Üks tõlge jms

Minu meelest on järgnev lugu nii lihtsalt ja armsalt kirja pandud, et lausa tõlgiks ära.

Autor on IG@ operation_moksha  ja loo ingliskeelse originaali leiab siit!

"Püüdsin nii kaua inimestele meeldida, et ma ei osanud omaenda vajadusi nähagi. 

Mõte kellelegi meelehärmi valmistamisest või et keegi näeb mind iseka või halvana tundus mulle nii kohutav, et ma ei tunnistanud omaenda ihasid. 

Kui ma oleks neid tunnistanud, oleksin ehk tundnud, et peaksin nende täitmiseks midagi tegema. 

Kui ma oleksin hakanud neid täitma, võinuks keegi mind hukka mõista. 

Ja see et keegi mind hukka mõistaks tundus nii jube, et sama hästi võinuks ma juba surnud olla. 

Nagu te võite ette kujutada, on sel moel elada üsna piinav ja mina elasin niimoodi kauem, kui mulle tunnistada meeldib. 

See läks mulle maksma suhteid, võimalusi, mu vaimse tervise ja aastaid minu elust. 

Kõik selle pärast, et ma ei tahtnud inimestes meelepaha tekitada ja seda, et mind kritiseerima hakataks. 

Mis on mõnes mõttes üsna veider, kuna inimestele meeldida püüdmine esitleb end küll inimarmastuse sildi all, kuid on tegelikkuses hirmul põhinev enesealahoidmine/nahahoidmine. 

Me ütleme endale, et ei taha olla terav või isekas, kuid tegelikult ei soovi me tegeleda süütundega või võtta endale vastutust ausana elamisest mis iganes hinnaga. 

Ma ei olnud "liiga hea" -- ma olin "aus olemiseks liiga arg". 

Siin on suur vahe. 

Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis jõudis mulle kohale, et ainus võimalus tõesti hea inimene olla on leppida faktiga, et ma haavan inimesi teinekord. (Ma lisan: autor peab silmas seda, et nüüdsest alates püüab ta olla aus/enesele truu; see ei tähenda, et vahel halb olemine teeb hea olemise võimalikuks :D .) 

Sealt edasi on valiku küsimus, kummaga ma inimestele haiget teen. 

Me võime inimestele haiget teha sellega, et varjame nende eest oma tõelisi motiive, tundeid, mõtteid või olemust. 

Või peame riskima sellega, et teisi haavab meie autentsus, meie piirid ja oma väärtustele truuks jäämine. 

Valu on vältimatu, kuid mõni valu viib meid tõe, enese väärtustele truu olemise ja enesega rahulolu kaotamisele, samal ajal kui teine valu on hoopis värav nende (tõe, väärtustekohase elu ja enesega rahulolu) juurde." 

Autor siis operation_moksha

No täitsa lõpp, ma ka just rääkisin sellest! :D

*

Hommikuse jooga ajal kuulasin Teal Swani juttu vihast.
Viha ülesanne on meid päästa hapust olukorrast, kus me tunneme jõuetust asju muuta. Kui meie elus on midagi sellist, mida me pole nõus aktsepteerima, siis meile tundub, nagu see asi jääks meile elu lõpuni valu tegema. Muidugi ei soovi me aktsepteerida valu elu lõpuni ja siis tekibki viha.

Paraku tundub mõnikord probleemi juureni minemine liiga ohtlik meie turvalisusele. Näiteks kui naist vihastab, et mitmetele märkustele vaatamata jätab mees oma mustad sokid põrandale (mis imelik komme see on? :D peredes, millega mina olen kokku puutunud, pole ma riideid põrandal näinud, meil ka mitte), siis on ohutu meest näägutada sokkide pärast selle asemel, et välja tulla tegeliku probleemiga: mees ei hooli naise enesetundest, ei pea tema soovidest lugu, naine tunneb end jõuetuna, nagu ta 'ei loeks'.

Kui hakata tegelema tõelise probleemiga - naine tunneb, et temast ei hoolita -, siis võib ka mees näha, kuidas nii väike asi nagu sokid põrandal võib olla suur asi naise jaoks.
Või - naine võib aru saada, et mees tõepoolest ei hooli.
Ka see ei pruugi alati tähendada lahkuminekut, aga kriisi siiski.
Ja selle pärast paljud jäävadki jagelema sokkide pinnal.

