Love everything

Allikas: Instagram @ tealswanofficial

Püüdlejad ikka muretsevad, kuidas teada, et/kas nad on piisavalt kaugele jõudnud?
Mina propageerin valgustumisele lähenemist nii, et võitled oma elus väsimuse ja vastikuse vastu, vältides olukordi ja inimesi, mis neid tekitavad.
Nii muutud lõpuks nii tugevaks, et muutud armastavaks.
Kui on tekkinud suur armastus kõige vastu, tekib imetlus ja tänu elu suhtes.
Ja ei ole enam ka vältida vaja midagi.
Siis pole enam vaja ka endalt küsida, kui kaugel sa oled oma vaimsel teel.
Armastavana on hea olla selle teekonna igas punktis.

Vältimine on muidugi ebaküps.
Halva vastu võtmine aga kahjulikum.
Kui mul on valida, kas ma käitun "küpselt" (st ei väldi) ja tunnen ennast kohutavalt, või käitun ebaküpselt (väldin) ja olen rõõmus-rahulik, siis loomulikult valin viimase. Head lapsed, need kasvavad vitsata -- arm aitab enam kui hirm :)
Mind trenn tugevaks ei teinud, kuna olin vintsutustest haige ja trenn vintsutas veel hullemini.
Kui olin terveks saanud, siis avastasin, et olen tugev ja trenni pole vajagi :D

Järgi elu loomulikku kulgu

Allikas: Instagram @ tealspiritualcatalyst


"Happy is the new rich!" nagu öeldakse :)
Ja "Less is more."

Meile sisse kasvatatud hoiakud kohustuste kohta, mida me usume endal nüüd olevat, närvutavad ja kibestavad meid. Kunagi Tealilt küsiti: "Mis on kroonilise väsimuse põhjuseks."
Teal ütles, et vastus sellele on endastmõistetav: "See, et sa 'krooniliselt' teed asju, mida sa ei taha teha."

Elus on paljude asjadega nagu meres ulpiva ujumisrõnga kinnipüüdmisega sageli: iga haaramine lükkab selle aina kaugemale. Lepi mõttega, et sa ei saa, mida sul pole ette nähtud saada, ja lase sulle mõeldud asjadel rahulikult endani ulpida. Ära siple! Naudi! :)

Ka ilmajäämine on hea, sest annab võimaluse ego murendamiseks ja mõtlemiseks, miks sa oled nii kindel, et pidid saama? Sinu mõistus ja ego ei tea sinu tõelistest vajadustest mitte midagi. Nemad aitavad sul ennast "vägevaks" ehitada - see aga kinnistab su ettekujutluste maailma. Ego ja mõistus soovivad kontrollida kontrollimatut ning pole suutelised nägema, kuidas avardub maailm, kui sa lõpetad läbi tihnikute rühkimise ja lähed sealtkaudu, kust tee näib kutsuvat.





Nii paljude zen-meistrite meelerahu-õpetus on lihtsalt selline, et söö, kui kõht on tühi, ja kui oled väsinud - viska pikali! Rõõm on meile kõigile kättesaadav, see on meie tegelik olemus. Need on ego ja mõistus, mis veenavad meid, et meil tuleb oma maine ja turvalisuse pärast pingutada ning õnn on vaid pagev hetk kahe häda vahel.

Ärkamisest ja peegelmaailmast

Me kõik soovime olla võimalikult õnnelikud.
Nagu ütleb minu hiiglasuurim lemmik Nisargadatta Maharaj: pole vale otsida õnne; vale on otsida seda endast väljaspoolt.
Sa ei saa teha ühtegi tegu selleks, et olla õnnelik.
Sa pead lihtsalt sind kahjustavatest, ühiskonna poolt sisse treenitud mõttemustritest lahti laskma, tunnetama ja tunnistama tõde/tõelust ja ongi kõik. Tõde on lihtne, õnn on lihtne, ainult meie mõistus liidab selle juurde sada ebavajalikku tingimust.


Ärkamine on imelihtne, seletamatult lihtne - kui sa oled ärganud.
Kui sa veel pole, siis sa mõtled, et - oot, ma olen teinud sada tööd ja ma olen heatahtlik ja puha, äkki ma olen juba ärganud? ma olen üpris tark ju küll?!

