Viharavi

Pinterest

Tegelikult ma täitsa soovitaks Eckhart Tolle "Uut maailma" kõigile, kes on negatiivsete emotsioonidega kimpus ja sooviksid neid vähem tunda. Lugedes sain aru, et mina sain negatiivusest lahti just tema kirjeldatud viisil ning olen kilde sellest juba orkaaniblogis kirjeldanud kuid mitte samade terminite abil.

Näiteks Tolle eristab Valukeha ja ego - mina panin need ühte patta, kuid Tollegi sõnul on need tihedalt seotud ja toidavad teineteist: mida suurem Valukeha, seda suurem on ka ego.

Valukeha on siis klomp vanu äraseedimata solvumisi, ärritusi ja hirme, mis kargab meid mõjutama kohe, kui keskkond midagi ärevakstegevat pakub. Suure Valukehaga on näiteks need inimesed, kes ülemäära närvi lähevad ja röökima kukuvad - hüsteerikud ja skandaalitsejad, aga ka manipuleerijad, näägutajad, susijad, kättemaksjad, õelutsejad jne.

Tolle ütleb, et me saame oma Valukeha pisitasa terveks transformeerida Kohalolu kaudu: kui tunned endas negatiivset emotsiooni ärkamas, kuid ei lähe sellega kaasa, teadvustad endas toimuvat protsessi ja jälgid seda.

Rääkisin orkaaniblogis kunagi, et kui hakkan ütlema või kirjutama midagi kriitilist, siis mu 'kõht' hoiatab mind ja ma ütlen hoopis, et olen väsinud ja tahan üksi jääda (mis on alati ka tõsi :D) või kustutan kirjast kriitilise lõigu. Sest inimesed ei parane kriitika abil! Pole mõtet kritiseerida! Kritiseerimine teeb ainult minu enda enesetunde paremaks, "seab õigluse jalule" - juhul, kui ma olen lapsik! Kui ma olen küps, siis ma jätan inimese valearvamused tema enda kukile, kui saan aru, et minu poolt tema möödapanekutele tähelepanu juhtimine vähemalt selles olukorras ei aitaks, vaid ainult ärritaks teda.
Ka kirjutasin, et kui keegi ütleb midagi, mis võiks mind solvata ja ma tunnen seda imelikku kõhutunnet, siis ma ütlen endamisi: okoo!, mu egoke sai nüüd hoobi! :D Ja ma ei saa teise inimese peale vihastada siis millegipärast enam :D..., ma mõtlen juba oma väikesele egokesele ja vaatan, mis ma temaga teha saan :) ...

Tolle ütleb selle kõhutunde kohta, et Valukeha ärkab. Ja kui sa ei samastu sellega, vaid vaatled seda, hoiad seda oma teadvuses, siis valukeha kahaneb tasapisi.
Sellest piisab.
Mida rohkem teadlikkust ja kohalolekut, seda väiksem Valukeha - need ei saa koos eksisteerida, kuna Valukeha on äärmiselt ebateadlik.

Teraapiaid pole vaja.

Paraku võime me ilmselt kõik kohatud inimeste põhjal öelda, et mida tugevamad ja väledamalt tekivad neis negatiivsed emotsioonid ning mida ekspressiivsem on nende väljendamine, seda väiksem on võimalus nendega mõistlikult rääkida, ehk seda väiksem teadlikkus. Need, kel on abi väga vaja, on saamatud selle abi ära tundmises ja vastu võtmises. Mida väiksem teadlikkus, seda rohkem süüdistatakse oma hädades teisi inimesi ja maailmakorraldust.



On siiski teemasid, mis mulle Tolle jutu juures rahu ei anna.
Näiteks vahel näib, et ta väidab, et peame hakkama saama just seal, kuhu elu meid heitnud on.
Siis aga jälle ütleb ta, et tuleks eemale hoida inimestest, kes on vaevavalt negatiivsed.

Ja ma mõtlen, et kui ma hakkan erakuks ja suhtlen ainult nii vähe, kui mulle meeldib ja nende inimestega, kellega ma tahan suhelda, siis jääb mulle ju mulje, et ma täiega saan kõigi inimestega suurepäraselt läbi :D Olen supersuhtleja! :D Nii see on!