Kui aga viha on teinud ära oma töö, pöörata meie tähelepanu asjale meie elus, millega me ei oska midagi peale hakata ja mida me oma ellu ei taha, siis kohe, kui oleme probleemi ära tundnud saame aru ka sellest, et viha abil seda olukorda kindlasti ei lahenda - viha on põhimõtteliselt lihtsalt signaaltuluke.


Ja eilased päevikud :), viimane pilt on tegelikult tänase algus ...

Päevaplaan, trenniträkker.

Vasakul Ram Dassi tsitaat sellest, kuidas tingimusteta armastuses inimene õide puhkeb :)

Paremal pikk tsitaat endale nõudmiste esitamiseta elamisest Joseph P. Kauffmanilt, 

selle kommentaar ja Sadhguru tsitaat 'elurattast'vabanemisest, karma lõpule viimisest.

Vasakul: Kes loobub kõigest, avastab, et tal on kõik.

Paremal lõpetamata muster, niisamamula ja Matt Kahni tsitaat sellest, et 'vibratsioon ei määra ära, mis meiega juhtub, vaid hoopis selle, kuidas me selle olukorraga hakkama saame.

Väga oluline taipamine, ma näen palju vaimseid pürgijaid ennast süüdistamas selle pärast, mis nendega toimub, endas vigu otsimas. Mis kasu sellest on? See juhtus. Kes teab, miks 'halvad' asjad juhtuvad. Pole mõtet ennast halvustada selle pärast, parem mõelda, milline teguviis oleks sellises olukorras kõige armastavam, eelkõige enda suhtes.

Hakkasin lugema Carson McCullersi "Süda on üksildane kütt"

Ilmselt liigun edasi keskmiselt 5 lk päevas :D

Väga meeldib see raamat, olen eesti keeles kunagi lugenud.

Ja tänane paljas päevik

Bye! :)

Põgene, vaba laps

SIIT

Ainus pärl elu tumedate voltide vahel

Pinterest

Kõigi kasud

Allikas: Instagram @ mattkahn1


Ma olen mõtlema hakkanud, et inimestel, kellel õnnelik olemise oskust pole, ei jää vist muud üle, kui tegude kaudu teenida ...
Aga tean, et olemise kaudu "teenimine" on parem, kuna see on pingutusevaba ja puhas, komplitseerimata.

Random

Pinterest

Be still

Allikas: Instagram @ mattkahn1

Koroona pakub üksikutele inimestele suurepärase võimaluse vaikselt üksi istuda ...
Aga ega seda võimalust vist eriti kasutada soovita :)
Küllap inimesed tõstavad aga muudkui oma telefonikõnede limiiti, et ei peaks vaikselt endamisi olema :)

Minul on selle viirusepuhangu ajal olnud väga mõnus, sest meie koduümbrus on kuidagi nii nii nii palju vaiksem. Ka korterites on vaikne, keegi ei tee isegi remonti, ei mingeid pidusid, pole hõikumisi ja valju juttu rõdudel või hoovis ...
Olen väga õnnelik ja puhkan hästi; vaikus väga kosutab mind :)

Go home or go home ;)

Allikas: Instagram @ collective_evolution

Mõtet laialt ette võtta ja maailma muutma hakata on alles siis, kui meie enda sees on kõik korras, meie peres on kõik korras, töö ja sugulastega on kõik korras jne.

Laste hülgamine oma "tähtsa töö" nimel ja jahe, nõudlik kohtlemine toob maailma palju halba ja kurba, ükskõik, kui palju teiste inimeste lapsi me aitame.

Rõõm

Allikas: Instagram @ sri_chinmoy_inspiration_quotes

Sellist asja pole, et me saame õnnelikuks "siis, kui".

Me kas oskame käesoleval hetkel õnnelik olla, või jääme lõpuni "siis, kui'dest" sõltuma ja selles pole midagi toredat.

Doesn't really matter

Pinterest

Hohoo! No hulluks pole ilmtingimata minna vaja, aga mulle meeldib mõte, et "see kõik pole lõpuks üldse tähtis".
Kui ma olin teismeline, siis kõikusin pidevalt rahutuse ja unistuste valla vahel.
Unistamine oli nagu mingi haigus ja tegelikult - sellel asjal on isegi nimi 'maladaptive daydreaming'.
See röövis minult iga päev palju tunde ja kui ma parasjagu ei lugenud ega unistanud, rapsisin erinevate kohustuste vahel - nii palju oli teha ja mitte miski ei tundunud olulisem või pakilisem kui teine. Jaaaaaaa ... sellest stressist jälle unelmatesse pakku.

