Olen paar päeva hirmus elevil olnud, sest eile hilisõhtul jõudis mu maailmarändurist Õde jälle Eestisse. Pakkusin, et ta tuleks Tartusse, sest muidu oleks tulnud organiseerida sõit Rakverest 30 km põhja poole, Venna tallu. Ta ütles, et tulebki Tartusse - tal juba Tartu-sõbrannaga kokku lepitud, et läheb sinna.
Ütles, et puhkab end reisust välja ja siis tuleb külla.
Jätsin ta eile siis puhkamaie, kui helistas Vend ja ütles, et ta tuleks laupäeva pärastlõunal külla, jääks ööseks ja pühapäeva lõunal sõidaks Virumaale. Ja et loomulikult võtame Õe ka kampa.
Mina kohe Õele kirjutamaie, et loodan, et ta on nüüd puhanud - Vend tuleb ka ja oleks nii tore kolmekesi kokku saada. Pealegi saab ta oma kotid nüüd autoga maale. Yay!
Selle peale teatas Õde, et tal midagi maale viia pole - tema elabki nüüd Tartus!
:D Whaaaat? :D
Saatis mulle pildi "oma toast"...
Nüüd peaks ta iga hetk saabuma ja ma ei suuda ära oodata, et teada saada, kas ta üüris sõbranna juures toa ja kui kauaks ta siis sinna/siia jääb :)
Naljakas, kui püüad oma Õde mujale organiseerida ja ta teatab sulle, et elab sinuga samas linnas ja ei kavatse kusagile minna :D
Me temaga oleme ikka nii erinevad - mina räägin kõigest kõigile kogu aeg :)
Tema vaikselt haub ja ütleb välja, kui asi on tehtud.
Nüüd saan ka kuulda, kuidas tal Peruus see ayahuasca-tseremoonia edenes ja ...
... oh aeg! ma olen nii elevil :D
Tsau-muskadii! :)
No comments:
Post a Comment