Andestamisest

Vaatasin eile dokumentaalfilmi ayahuasca-retriidist, kuhu kuuks ajaks läksid inimesed oma tõsiste tervisehädadega.

Tore oli kuulda, et ka sealsed šamaanid ütlesid, et taimed ise õpetasid neid.
Tahaks, et mind ka õpetaks, aga ma peaksin selleks vist mitu elu kärbseseeneleotises ligunema ...


Hakkasin mõtlema, et laagris, kus Õde käis, olid vist kõik pigem vaimsel otsingul ... Ma ei küsinudki! Õde ise rääkis ainult tüdrukust, kelle probleemiks oli suutmatus andestada oma isale.

Andestamisega on selline huvitav asi, et on võimalik ühel hetkel otsustada, et sa ei taha enam kannatada selle pärast, mis sulle kunagi tehti või tegemata jäeti.
Tee selleni on varjatud - see nagu juhtuks ise, kui ennast armastama õpid ja enam ei tunne, et sulle tehtu/tegemata jäetu sind kuidagi määratleks. Lepid sellega, et sa ise üksinda vastutad oma õnne eest ja taipad, et see on suur kingitus iseendale.

Ka mul on olnud vimma Emmakese suhtes koos suure umbusaldusega.
Eks ta teeb nüüdki trikke, aga need ei tee mind enam isegi kurvaks, kaastundlikuks küll.
Mäletan, et kunagi rääkisin irooniaga, kuidas mõned teened, mida mina Emmakesele tegin, tema peas Õe teeneteks muutusid, sest tal on vaja mustvalgelt maailma näha ja Õde oli hea ja mina halb, seega pidid teened olema Õe tehtud. Näiteks oli tal vaja fotosid, tulin ja tegin need fotod ära, käisin ilmutamas ja tõin talle. Mõned aastad hiljem ütles ta, et Õde käis fotosid tegemas. Mina parandasin ilmsüütult, et mina ikka. Ja kuna me olime alles taas suhtlema hakanud, ei tahtnud ta vaielda, aga ütles, et ah, Õde tegi ka. Kuna fotod olid konkreetsest asjast, siis ma küsisin hiljem Õelt imestades, kas siis tema ka tegi sellest asjast pilte ja tema ütles, et pole teinud. Enne kutsusid sellised asjad minus mühatuse esile, nüüd enam mitte.
Ma mõtlen, kui raske on elada leppimatuna, nii et sa pead mälestusi painutama, et oma maailmapilti säilitada. Milline enda loodud lõks see on.

Aga kuidas jõuda leppimiseni?
Tühjuse ja vaikuse abil, ma pakuks :) Iseendale ruumi tehes.

Mina hakkasin 'ärkama' alles siis, kui töövõimetusega koju jäin.
Tagant järele ma mõtlen, et me võime ju mööda teraapiaid ja kursusi joosta, aga kui me argipäeviti ennast edasi kahjustame, siis ... ma ei suuda näha, kuidas paranemine võimalik oleks.
Me 'peaksime' lubama endale võimetekohast elu ja seda elades õppima süütundest üle saama. See on võimalik alles siis, kui meie elu on meid kosutav, mitte enam kahjustav. Siis näeme, et olime kogu aeg need inimesed, kes me püüdsime olla, ja oleme paremad veel.

On hämmastav, et inimesed - ka psühholoogid - peavad viha normaalseks emotsiooniks.
Viha on täiesti ebanormaalne asi ja tuleb sellest, et me ei ela endakohast elu.
Siis oleme nii ära kriibitud, et kõik muutub isiklikuks ja ometi pole seda miski.
Kui me vihastume, siis oleme ise endale liiga teinud. Näiteks suhtleme inimesega, kellega me ei peaks suhtlema.

Ja ka andestamise ja leppimiseni saame jõuda lihtsalt minimeerides, visates oma elust välja kõik, mis sinna kuuluma ei peaks. Väga huvitav on näha, kuidas segaduse vähenedes jääb ruumi mõnelegi asjale, mis enne vihastama pani ja millele, tundus, kohta pole meie elus.

Välja tuleb visata eelkõige need asjad, mida teeme teiste inimeste arvamusi kartes. Just need on asjad, millel pole meie endaga midagi pistmist ja mingi osaga me pettume iseendas, kui oma jõu nende asjade peale ära kulutame.

Kuidas seda teha ilma häbitundeta - ei pannudki tähele. Ühel hetkel lihtsalt oli nii, et igaüks käib ringi oma maailm kukil ja mina ei pea muretsema selle pärast, mis arvamustega teine inimene ennast koormab ka juhul, kui need arvamused käivad minu kohta. Eks nad ise kannatavad selle koorma all. Olen näinud, et kannatamisest saab lihtsalt loobuda ja samas tean, kui müstiline ja kirjeldamatu on tee selle juurde.


---

Lugesin Väikule oma 365(6) päeva küsimustemärkmikust küsimusi (ja mõnel juhul ka oma 3 viimase aasta vastuseid) ette. 18. jaanuari küsimus oli: "What was peaceful about today?" Väiku jäi mõtlema ja ma küsisin: "What brings you peace?" Seepeale nookas ta kohe minu poole ja ütles: "Sina!"
Minu 2018 aasta vastus oli ka: "Mina ise olin."

Jah, hästi palju rahu on meil.
Mina ise toon! :D
Aga üle ka just pole :D