Olen nüüdseks mitmelt poolt kuulnud, et inimesed, kes eralduvad mitmeks kuuks metsaonni, tulevad tagasi ja on rabatud, kui tühiste asjade peale kallid kaaskodanikud närvi lähevad. Kuni siis ühel kurval päeval ... taipavad, et on ennast samuti kunstlikult tekitatud emotsionaalsusest kaasa haarata lasknud. Ja kui neil vähegi võimalik on, tahavad tagasi üksi metsa, et uuesti normaalseks ja zen'iks saada :)

Armastagem ennast :)

Allikas: Instagram @ josephpkauffman

Kogu negatiivsus, mis meis on, väljendub selles, mille me maailmas 'välja paneme'.

Mõned inimesed arvavad, et nad on head, kuna nad (enda meelest) teistelt ei nõua midagi ja muudkui teevad heategusid kõigile, kuid endaga ei suuda kuidagi rahul olla.

Ja nad usuvad seda ja võivad isegi uhked olla selle üle, kui suuremeelsed ja head nad on.

Mul on omal üks lähisugulane, kes uhkustab oma 'alandlikkuse' ja 'vähenõudlikkusega' absoluutselt iga kord, kui temaga kokku saada, kuid ta on väga kaugel nägemisest, et see, mida ta teeb on uhkustamine, ehk enda paremaks pidamine, nii et ma isegi ei vihja talle - ta läheks vihast hulluks ja see on fakt :D

'Eneseohverdajad' on sageli üpris mürgised inimesed ise seda teadmata ja paraku inimene, kes ennast madaldab ja halvustab, ei jäta seda tunnet ainult enda sisse. Ta võib halbu asju öelda ainult iseenda kohta ja meid seal kõrval taevani ülistada, kuid tema kõrval on ikka väga halb olla.

Iga kord, kui tunneme enda sees kibedust, oleks nii hea maailmast tagasi tõmbuda ja rahu endas taastada ... või seda looma hakata, kui pole olnudki enda mäletamist mööda :)

Kaassõltuvusest

createthelove

"So many of us have been raised to believe that love, and unconditional love, means giving without boundaries. When we look at the framework of patriarchy and Disney movies, we have all really been taught that love is codependency and self-abandonment.⁠
•⁠
Our discussion on empathy and codependency brought up a lot of questions - it really is something we all struggle with, including myself! (*recovering codependents unite!) I wanted to break it down for you as to the big differences between empathy and codependency. Here are some signs we may be codependent:⁠
- We give and caretake other’s needs⁠
- We feel guilt around saying ‘no’⁠
- We don’t want to hurt or upset others⁠
- We feel obligated to keep giving and helping⁠
- We can end up resenting how much we give⁠
- We can’t say no, especially with people that trigger us⁠
- We ignore our own needs to meet the needs of others⁠
- Deep down we may need to be needed.⁠"

MARK GROVES @ createthelove

Nüüd enam pole mõtet kasutada väljendeid "empaat", "nartsissist" või "sotsio-/psühhopaat", sest need  sõnad on niimoodi massidesse läinud, et ei tähenda enam midagi.
Suurem osa maha jäetud preilidest põhjendab seda nii, et mees oli nartsissist ja tema oli mehele kerge saak, kuna on empaat.
Kõik mehed, kes meie tahtmist ei tee, on sotsiopaadid :D

Ja kuna suhted on loomu poolest tehingud - me teeme ja oleme kellegi jaoks, mida ta vajab, et saaksime seda, mida meie vajame; kui me (siiski või enam) ei saa kaaslaselt, mida me temalt tahame, siis muutume üsnagi vihaseks - siis teise inimese soovide silmist lugemine ja nende täitmine ei tee veel kedagi empaadiks.

Põhimõtteliselt on sulle-mulle suhted ühtaegu loomulikud ja samas toidavad kaassõltuvust ning enesesalgamist. Mis ei ole ehk parim, aga kui mõlemad 'asjast' ühtmoodi aru saavad, siis on okei!