Selle kindlakstegemine on tegelikult ka ülilihtne.
Küsi endalt, kas sa kannatad?
Kas sa tahaksid, et mingid asjad oleks teistmoodi?
Kui Sa oled ärganud, siis sul on tekkinud (no tõesti, see ei kujune vaid ilmub/tekib ühe lupsuga!) tervikutaju ja sa ei suuda enam asju vigastena näha. Kõik on õigesti. Mitte keegi ei tee valesti ja mitte midagi pole valesti. Elu sujub. Hinnanguid pole. Elu võib olla igasugune. Ma võin varba ära lüüa ja selle kätte surra, kuid see pole negatiivne ega absurdne, see lihtsalt on. Olev kestab niikuinii edasi. Vahet ei ole.

Kui sa näed halba ja kannatad, siis seda nõksu pole veel käinud.
Küll ta ükskord käib!
Ullu pole!

Kui oled "ärganud", siis näed ilmingute maailma nagu ilusat põimingute ja sõlmedega vaipa. Sina võid ju tahta, et sinu sõlme ümber oleks kõik kenasti kollane, sest sulle meeldib kollane, aga kui tervet vaipa vaadata, siis oleks selle koha peal märgatav viga. Kõik on kõigega seotud ja kõik peabki olema just nii, nagu on.



Eile vaatasin väga mõnusat minivideot Teal Swanilt, kus temalt küsiti: "Kuidas ma saaksin universumilt, mida ma tahan, ilma et ma tegelikult seda peegeldaksin/külge tõmbaksin?"
:D

Mind ajas esimesel hetkel jubedalt naerma, sest see on sama, kui sa oled sisekujundaja ja sinu käest küsitakse: kuidas ma saaksin teha nii, et ma lähen peegli ette ja see näitab mind sellisena nagu ma tahaksin olla, mitte sellisena nagu ma olen?
Et nagu ... :D ... kas sa siis pigem ei taha endaga natsa tööd teha? :D Milleks sulle "peegel", mis näitab umbluud? :D Ole nüüd! :D

Teali ajas see ka naerma ja ta ütles, et see on nagu küsimus: kuidas ma saaksin palka ilma tööd tegemata? Et... oled sa kindel, et sa peaksid seda palka ikka saama? :D Meie universumis kehtib ikkagi külgetõmbeseadus: sa saad seda, mis sa oled.

Ta ütles, et peab endaga aru pidama... Ta võib - ja võib ka mitte - olla leidnud viisi, kuidas külgetõmbeseadusest kõrvale hiilida. Kuid kuna see ajaks meie universumis asjad väga sassi, siis ta pole sugugi kindel, et peaks seda õpetama.


Vaimsest ärkamisest annabki märku see, et sa ei taha seda õpetust. Sul pole vaja. Kõik on hästi, ka siis, kui midagi on justkui halvasti.


Video on muidu siin:

Just be!

Allikas: Instagram @ 4.hour.workweek

Andestamisest

Vaatasin eile dokumentaalfilmi ayahuasca-retriidist, kuhu kuuks ajaks läksid inimesed oma tõsiste tervisehädadega.

Tore oli kuulda, et ka sealsed šamaanid ütlesid, et taimed ise õpetasid neid.
Tahaks, et mind ka õpetaks, aga ma peaksin selleks vist mitu elu kärbseseeneleotises ligunema ...


Hakkasin mõtlema, et laagris, kus Õde käis, olid vist kõik pigem vaimsel otsingul ... Ma ei küsinudki! Õde ise rääkis ainult tüdrukust, kelle probleemiks oli suutmatus andestada oma isale.

Andestamisega on selline huvitav asi, et on võimalik ühel hetkel otsustada, et sa ei taha enam kannatada selle pärast, mis sulle kunagi tehti või tegemata jäeti.
Tee selleni on varjatud - see nagu juhtuks ise, kui ennast armastama õpid ja enam ei tunne, et sulle tehtu/tegemata jäetu sind kuidagi määratleks. Lepid sellega, et sa ise üksinda vastutad oma õnne eest ja taipad, et see on suur kingitus iseendale.

Ka mul on olnud vimma Emmakese suhtes koos suure umbusaldusega.
Eks ta teeb nüüdki trikke, aga need ei tee mind enam isegi kurvaks, kaastundlikuks küll.
Mäletan, et kunagi rääkisin irooniaga, kuidas mõned teened, mida mina Emmakesele tegin, tema peas Õe teeneteks muutusid, sest tal on vaja mustvalgelt maailma näha ja Õde oli hea ja mina halb, seega pidid teened olema Õe tehtud. Näiteks oli tal vaja fotosid, tulin ja tegin need fotod ära, käisin ilmutamas ja tõin talle. Mõned aastad hiljem ütles ta, et Õde käis fotosid tegemas. Mina parandasin ilmsüütult, et mina ikka. Ja kuna me olime alles taas suhtlema hakanud, ei tahtnud ta vaielda, aga ütles, et ah, Õde tegi ka. Kuna fotod olid konkreetsest asjast, siis ma küsisin hiljem Õelt imestades, kas siis tema ka tegi sellest asjast pilte ja tema ütles, et pole teinud. Enne kutsusid sellised asjad minus mühatuse esile, nüüd enam mitte.
Ma mõtlen, kui raske on elada leppimatuna, nii et sa pead mälestusi painutama, et oma maailmapilti säilitada. Milline enda loodud lõks see on.