Pinterest

///Ma ise olen soovitanud järgmist: kui tunned, et teise inimese negatiivsed emotsioonid on sulle liig, siis tee endale ja maailmale kingitus ja hoia eemale! (Maailmale siis selles mõttes, et sa tuled selle inimese juurest ära ja paratamatult jagad seda vihkamise, vastikuse, solvumise ja raevu energiat mõnda aega laiali.) Mina näiteks tegin palju aastaid Emmakesega nii, et kui tugevat jälestust tundsin, siis ütlesin, et võtame nüüd teadmata ajaks suhtlemispausi. See paus võis olla nädalaid, võis olla aastaid. Muidugi ... mul on vist see eelis, et mul on kohutavalt raske teeselda. Ma kas ütlen välja, et mind ajab öökima, ja lähen minema, või jään väliselt äärmiselt rahulikuks ja kui koju jõuan, jään raskelt haigeks. Mingid filtrid on mu psüühikal puudu ... Nii et mul pole küsimust, kas ja mil määral autentne olla. Pean seda olema, see on ilmselge.///



Ja edasi ma mõtlen, et kui ma teen ainult neid asju, mida tahan teha, siis jääb mulle ju mulje, et saan absoluutselt kõigega hakkama. Minu maailmas on nii. Ma ei saa hakkama näiteks rahvusvahelise konverentsi korraldamisega ja ma ju ei hakkagi seda tegema, aga samamoodi ei hakka ma minema Lõunakeskusesse midagi ostma, sest see keskus on nii suur ja kole. Ma parem olen ilma. Aga niimoodi valides on mul selline tunne, et ma saan absoluutselt kõigega hakkama :D


Siis veel: kui me midagi tähtsaks peame, oleme valmis seda kaitsma, selle nimel 'sõtta' minema, teistega pahandama, kui nende teod teevad meie püüdlused keerulisemaks. Kas me peame oma tegevuste tähtsaks pidamisest loobuma? Sellega ma saan hakkama. Aga - kuidas panna end energiat kulutama asjadele, mida sa oma suurenenud teadlikkuses enam tähtsaks ei pea? Minul liigse energiakuluga kaob ka ärksus ja tuju. Ja ma arvan, et see pole hea, et meid on õpetatud vastutama, et 'kõik saaks tehtud' ja samas on lubatav, et inimesed, kes palju teevad, teevad teistegi elu põrguks oma näägutamise ja halvustamisega. Me peaksime vastutama siiski ka selle eest, mida me teeme hingekestele enda kõrval ehk siis sisuliselt ikkagi omaenda emotsioonide kvaliteedi eest. Minu meelest on see nii-nii-nii palju olulisem sellest, mida me ära teeme, sest ... me ju kõik tahame olla õnnelikud. Toimetamine ei tee meid õnnelikuks, kohalolu/autentsus/ennast väljendav elu teeb ja on pealegi ainuke asi, mis meid püsivalt õnnelikuks teeb.

Väga oluline on siiski mitte laiutama hakata oma maailmaga.
Ei mingit vägikaikavedamist.
Meil kõigil on vaja nii palju ruumi enda laialilaotamiseks, kui parasjagu on vaja. Kui kellegi maailm ei mahu sinu oma kõrvale ja tekitab pinget nagu kaks kokku surutavat õhupalli, siis eemaldu. Ära ütle teisele inimesele, et lasku oma maailmast õhku välja natuke. Sina enda omast ju ei taha lasta! Tema ka ei taha. Tal on õigus kõigile oma arvamustele ja tunnetele, isegi kui need päriselt ongi täiesti napakad. Tal on nendele sellegipoolest õigus! Kui saad niimoodi mõelda, siis näed, et see võitluseks valmistunud inimene kannatab ja selle pärast on rumal või ebaõiglane. Kui sa kuuled inimest ütlemas midagi küündimatut ja jätad selle ümber tema kannatusi mõistva vaikuse - kurvastad tema asemel, et ta ennast elus nii halvasti tunneb -, pakud sa talle võimaluse ennast kõrvalt näha ja veidikene teadlikumaks saada, pisiterakese võrra terveneda. Kritiseerimine ja teise vigadele osutamine ei paku seda võimalust. Ma soovitaks mitte taotleda õiglust vaid meie kõigi tervenemist.
Õiglust ei tule! :)
Maailm on liiga müstiline, et meile nähtav õiglus saaks valitseda.
Nii et ... unustage õiglus, kui soovite rahulikku ja õnnelikku elu :)

Tsau-blau, kallipallid!


---

Hmmm, ma kirjutasin selle teksti hommikul ja nüüd, õhtupoolikul näen, et see jäi üles panemata ...
Mõtlesin mingit suvalist pilti otsida siia, aga ... hälbisin :D