On hästi tugeva psüühikaga küpseid inimesi, kes oskavad meeles hoida, miks nad räägivad ebameeldiva inimesega (nt on see tema ülemus), kuid tean enda pealt, et ma jään lihtsalt haigeks, kui pean mõne "nartsissisti" või "sotsiopaadiga" :D suhtlema.
Sellisel juhul on hästi oluline osata kehtestada piirid.
Mul on seda kõige raskem teha keset mõne latatara telefonikõnet - ma kipun üle laskma selle koha, kus võiks öelda: "Ma pean nüüd minema!" Ikka kipub minema, et ma märkan oma tujumuutust alles siis, kui peaaegu kuuldavalt oigan :D ja siis ma hakkan telefoni ainult "mmmm" tegema, mis muutub toonilt järjest tülpinumaks.
Sellepärast ma väldin telefonikõnesid. Ma ei naudi ebaviisakas olemist :p
Lihtsalt järgmises kirjas või kokku saades seletan üle ja üle, et telefonikõned on minu jaoks kõhedad. Mind ei pahanda, et pean seda üle ja üle tegema. Ma ei eelda, et minu eelistusi peetakse meeles ja et neist hoolitakse. See olen mina üksi, kes peab enda vajaduste täitmise eest hoolitsema ja - lucky me! - ma vajan alati olemasolevast vähem, mitte rohkem - nii et pea ma üldse tehinguid otsima.

Check in

Hmm, eks ta ole!
Ja me ei saa kaaslaselt nõuda, et ta muutuks koos MEIE muutuvate vajadustega.
Ja pole mõtet ka teeselda seda inimest, kes olime 5-10-20 aastat tagasi, kui me tegelikult oleme muutunud. Aga eks see ole üks valus punkt suhetes ... et inimesed muutuvad (ka meie ise), aja jooksul vajadused muutuvad ja seega suhe muutub. Kui oleme teinud kirjutamata kokkuleppe, et toetame teist, siis me peame silmas, et toetame neis asjus, mis suhte algul tuge vajasid.

Kõigil - ka endal - tuleb siiski muutuda lasta.
Ja samas ei tohiks kedagi muutuma sundida.

Vabadus

Allikas: Instagram @ tealswanofficial

Kui tunneme ennast nii turvaliselt ja nii heatahtlikuna, et ei pea kunagi muretsema selle pärast, mida me suust välja ajame, siis teeb/toob elu tõesti väga palju rõõmu.
Kui peame oma tunded ja soovid alla suruma, siis elamegi surutises ja rahulolematusega südames.

Väsimus tekitab kibedust ja enesehaletsust ning rikub suhteid.
Minu unistus on, et kõik inimesed saaksid elada elu, mis neid ei murra, nii et neil jääks pea selgeks ja süda soojaks. Nii, et poleks vaja ennast valvata kogu aeg :D
Nii saab olla vaba.

Nothing but

Allikas: Instagram @ mattkahn1

Millest sa oled võetud, selleks pead tagasi saama.

Show must go on

Inimene, kes pole ennast endalegi avanud, ei saa aval olla ka meiega.
Kuna selliseid inimesi jagub, siis pole hullu - nad jäävad teineteisele ja teistele koos esinema.
Mõnda neist isegi ei tõmba avalad inimesed ..., paljusid siiski.
Tekib huvi, kuidas nemad saavad pehmed ja avatud olla?
Kui saadakse aru, et see käib mainekujundusest loobumise hinnaga, siis enam ei huvita :D

It's over

 "The truth is, unless you let go, 

unless you forgive yourself, 

unless you forgive the situation, 

unless you realize that the situation is over,

 you cannot move forward."

~ Steve Maraboli

Allikas: Instagram @ @Awaken_Healers

Elu võib olla selline nagu ta tahab

Allikas: Instagram @ createthelove

Kui inimene saab oma eluga üsna kenasti hakkama, siis ei tule talle kontrollist loobumine pähegi.Ta on ise oma elu looja. See on hea tunne, kui saad oma elu juhtimisega hakkama.

Kui inimene jääb saatuse loopida, ta ikkagi püüab säilitada nii palju kontrolli oma elu üle, kui vähegi võimalik.

Aga see on väsitav.

Mille tõttu osa inimestest ütleb, et okei, mulle aitab, saagu, mis saab, mina jaksan mõelda ainult järgmisele minutile.