Aga kuidas jõuda leppimiseni?
Tühjuse ja vaikuse abil, ma pakuks :) Iseendale ruumi tehes.

Mina hakkasin 'ärkama' alles siis, kui töövõimetusega koju jäin.
Tagant järele ma mõtlen, et me võime ju mööda teraapiaid ja kursusi joosta, aga kui me argipäeviti ennast edasi kahjustame, siis ... ma ei suuda näha, kuidas paranemine võimalik oleks.
Me 'peaksime' lubama endale võimetekohast elu ja seda elades õppima süütundest üle saama. See on võimalik alles siis, kui meie elu on meid kosutav, mitte enam kahjustav. Siis näeme, et olime kogu aeg need inimesed, kes me püüdsime olla, ja oleme paremad veel.

On hämmastav, et inimesed - ka psühholoogid - peavad viha normaalseks emotsiooniks.
Viha on täiesti ebanormaalne asi ja tuleb sellest, et me ei ela endakohast elu.
Siis oleme nii ära kriibitud, et kõik muutub isiklikuks ja ometi pole seda miski.
Kui me vihastume, siis oleme ise endale liiga teinud. Näiteks suhtleme inimesega, kellega me ei peaks suhtlema.

Ja ka andestamise ja leppimiseni saame jõuda lihtsalt minimeerides, visates oma elust välja kõik, mis sinna kuuluma ei peaks. Väga huvitav on näha, kuidas segaduse vähenedes jääb ruumi mõnelegi asjale, mis enne vihastama pani ja millele, tundus, kohta pole meie elus.

Välja tuleb visata eelkõige need asjad, mida teeme teiste inimeste arvamusi kartes. Just need on asjad, millel pole meie endaga midagi pistmist ja mingi osaga me pettume iseendas, kui oma jõu nende asjade peale ära kulutame.

Kuidas seda teha ilma häbitundeta - ei pannudki tähele. Ühel hetkel lihtsalt oli nii, et igaüks käib ringi oma maailm kukil ja mina ei pea muretsema selle pärast, mis arvamustega teine inimene ennast koormab ka juhul, kui need arvamused käivad minu kohta. Eks nad ise kannatavad selle koorma all. Olen näinud, et kannatamisest saab lihtsalt loobuda ja samas tean, kui müstiline ja kirjeldamatu on tee selle juurde.


---

Lugesin Väikule oma 365(6) päeva küsimustemärkmikust küsimusi (ja mõnel juhul ka oma 3 viimase aasta vastuseid) ette. 18. jaanuari küsimus oli: "What was peaceful about today?" Väiku jäi mõtlema ja ma küsisin: "What brings you peace?" Seepeale nookas ta kohe minu poole ja ütles: "Sina!"
Minu 2018 aasta vastus oli ka: "Mina ise olin."

Jah, hästi palju rahu on meil.
Mina ise toon! :D
Aga üle ka just pole :D

Nananananaa, niisama ... :)

See käib nii valetamise kui ka vale mulje jätmise kohta.

Mulle tundub, et inimesed konformeeruvad, et meeldida, kuid tegelikult meeldivad ja innustavad meid rohkem inimesed, kes on julgelt nemad ise. See ei tähenda ülbust. Minul küll on südamest kahju inimestest, kellel on mulle ootusi, mida ma ei kavatse täita :D


Aga selle juurest jõudis mu mõte autentsuse juurde lähisuhetes.
Et kas me jääme neist ilma, kui me üksteist vastastikku ei moosi?
Ja kuidas üldse leppida mittesaamisega? :D

Näiteks tahan mina, et mees mulle tähelepanu pööraks, tema aga toimetab arvutis moega, mis peaks mulle mõista andma, et tal on hetkel tegemist.

Mina mõtlen, et vahi kus tõhk - mina tahan ainult veidike silmavaatamist ja ümberthoidmist ja jäägitut tähelepanu ...,



aga tema vahib oma Facebooki või mängib sõjamängu. Üldse pole minu vajaduste osas tundlik nagu õigupoolest peaks!

