Nats mõtteid

Viisin täna Tolle-raamatu kokku tagasi, aga avastan, et paar mõtet jäid kummitama.

Meie isiksus (Tolle mõistes 'vale-mina') kujuneb elu jooksul kogemuste käigus. Mida rohkem on üks inimene meid solvanud, seda kergemini tema peale solvume - ja seda isegi siis, kui tal mõnikord ilkumise kavatsust polnudki, oleme juba hellaks muutunud.

Seega mineviku valud lisavad olevikku palju negatiivsust.

Praegu on nii palju regressiivseid teraapiaid, kus minevikumälestusi läbi töötatakse, kuid see ei näi toimivat muuna, kui et sa lihtsalt teadvustad juhtunut selgelt ja nämmutad selle nii läbi, et endal ka hakkab igav.

Tolle ütleb, et ei maksa üldse minevikku söösta oma mõtetega. Minevik esineb ainult olevikuvaluna. Mis sind täna häirib, see ei ole minevik vaid midagi, mida sa hetkel endas kannad.

Seega - keskendu oma praegustele tunnetele.
Lepi sellega, et tunned end halvasti ja ei suuda endale või kellelegi teisele andestada. Luba leppimatusel olla, ning see hakkab iseenesest kaduma. Tööta sellega, mis ilmutab end praeguses hetkes ja ära süüdista olnut. Tee korda oma tänane päev. Ütle välja, mis sind täna ja praegu ärritab. Õpi seda tegema ilma süüdistamata, sest teisel inimesel on põhjust end kaitsta, ta ei pea sulle andma vabandust - on loomulik, et ta võitleb enda heaolu, mitte sinu heaolu eest. See ei takista sinul välja ütlemast, mida sa tunned. Luba endal tunda seda, mida sa tunned, sest kui ennast 'oma tunnetest paremaks pead', osutad vastupanu, ja need tunded ei kao mitte kusagile, allasurumine ainult tugevdab neid.

Selline protsess eeldab mõningat alandlikkust, leppimist sellega, et oled hingelt just nii suur või väike, kui sa parasjagu oled.
Ja ennäe imet - leppinuna muutud kohe suuremaks, avaramaks, transformeerid ja ületad selle kogemuse!
Aga ilma leppimata ei saa.
Sa ei saa üle mingisugusest nõrkusest või abitusest, kui keeldud seda omaks võtmast. Budistid usuvad, et nõrkustele mitte mõeldes on võimalik need nö nälga jätta ja välja suretada. Paraku, ma kardan, et nad eksivad ... Juba kasvõi ainult selle pärast, et see on ego tee! Sa ei pea saama mitte mingisuguseks ülitargaks suurkujuks - saa iseendaks ja sa avastad, et oled niimoodi suurem, kui iial end kasvatada lootsid!

Avatus, autentsus, tähelepanu pööramine ja tegelikkuse vastuvõtmine on need vaimulaadid, mille kaudu valgustumine saabub, mitte kujutletud täiuslikkuse imiteerimine.


Kahjuks kinnitab ka Tolle "Siin ja praegu" lugemine midagi, milleni ise jõudsin umbes aasta tagasi: kes soovib elurõõmu ja südamerahu, peab õppima nägema, et mõistuse poolt koos hoitav isiksus pole meie ise. Me ise oleme ajast ja kohast sõltumatu hing ning kõik, mida me teeme oma praeguse isiku eduks on miski, mida soovib ego. Mida vähem ego, seda lähemal on valgustumine. Mida rohkem muretsed "oma" heaolu ja maine pärast, seda vähem on sul võimalik olla elurõõmus.

Sind, hinge, ei kahjusta mitte miski - haigused, nälg, surm, ebaedu - need kahjustavad ainult su isiksust ja keha, aga see pole sina.
Kuidas õppida ennast nägema suuremana ja võtta praeguse keha ja psüühika poolt pakutavaid elamusi vaid teadvust avardavate kogemustena, teadlikkuse arendamise ehituskividena?

Igal juhul mitte mõistuse abil.
Mõistus kinnitab meile täpselt vastupidist.
Mõistuse vahendid on piiratud.
Teisi vahendeid meid aga kasutama pole õpetatud. Veelgi enam - meid õpetatakse oma tundeid/tunnetust ignoreerima ja alla suruma, sest eesmärgid tahavad saavutamist!!!



Tolle rääkis hästi ka kannatuste osast valgustumisel.
Kui meid tabab tragöödia, murendab see meie ego, seni kujutletud isikut.
Me pole järsku enam see, kes arvasime end olevat.
Elu pole see, mis see näis olevat.
Meil on vaja elu uuesti mõtestama hakata. See teeb meid avatuks ja alandlikuks. Niimoodi, ilma kitsenduste ja reegliteta, võib tõelus meile ilmsiks saada.

Mõistus on siin meie vaenlane, sest mõistus seab reeglid.
Reeglid on piiravad, aga oleval piire pole.

Nii lihtne, eksju! :)
Mwahh! :)