lihtsalt ... need ei pruugi olla väga pikaajalised. Aga võivad olla ka, sest hea, lihtne ja huvitav on koos olla!
Üks mu tuttav paarike elas Tallinna lähedal ja iga kahe nädala tagant võtsid nad nädalavahetuseks lapsehoidja ja läksid eraldi Tallinnasse pidutsema. Aga kuna nad olid nii sarnased, siis valisid nad sageli sama ürituse :D :D :D Nüüd on nad juba üle 20 aasta koos olnud, abiellunud pole.



Hmm.
Ma praegu mõtlen, mis on mu tüüpilisele blogilugejale häirivam, kas et ma järsku paar kuud ei kirjuta, või et siis, kui jälle kirjutama hakkan, panen iga väikse tsitaadi juurde mingi lõdvalt teemaga seotud komponentidest koosneva oopuse :D :D :D

Ää klammerdu!

Allikas. Instagram @ oshointernational

Distsipliin

Allikas: Instagram @ oshointernational

Jah, see on nüüd tsitaat, mis võib tekitada vääritimõistmist.

Distsipliini all mõtleb Osho siin umbes seda, et kui sa hirmsasti soovid valgustuda ja selle pärast hakkad tõusma hommikul kell 5, et tund aega mediteerida ja sööd ainult toor-taimetoitu, kuigi üldse ei tahaks, siis inimene ei saa kasu nii masinlikust ja tulemusaplast distsipliinist..

Kui inimene aga ise ka tunneb ennast hästi mingit praktikat tehes, kuid näiteks ei viitsi püsti tõusta, et laetuli ära kustutada, siis selliseid asju ta ikka soovitab teha :D

Või kui seisad köögis ja mõtled - kas viskan friikad fritüüri või teen endale ühe kiire omleti seente ja köögiviljadega, siis ole ikka tubli ja tee kasulikum söök.

Ja samas kui mõtled: omlett - väkk, friikad - nämm!, siis mina teeks kindlalt friikad.

"Väkki" saab mujalt ka, ma ei pea seda endale ise kokku keerama :D

See tuletab mulle meelde, et ma pole mitte kunagi joonud professionaalselt (ehk siis kohvikus vms) tehtud rohelist smuutit. Ma ise ei hakka tegemagi, sest mu kombain jätab väikesed tükid sisse. Võib-olla nii on isegi kasulikum (pikemad kiud!), kuid vastik :D, nii et ma ei tee, ei söö. Aga tahaks ükskord proovida siidiselt kreemjat rohelist smuutit. Aga minu kehatüübile muidu puhas toortoitumine kindlasti ei sobi. Teen tegelikult viimasel ajal pidevalt suure potitäie hautist, kus on kartul, kaalikas, porgand, mõned sibulad, mille ma enne pooleks lõigatuna pannil pruunistan mitmest küljest ja lõpu poole viskan sinna otsa purgi poeguljašši. Olen ka tavalise lihaga teinud, lisanud brokolit ja lillkapsast, aga üllatus-üllatus - mulle meeldib alguses kirjeldatud 'kompott' kõige rohkem. Söön sedasama asja 2-3 korda päevas :D, kui vaheldust tahan, teen omletti või praen kartulit-sibulat-muna. Aga ausalt öeldes ma eriti ei taha. Kõrge ärevusega aspergerid pididki armastama sama toitu süüa kogu aeg. Nii et see pole täiesti imelik, mul neid aspergeri-jooni on teisigi. 

Naturaalne

"The body belongs to the earth, you belong to the sky. The body belongs to matter, you belong to God. The body is gross, you are not. The body has limits, is born and will die; you are never born and you will never die."

Allikas: Instagram @ oshointernational

Elan kahjuks linnas.

Minu jaoks on loodusega kooskõlas elamine hakanud tähendama eelkõige seda, et ma kuulan oma keha vajadusi.

Mul on lapsest peale olnud energiaprobleem ja see pole kadunud siiamaani.

Niisiis kõige tähtsam minu jaoks on pikali visata, kui selg valutama või uni silma tikkuma hakkab.

Mind teeb see paremaks inimeseks.

Olen väga kurb, et kõik inimesed iga päev ja iga tund niimoodi teha ei saa - me kõik oleksime niimoodi paremad sõbrad, perekonnaliikmed ja töötajad.

Võib-olla kaugemas tulevikus?

Kus iga inimene koos kõigi tema tunnetega on väärtuslik ja pälvib ära kuulamist ja toetust ka (või eriti just) nende poolt, keda me oma väsimuse tõttu "alt veame".