Aga. Kas mina olen sel hetkel tema vajaduste osas tundlik? Ei! Mind üldse ei huvita tema vajadus hetkel internetis vaimukustel lennata lasta ja semudega ärbelda või vastaseid 'ruineerida'. Mind ei huvita, et ta pole sugugi ninnunännutamise lainel. Kas mina siis pole samasugune mühkam? Muidugi olen!

Selle vastu on suurepärane ravim: loobu arvamusest, et keegi peab sinu enesetunde parandamiseks midagigigigigi tegema. Lepi sellega, et oled inimene ja sul on vajadused, mille rahuldamine pole igal hetkel võimalik. See, et sul on midagi vaja ei tähenda, et maailm peab asjad niimoodi seadma, et see vajadus rahuldatud saaks. Valesti pole midagi ega kedagi. Lõpuks on ilmajäämine väga ilus asi, sest see lõhub ego ja laseb su ilusal hingel rohkem välja paista ;)


Kui meie ego on veel nii suur, et me ei saa otse küsida, kas teine ei aitaks meil meie vajadust rahuldada, siis hakkame mõista andma, solvuma ja manipuleerima. Manipuleerime, sest oleme liiga uhked, et otse küsida ja ehk ilma jääda. Liiga nõrgad, et ilma jääda ja pea ikkagi püsti hoida. Kuigi manipulatiivsed mängud rikuvad suhet, on need mõistetavalt palju kindlamaks viisiks oma vajadused rahuldatud saada kui leppimine sellega, et teisel võibolla pole tuju hetkel meiega samal lainel olla. "Lainevahetus" võib olla väga pingutustnõudev! See pole nii lihtne, tegelikult.

Meil on tunne, et meil on õigus seda nõuda nende asjade pärast, mida ise partneri/sõprade/sugulaste heaks teeme.
Mulle aga näib, et osale inimestest sobiks paremini hakata välja rääkima, et ta ei taha tegelikult neid asju teha ja küsida, kas teine soovib sellegipoolest, et me seda-teist-kolmandat teeksime? Võibolla partneril näiteks pole aimugi, et me üldse väsime neid asju tehes..., arvab, et kokkamine, šoppamine ja koristamine on naiste loomusund :D.

Mina olen tähele pannud, et kohe, kui ma olen välja öelnud, et mul tegelikult pole üldse tuju ja küsin, kuidas teisega on - kas ta seda teades ikka tahab, et ma seda teeksin -, siis tegelikult ma juba tunnengi end paremini. Nii et mind ei tee nõrgaks mitte teenete tegemine vaid nende tegemine näoga, et mul pole valikut või vastumeelt - endale ja teisele vale mulje jätmine, ebaautentsus. Ja ma olen märganud, et ma pean välja ütlema, et ma tegelikult ei taha seda teha - raske ohke ja ägamise saatel enda püsti vedamine annab sisuliselt sama sõnumi, kuid emotsionaalselt kannab hoopis negatiivsemat laengut.

Eks see avab tee lahkuminekutele küll :)

Ma Emmakesele ikka olen öelnud, et meid ei armastata mitte selle pärast, mida me teiste heaks teeme, vaid selle pärast, kes me oleme.
Ta ei usu üldse! :D
(Ja minul pole vaja, et ta usuks.)

Prantsuse eksistentsialistid leidsid, et autentsus (ja vabadus) on midagi, mis tekitab meile nii halva enesetunde, et me pageme kohe sotsiaalsete normide rüppe, konformeerume :) Autentne olla on nii jube paha, sest elame ju inimeste keskel ja sellised ekstsentrikud tekitavad nõutust, segadust, ebakindlust ja võõristust. Kas on mugav teistes neid tundeid tekitada? Ilmselt mitte.

Tundub, et konflikt vajaduste vahel olla heaks kiidetud ja tunnustatud ning teisalt - elada autentsena, jääb enamikku meist saatma kogu eluks. Mõni võtab väga lihtsalt omaks kõik rollid, mille täitmist ühiskond temalt ootab, enamikul aga on tunne, et müüb ennast mingil määral. Kui teed midagi selle pärast, et see on kasulik, siis müüd ennast. Ja mõni jälle üldse ei taha seda teha - neist saavad asotsiaalid. Nagu mina :) Ma jälestan mõtet kasulikkusest.

Väga imelik on see, et kuigi tundub loogiline, et parajus ("hundid söönud, lambad terved") on parim võimalik tee, on siinsetel äärmustel - toimetajatel ja asotsiaalidel - palju lihtsam kui keskmikel, kes elavad pidevaid kompromisse tehes ning kõigi, ka enda, vajadusi ja ootusi silmas pidades ja neile vastata püüdes. Ikka on tunne, et midagi olulist jääb tegemata. Ikka on kusagil keegi, kes solvub, kuna arvab, et peaks sinu jaoks olema tähtsamal kohal. Ennast õigustades tugevdame ego ja - kujutage ette - ka ennast süüdistades tugevdame ego.