Ja kui see tuleb puhtast südamest, siis nad avastavad, et nad ei peagi tegelema enda elus hoidmisega. Elu ise hoiab neid elus/endas.

Kui mina "alla andsin", sain aru, et elu, mida mina endale pingutustega rajasin, oli palju vähem tore, kui elu, mis ise tulla/olla tahtis. Šokk!

Oma väikese aruga võitlesin ma sellise elu eest, kus ma oleksingi jäänud pingutama, et head muljet jätta. Elu, mis ennast mulle peale pressis ja mille vastu ma võitlesin, oli staatuseväline elu (nagu Indias on puutumatute seisus) ja kui ma alla jäin ja see elu mind vallutas, oli see nii nii nii hea, et ... Ja ma tean, et mõistus püüab meid igati kaitsta.

Ma ei ole vaenulik enda ratsionaalse osa suhtes, kuid ma pean ütlema, et see on tilluke ja lolluke.

Luv

josephpkauffman

"As I grow more connected to myself, my own presence and my own heart, I grow in sensitivity to the energy of others and to the environments around me.
One thing I often recognize is that many people are hiding behind a mask, displaying a smile on the surface, but underneath are really in pain.
Seeing this pain present in so many people, fills my heart with compassion, and all I want to do is help to free people of their suffering, to help us all be free, to be happy, and to live harmoniously with one another and the earth we share.

/.../ 

Something I have noticed that many people struggle with is self worth, not feeling worthy of acceptance or love.
I am here to remind you you are worthy of love, simply because you exist!
You are worthy of your own love.
You don’t need permission to be.
All you need is your own approval.
There was an old Christian mystic that had a beautiful quote.
“Love everyone, and do whatever you want.”
As long as we are rooted in love, living from the heart, whatever we do will be the right action.
May you awaken to the love in your heart, and may you let this love guide you to be of benefit to all beings." 🙏💚😁

JOSEPH P. KAUFFMAN @ josephpkauffman


Kui tunned end läbinisti puhta ja heana, siis ei tule pähegi pingutada selleks, et olla hea, et teha heategusid, või levitada mingeid vajalikke sõnumeid. Kõik, mida sa teed, on hea, sest muud su sees pole. Siis ei pea valvama, mida sa räägid või mis nägu teed.

Eks inimesed ikka vahel solvuvad või pahandavad, kuid ... see lihtsalt jääb nende maailma ja sa tead seda 'hõõrumise' igal hetkel. Et neil on raske hetkel, sest nad ootasid midagi muud. See, et inimesed ootavad midagi muud, ei tähenda, et nad peavad seda ka saama. Meile kõigile tuleb kasuks selle tibatillukese, kuid üliolulise õppetunni selgeks tegemine: me ei pea saama seda, mida me tahame. Elu tohib minna nii nagu ta tahab.

Palju villa, vähe kisa

Allikas: Instagram @ sri_chinmoy_inspiration_quotes

Maailma muutmiseks pole ilmtingimata vaja kusagile pulti ronida ja Hitleri moodi kuulajaskonna peale kisendada (jah, ma vihjan muidugi Greta Thunbergile :D ). Minu jaoks on see "palju kisa, vähe villa" variant. Isegi kui tasakaalukamate täiskasvanutega konverentse pidada, võiks kõik osalejad olla seal siirast huvist, mitte selle pärast, et tuli saata keegi.

Ei maksa unustada, et me lakkamatult muudame maailma oma energeetikaga ja oleks hea hoida hinges rahu ja soojust, mitte nii palju rõhuda tulemustele, mis jäävad meile küll lohutuseks, kui end näruselt tunneme - st, tunneme end näruselt ja siis enda lohutamiseks hakkame endale üles lugema, mille kõigega me hakkama oleme saanud, nii et oleme ikkagi tublid ja vajalikud! - kuid see ei muuda seda, et tunneme end näruselt.

Mis kasu kõigist neist ära tehtud asjadest siis üldse on?

Only happiness

Allikas: Instagram @ sri_chinmoy_inspiration_quotes

On hea jõuda kohta, kus sa ei pea enam muretsema selle pärast, mida teised sinust arvavad, sest sa tead, et midagi halba pole arvata ja kui nad arvavad - mida ikka juhtub - siis on see midagi, mis toimub ainult nende sees ja sellel pole sinuga midagi pistmist.

Kaastunne on, aga ehmatust või vabandamise vajadust pole.