Nananananaa, niisama ... :)

See käib nii valetamise kui ka vale mulje jätmise kohta.

Mulle tundub, et inimesed konformeeruvad, et meeldida, kuid tegelikult meeldivad ja innustavad meid rohkem inimesed, kes on julgelt nemad ise. See ei tähenda ülbust. Minul küll on südamest kahju inimestest, kellel on mulle ootusi, mida ma ei kavatse täita :D


Aga selle juurest jõudis mu mõte autentsuse juurde lähisuhetes.
Et kas me jääme neist ilma, kui me üksteist vastastikku ei moosi?
Ja kuidas üldse leppida mittesaamisega? :D

Näiteks tahan mina, et mees mulle tähelepanu pööraks, tema aga toimetab arvutis moega, mis peaks mulle mõista andma, et tal on hetkel tegemist.

Mina mõtlen, et vahi kus tõhk - mina tahan ainult veidike silmavaatamist ja ümberthoidmist ja jäägitut tähelepanu ...,



aga tema vahib oma Facebooki või mängib sõjamängu. Üldse pole minu vajaduste osas tundlik nagu õigupoolest peaks!

Aga. Kas mina olen sel hetkel tema vajaduste osas tundlik? Ei! Mind üldse ei huvita tema vajadus hetkel internetis vaimukustel lennata lasta ja semudega ärbelda või vastaseid 'ruineerida'. Mind ei huvita, et ta pole sugugi ninnunännutamise lainel. Kas mina siis pole samasugune mühkam? Muidugi olen!

Selle vastu on suurepärane ravim: loobu arvamusest, et keegi peab sinu enesetunde parandamiseks midagigigigigi tegema. Lepi sellega, et oled inimene ja sul on vajadused, mille rahuldamine pole igal hetkel võimalik. See, et sul on midagi vaja ei tähenda, et maailm peab asjad niimoodi seadma, et see vajadus rahuldatud saaks. Valesti pole midagi ega kedagi. Lõpuks on ilmajäämine väga ilus asi, sest see lõhub ego ja laseb su ilusal hingel rohkem välja paista ;)


Kui meie ego on veel nii suur, et me ei saa otse küsida, kas teine ei aitaks meil meie vajadust rahuldada, siis hakkame mõista andma, solvuma ja manipuleerima. Manipuleerime, sest oleme liiga uhked, et otse küsida ja ehk ilma jääda. Liiga nõrgad, et ilma jääda ja pea ikkagi püsti hoida. Kuigi manipulatiivsed mängud rikuvad suhet, on need mõistetavalt palju kindlamaks viisiks oma vajadused rahuldatud saada kui leppimine sellega, et teisel võibolla pole tuju hetkel meiega samal lainel olla. "Lainevahetus" võib olla väga pingutustnõudev! See pole nii lihtne, tegelikult.

Meil on tunne, et meil on õigus seda nõuda nende asjade pärast, mida ise partneri/sõprade/sugulaste heaks teeme.
Mulle aga näib, et osale inimestest sobiks paremini hakata välja rääkima, et ta ei taha tegelikult neid asju teha ja küsida, kas teine soovib sellegipoolest, et me seda-teist-kolmandat teeksime? Võibolla partneril näiteks pole aimugi, et me üldse väsime neid asju tehes..., arvab, et kokkamine, šoppamine ja koristamine on naiste loomusund :D.

Mina olen tähele pannud, et kohe, kui ma olen välja öelnud, et mul tegelikult pole üldse tuju ja küsin, kuidas teisega on - kas ta seda teades ikka tahab, et ma seda teeksin -, siis tegelikult ma juba tunnengi end paremini. Nii et mind ei tee nõrgaks mitte teenete tegemine vaid nende tegemine näoga, et mul pole valikut või vastumeelt - endale ja teisele vale mulje jätmine, ebaautentsus. Ja ma olen märganud, et ma pean välja ütlema, et ma tegelikult ei taha seda teha - raske ohke ja ägamise saatel enda püsti vedamine annab sisuliselt sama sõnumi, kuid emotsionaalselt kannab hoopis negatiivsemat laengut.

Eks see avab tee lahkuminekutele küll :)

Ma Emmakesele ikka olen öelnud, et meid ei armastata mitte selle pärast, mida me teiste heaks teeme, vaid selle pärast, kes me oleme.
Ta ei usu üldse! :D
(Ja minul pole vaja, et ta usuks.)

Prantsuse eksistentsialistid leidsid, et autentsus (ja vabadus) on midagi, mis tekitab meile nii halva enesetunde, et me pageme kohe sotsiaalsete normide rüppe, konformeerume :) Autentne olla on nii jube paha, sest elame ju inimeste keskel ja sellised ekstsentrikud tekitavad nõutust, segadust, ebakindlust ja võõristust. Kas on mugav teistes neid tundeid tekitada? Ilmselt mitte.

Tundub, et konflikt vajaduste vahel olla heaks kiidetud ja tunnustatud ning teisalt - elada autentsena, jääb enamikku meist saatma kogu eluks. Mõni võtab väga lihtsalt omaks kõik rollid, mille täitmist ühiskond temalt ootab, enamikul aga on tunne, et müüb ennast mingil määral. Kui teed midagi selle pärast, et see on kasulik, siis müüd ennast. Ja mõni jälle üldse ei taha seda teha - neist saavad asotsiaalid. Nagu mina :) Ma jälestan mõtet kasulikkusest.