Oleks hea, kui suudaksime leppida sellega, et end ära vaevanud inimesed ongi täis vajadusi ja süüdistusi. Et ise selline enam mitte olla, tuleks loobuda heakskiiduvajadusest ja elada oma enesetunde järgi. Eks mul on ainult enda kogemus, aga mulle küll tundub, et inimesed ei kao meie ümbert mitte kusagile. Kuid võibolla see ainult näib mulle nii seetõttu, et võtsin omaks selle, et teised ei pea minu ebamugavusi leevendama ja seetõttu pole ma end pikka aega oma vajadustega üksi jäetuna tundnud. See on veidi paradoksaalne, aga nii see välja kukub! Kui sa midagi ei vaja, siis on kõik üle ja tore üllatus. Kuna ma enam ei arva, et inimesed peaksid käituma üht või teist moodi, ma ka ei solvu mitte kunagi. Loomulikult võib kellegi käitumine minus ebamugavust tekitada, kuid ma lähen siis esimesel võimalusel ära ja ei süüdista selles teist inimest.

Vabadus on võimalik, kuid selle lubamine oma ellu on kohutavalt keerukas ... Mulle tundub, et osa jaoks inimestest on ebaautentne, kompromisse täis mõistlik elu lihtsalt nii valus, et muutub mõttetuks ja nendest saavadki siis asotsiaalid, erakud, pühakud, lillelapsed ja muud veidrikud :)

Kahjuks ma ei näe teed, kuidas ennast panna loobuma vajadusest mõistetud ja tunnustatud olemise järele ning kuidas jõuda selleni, et kanname oma vajadusi oma koormana ja ise. Mulle aga tundub, et need kaks peavad käima koos. Kui loobume ootusest, et meie vajadusi täidetaks, aga ise teenindame edasi, võib meis kasvada ebaõiglustunne ja vimm teiste suhtes, kes pole tegelikult selles ju absoluutselt süüdi. Kui me aga teiste teenindamisest autentsuse nimel loobume, aga ise ikka jalgu trambime ja mossitame, kui meie ootusi ei täideta, siis ... noh ... lähed hukka! :D Väikestest sammukestest piisab, näiteks püüad vähem hädaline olla ja ise jätad ühe asja nädalas tegemata, mida varem oleksid teinud, siis see eluviis toetab iseennast. Mil määral seda teha, sellest annavad märku meie tunded. Tahame ju ikka, et meil oleks võimalikult hea ja et oleksime endaga rahul. Kui meil on vaja välist (minu meelest küll illusoorset) turvatunnet, võime tihedaid sulle-mulle suhteid jätkata. Keegi ei käsi autentseks hakata, kui selle järele tarvidust pole ja see ebamugavustunnet vaid suurendab.

Lõpetuseks veel üks paradoks: kui sul nii kenasti veab, et sul on võimalik loobuda teiste inimeste õlule panemisest vastutamine sinu heaolu eest ja sa tõesti saad ootustest loobuda, märkad täitsa kindlasti, et su lähedased on meelsasti valmis sulle toeks olema ja sulle "võileibu tegema". Ma ei oska öelda, kas see on nii selle pärast, et iga sinu heaks tehtud liigutus, pilk ja sõna on ebavajalikuna sinu jaoks järsku kingitus - kaob enesestmõistetavus, entitlement -, või inimesed tõesti hakkavad meelsamini tegutsema, kui saavad olla kindlad, et nende otsus oli vaba ja neid ei manipuleeritud sind aitama ning kui nad ära ütleksid, siis oleks see täiesti okei.

Igal juhul äge! :)
Ma tunnen küll end nii hoituna ja armastatuna ja poputatuna nagu ei kunagi siis, kui ma neid tundeid taga ajamas käisin :)  Eks vanadel tarkadel ole ikka õigus: me ei saa oma vajadusi rahuldatud, püüdes neid rahuldada vaid ainult nii, et neist loobume - ja ongi rahuldus käes.


Disclaimer:

Eile tahtis VT mulle näidata rõvedat videot, kus üks kass hapu näoga puhastas teise kaka-auku.
Ma ütlesin korduvalt, et ei soovi seda näha, aga kuna VT jäi kindlaks oma soovile seda mulle näidata, siis andsin alla.

Täna öösel nägin ma unes, et olin diivanil istuliasendis 'unehalvatuses' ja üks kodujänes puupsutas kakapritmetega puuksu mu ammuli suhu. Seejärel asus jänes junni minu suhu välja punnitma. Pobisesin enda kõrval istuvale noormehele abitult: "Aita mind!" ja ta tõstis jänese eemale.
Täiega süüdistan VT'd! :D

Üks maailmakuulus lugu

2009. aastal avaldas ameeriklane Andy Weir loo "Muna".
See on kena lookene sellest, kuidas inimene kohtab kõikjal iseennast - kui ta kedagi kahjustab, siis iseennast, ja kui ta kedagi aitab, siis iseennast. Kui inimene on maa peal ära kogenud kõik, mida üldse kogeda annab, saab temast jumal.

Kavatsesin selle loo siia panna ingliskeelsena, aga avastasin, et see on saadaval paljudes keeltes - isegi eesti keeles!
Tõlkija pole teada, aga lugu ise on järgmine ...

Sa olid teel koju, kui sa surid.

Toimus autoõnnetus. See polnud märkimisväärne, kuid sellegipoolest surmav. Sinust jäid maha naine ja kaks last. See oli valutu surm. Meedikud andsid endast sinu elu päästmiseks parima, kuid see ei aidanud. Su keha oli täielikult purustatud ja usu mind, nii oligi parem.

Ja siis kohtusid sa minuga.

"Mis... Mis juhtus?" küsisid. "Kus ma olen?"

"Sa surid," ütlesin ma lihtsalt. Pole mõtet keerutada.

"Seal oli... Veoauto ja see libises..."

"Just," ütlesin.

"Ma... Ma surin?"

"Just. Aga ära muretse selle pärast. Kõik surevad," ütlesin mina.

Sa vaatasid ringi. Seal polnud midagi. Ainult sina ja mina. "Mis koht see on?" küsisid. "On see teispoolsus?"

"Enam-vähem," ütlesin mina.

"Kas sa oled jumal?" küsisid sina.

"Just," vastasin ma. "Ma olen Jumal."

"Mu lapsed... Mu naine," ütlesid sina.

"Mis neist?"

"Kas nendega saab kõik korda?"

"Seda mulle meeldib näha," ütlesin mina. "Sa alles surid ja sinu muretsed põhiliselt oma perekonna pärast. See on tõesti väga hea."

Sa vaatasid mind põnevusega. Sinu jaoks ei paistnud ma Jumalana. Ma nägin välja nagu lihtsalt mingi mees. Või naine. Mõni ebamäärane autoriteet võibolla. Pigem kooliõpetaja kui kõikvõimas.

"Ära muretse," ütlesin mina. "Nendega on kõik korras. Sinu lapsed mäletavad sind igas mõttes täiuslikuna. Neil polnud veel aega sind vastumeelseks pidama õppida. Sinu naine nutab väliselt, kuid tunneb salaja kergendust. Kui aus olla, siis teie abielu oli lagunemas. Kui see lohutab, siis tunneb ta ennast suure süüdlasena, et sellepärast kergendust tunneb.

"Oh," ütlesid sa. "Mis siis nüüd juhtub? Kas ma lähen taevasse või põrgusse või midagi?"

"Ei kumbagi," ütlesin mina. "Sa sünnid uuesti."

"Ahah," ütlesid sina. "Seega hindudel oli õigus."

"Kõigil religioonidel on omamoodi õigus," ütlesin mina. "Tule jaluta koos minuga."

Sina minu järel kõndisime pikkade sammudega läbi olematuse. "Kuhu me läheme?"

"Ei kuhugi eriti," ütlesin mina. "Lihtsalt mõnus on jalutada, kui me räägime."

"Mis siis selle kõige mõte on?" küsisid sa. "Kui ma uuesti sünnin, olen tühi leht, kas pole? Laps. Kõik minu kogemused ja kõik, mis ma tegin selles elus, ei oma enam tähtsust."

"Ei ole nii!" ütlesin mina. "Sinu sees on kogu eelnev teadmine ja kõik sinu eelmiste elude kogemused. Sa lihtsalt ei mäleta neid kõiki praegu."

Ma peatusin ja võtsin kinni su õlgadest. "Su hing on palju võrratum, kaunim ja suurem kui sa ette suudad kujutada. Inimmõistus suudab hoida sellest vaid väikest osa, mis sa tegelikult oled. See on justkui pistaksid oma sõrme veeklaasi, et näha, kas see on kuum või külm. Sa paned väikese osa endast anumasse ja kui selle välja võtad, oled saanud kõik selle kogemused.