Väga imelik on see, et kuigi tundub loogiline, et parajus ("hundid söönud, lambad terved") on parim võimalik tee, on siinsetel äärmustel - toimetajatel ja asotsiaalidel - palju lihtsam kui keskmikel, kes elavad pidevaid kompromisse tehes ning kõigi, ka enda, vajadusi ja ootusi silmas pidades ja neile vastata püüdes. Ikka on tunne, et midagi olulist jääb tegemata. Ikka on kusagil keegi, kes solvub, kuna arvab, et peaks sinu jaoks olema tähtsamal kohal. Ennast õigustades tugevdame ego ja - kujutage ette - ka ennast süüdistades tugevdame ego.

Oleks hea, kui suudaksime leppida sellega, et end ära vaevanud inimesed ongi täis vajadusi ja süüdistusi. Et ise selline enam mitte olla, tuleks loobuda heakskiiduvajadusest ja elada oma enesetunde järgi. Eks mul on ainult enda kogemus, aga mulle küll tundub, et inimesed ei kao meie ümbert mitte kusagile. Kuid võibolla see ainult näib mulle nii seetõttu, et võtsin omaks selle, et teised ei pea minu ebamugavusi leevendama ja seetõttu pole ma end pikka aega oma vajadustega üksi jäetuna tundnud. See on veidi paradoksaalne, aga nii see välja kukub! Kui sa midagi ei vaja, siis on kõik üle ja tore üllatus. Kuna ma enam ei arva, et inimesed peaksid käituma üht või teist moodi, ma ka ei solvu mitte kunagi. Loomulikult võib kellegi käitumine minus ebamugavust tekitada, kuid ma lähen siis esimesel võimalusel ära ja ei süüdista selles teist inimest.

Vabadus on võimalik, kuid selle lubamine oma ellu on kohutavalt keerukas ... Mulle tundub, et osa jaoks inimestest on ebaautentne, kompromisse täis mõistlik elu lihtsalt nii valus, et muutub mõttetuks ja nendest saavadki siis asotsiaalid, erakud, pühakud, lillelapsed ja muud veidrikud :)

Kahjuks ma ei näe teed, kuidas ennast panna loobuma vajadusest mõistetud ja tunnustatud olemise järele ning kuidas jõuda selleni, et kanname oma vajadusi oma koormana ja ise. Mulle aga tundub, et need kaks peavad käima koos. Kui loobume ootusest, et meie vajadusi täidetaks, aga ise teenindame edasi, võib meis kasvada ebaõiglustunne ja vimm teiste suhtes, kes pole tegelikult selles ju absoluutselt süüdi. Kui me aga teiste teenindamisest autentsuse nimel loobume, aga ise ikka jalgu trambime ja mossitame, kui meie ootusi ei täideta, siis ... noh ... lähed hukka! :D Väikestest sammukestest piisab, näiteks püüad vähem hädaline olla ja ise jätad ühe asja nädalas tegemata, mida varem oleksid teinud, siis see eluviis toetab iseennast. Mil määral seda teha, sellest annavad märku meie tunded. Tahame ju ikka, et meil oleks võimalikult hea ja et oleksime endaga rahul. Kui meil on vaja välist (minu meelest küll illusoorset) turvatunnet, võime tihedaid sulle-mulle suhteid jätkata. Keegi ei käsi autentseks hakata, kui selle järele tarvidust pole ja see ebamugavustunnet vaid suurendab.

Lõpetuseks veel üks paradoks: kui sul nii kenasti veab, et sul on võimalik loobuda teiste inimeste õlule panemisest vastutamine sinu heaolu eest ja sa tõesti saad ootustest loobuda, märkad täitsa kindlasti, et su lähedased on meelsasti valmis sulle toeks olema ja sulle "võileibu tegema". Ma ei oska öelda, kas see on nii selle pärast, et iga sinu heaks tehtud liigutus, pilk ja sõna on ebavajalikuna sinu jaoks järsku kingitus - kaob enesestmõistetavus, entitlement -, või inimesed tõesti hakkavad meelsamini tegutsema, kui saavad olla kindlad, et nende otsus oli vaba ja neid ei manipuleeritud sind aitama ning kui nad ära ütleksid, siis oleks see täiesti okei.

Igal juhul äge! :)
Ma tunnen küll end nii hoituna ja armastatuna ja poputatuna nagu ei kunagi siis, kui ma neid tundeid taga ajamas käisin :)  Eks vanadel tarkadel ole ikka õigus: me ei saa oma vajadusi rahuldatud, püüdes neid rahuldada vaid ainult nii, et neist loobume - ja ongi rahuldus käes.


Disclaimer:

Eile tahtis VT mulle näidata rõvedat videot, kus üks kass hapu näoga puhastas teise kaka-auku.
Ma ütlesin korduvalt, et ei soovi seda näha, aga kuna VT jäi kindlaks oma soovile seda mulle näidata, siis andsin alla.

Täna öösel nägin ma unes, et olin diivanil istuliasendis 'unehalvatuses' ja üks kodujänes puupsutas kakapritmetega puuksu mu ammuli suhu. Seejärel asus jänes junni minu suhu välja punnitma. Pobisesin enda kõrval istuvale noormehele abitult: "Aita mind!" ja ta tõstis jänese eemale.
Täiega süüdistan VT'd! :D