"Sa oled olnud inimene viimased 48 aastat, seega pole sa ennast veel välja sirutanud ja tundnud ülejäänut oma tohutust teadvusest. Kui me siin piisavalt kaua oleme, hakkab sulle kõik meelde tulema. Aga seda pole kõigi elude vahepeal mõtet teha."

"Mitu korda olen ma siis uuesti sündinud?"

"Oh palju. Palju-palju. Paljudes erinevates eludes." ütlesin mina. "Seekord oled sa hiina talutüdruk aastal 540.

"Oota, mida?" kogelesid. "Sa saadad mind ajas tagasi?"

"Noh, ma arvan, et tehniliselt võttes tõesti. Aeg, nagu sa tead, eksisteerib ainult sinu universumis. Asjad on teistmoodi seal, kust mina tulen."

"Kust sa tuled?" küsisid sina.

"Oh muidugi," selgitasin ma. "Ma tulen kusagilt. Kusagilt mujalt. Ja seal on teisi, nagu mina. Ma tean, et sa tahaksid teada, missugune maailm seal on, kuid ausalt öeldes ei saaks sa sellest aru."

"Oh," ütlesid sina veidi pettunult. "Aga oota. Kui ma sünnin uuesti teises ajas, kas on võimalik, et ma olen mõnikord iseendaga suhelnud."

"Muidugi. Seda juhtub kogu aeg. Ja kuna mõlemad elud on oma eluaja jooksul teadlikud ainult omaenda elust, siis ei tea saa sa isegi teada, kui see juhtub."

"Mis selle kõige mõte siis on?"

"Tõsiselt?" küsisin mina. "Tõsiselt? Sa küsid mult, mis on elu mõte? Kas see pole pisut liiga tüüpiline küsimus?"

"See on ju mõistlik küsimus," käisid sa peale.

Ma vaatasin sulle silma. "Elu mõte, põhjus, miks ma tegin selle terve universumi, on see, et sa õpiksid."

"Sa mõtled inimkonda? Sa tahad, et me täiskasvanuteks saaksime?"

"Ei, ainult sind. Ma tegin terve selle universumi sinu jaoks. Iga uue eluga kasvad ja arened ning saad suuremaks ja suuremaks intellektiks."

"Ainult mina? Mis siis kõigist teistest saab?"

"Pole kedagi teist," ütlesin mina. "Selles universumis oleme üksnes sina ja mina."

Sa vaatasid mulle tühja pilguga otsa. "Aga kõik inimesed maal..."

"On kõik sina. Sinu erinevad taassünnid."

"Oota. Ma olengi kõik!?"

"Nüüd sa hakkad sellest õigesti aru saama," ütlesin mina ja patsutasin sulle õnnitluseks õlale.

"Ma olen iga inimene, kes on kunagi elanud?"

"Või kes kunagi elab, jah."

"Ma olen Abraham Lincoln?"

"Ja sa oled ka John Wilkes Booth," lisasin mina.

"Ma olen Hitler?" ütlesid sa vapustatult.

"Ja sa oled miljonid, kelle ta tappis."

"Ma olen Jeesus?"

"Ja sa oled kõik, kes teda järgisid."

Sa jäid vait.

"Iga kord, kui sa kellelegi liiga tegid," ütlesin mina, "tegid seda endale. Iga kord, kui sa kellelegi head tegid, tegid sa seda endale. Iga õnnelik ja kurb hetk, mida mõni inimene on või saab kogema – sa koged neid kõiki.

Sa mõtlesid tükk aega.

"Miks?" küsisid sa minult. "Miks kõike seda teha?"

"Sellepärast, et ühel päeval oled sa nagu mina. Sest see sa oled. Sa oled samasugune, nagu mina. Sa oled mu laps."

"Mida?" ütlesid sa kahtlevalt. "Sa tahad öelda, et ma olen jumal?"

"Ei. Mitte veel. Sa oled loode. Sa alles kasvad. Kunagi kui sa oled elanud läbi kõik inimelud läbi terve ajaloo, oled sa kasvanud piisavalt, et sündida."

"See tähendab, et terve universum," ütlesid sina, "on lihtsalt..."

"Muna." vastasin mina. "Nüüd on sul aeg järgmisesse ellu minna."

Ja ma saatsin su teele.

Armas, eks! :)

Nats mõtteid

Viisin täna Tolle-raamatu kokku tagasi, aga avastan, et paar mõtet jäid kummitama.

Meie isiksus (Tolle mõistes 'vale-mina') kujuneb elu jooksul kogemuste käigus. Mida rohkem on üks inimene meid solvanud, seda kergemini tema peale solvume - ja seda isegi siis, kui tal mõnikord ilkumise kavatsust polnudki, oleme juba hellaks muutunud.

Seega mineviku valud lisavad olevikku palju negatiivsust.

Praegu on nii palju regressiivseid teraapiaid, kus minevikumälestusi läbi töötatakse, kuid see ei näi toimivat muuna, kui et sa lihtsalt teadvustad juhtunut selgelt ja nämmutad selle nii läbi, et endal ka hakkab igav.

Tolle ütleb, et ei maksa üldse minevikku söösta oma mõtetega. Minevik esineb ainult olevikuvaluna. Mis sind täna häirib, see ei ole minevik vaid midagi, mida sa hetkel endas kannad.

Seega - keskendu oma praegustele tunnetele.
Lepi sellega, et tunned end halvasti ja ei suuda endale või kellelegi teisele andestada. Luba leppimatusel olla, ning see hakkab iseenesest kaduma. Tööta sellega, mis ilmutab end praeguses hetkes ja ära süüdista olnut. Tee korda oma tänane päev. Ütle välja, mis sind täna ja praegu ärritab. Õpi seda tegema ilma süüdistamata, sest teisel inimesel on põhjust end kaitsta, ta ei pea sulle andma vabandust - on loomulik, et ta võitleb enda heaolu, mitte sinu heaolu eest. See ei takista sinul välja ütlemast, mida sa tunned. Luba endal tunda seda, mida sa tunned, sest kui ennast 'oma tunnetest paremaks pead', osutad vastupanu, ja need tunded ei kao mitte kusagile, allasurumine ainult tugevdab neid.

Selline protsess eeldab mõningat alandlikkust, leppimist sellega, et oled hingelt just nii suur või väike, kui sa parasjagu oled.
Ja ennäe imet - leppinuna muutud kohe suuremaks, avaramaks, transformeerid ja ületad selle kogemuse!
Aga ilma leppimata ei saa.
Sa ei saa üle mingisugusest nõrkusest või abitusest, kui keeldud seda omaks võtmast. Budistid usuvad, et nõrkustele mitte mõeldes on võimalik need nö nälga jätta ja välja suretada. Paraku, ma kardan, et nad eksivad ... Juba kasvõi ainult selle pärast, et see on ego tee! Sa ei pea saama mitte mingisuguseks ülitargaks suurkujuks - saa iseendaks ja sa avastad, et oled niimoodi suurem, kui iial end kasvatada lootsid!

Avatus, autentsus, tähelepanu pööramine ja tegelikkuse vastuvõtmine on need vaimulaadid, mille kaudu valgustumine saabub, mitte kujutletud täiuslikkuse imiteerimine.


Kahjuks kinnitab ka Tolle "Siin ja praegu" lugemine midagi, milleni ise jõudsin umbes aasta tagasi: kes soovib elurõõmu ja südamerahu, peab õppima nägema, et mõistuse poolt koos hoitav isiksus pole meie ise. Me ise oleme ajast ja kohast sõltumatu hing ning kõik, mida me teeme oma praeguse isiku eduks on miski, mida soovib ego. Mida vähem ego, seda lähemal on valgustumine. Mida rohkem muretsed "oma" heaolu ja maine pärast, seda vähem on sul võimalik olla elurõõmus.

Sind, hinge, ei kahjusta mitte miski - haigused, nälg, surm, ebaedu - need kahjustavad ainult su isiksust ja keha, aga see pole sina.
Kuidas õppida ennast nägema suuremana ja võtta praeguse keha ja psüühika poolt pakutavaid elamusi vaid teadvust avardavate kogemustena, teadlikkuse arendamise ehituskividena?

Igal juhul mitte mõistuse abil.
Mõistus kinnitab meile täpselt vastupidist.
Mõistuse vahendid on piiratud.
Teisi vahendeid meid aga kasutama pole õpetatud. Veelgi enam - meid õpetatakse oma tundeid/tunnetust ignoreerima ja alla suruma, sest eesmärgid tahavad saavutamist!!!



Tolle rääkis hästi ka kannatuste osast valgustumisel.
Kui meid tabab tragöödia, murendab see meie ego, seni kujutletud isikut.
Me pole järsku enam see, kes arvasime end olevat.
Elu pole see, mis see näis olevat.
Meil on vaja elu uuesti mõtestama hakata. See teeb meid avatuks ja alandlikuks. Niimoodi, ilma kitsenduste ja reegliteta, võib tõelus meile ilmsiks saada.

Mõistus on siin meie vaenlane, sest mõistus seab reeglid.
Reeglid on piiravad, aga oleval piire pole.

Nii lihtne, eksju! :)
Mwahh! :)