Kas see võib olla nii, et oleme siin maa peal selleks, et reaalsust iga kandi pealt kogeda, see nö täielikult 'kaardistada'?
Selleks on vaja usaldust, et me tihkaksime näilisest kontrollist loobuda.
Selleks omakorda täiuslikkuse äratundmist/kogemist iseendas...
Hea-halva mõistmise täielikku nihet...
Ego kadu..., mida meie reaalsuses märgib see, et kui keegi otse või suurematsorti vingerdamisega ütleb, et su mingi tegu/sõna/olek ei meeldi talle, siis sa tunned ainult kaastunnet, sest sa tead, et ta kannatab illusiooni tõttu, millest ta ise kinni hoiab, mitte selle tõttu, mida sina tegid/ütlesid/olid. Et tal on see imelik mõte, et reaalsus peaks olema teistsugune, kui see on, ja et sina peaksid olema teistsugune, kui sa oled. Mis on täiesti tobe! Kõik peab olema just nii nagu see on - vastasel korral olekski see teistmoodi.
Esimene asi, millest tuleks loobuda, on häbi.
Häbi on midagi, mida on meile tuhandeid aastaid sisse kasvatatud, et meid kontrolli all hoida.
On raske sellest vabaneda, aga see on võimalik.
Saad aru, et oled päris kenasti isemõtlevaks hakanud, kui tunned ainult kahjutunnet ja mõistvust inimeste suhtes, kes sind kritiseerivad ..., et nad arvavad (ükskõik, kas rõõmustades või kurvastades), et nende sõnad haavavad sind, kui sinu jaoks on nende arvamus nagu liivatera rannal: rand on neid täis ja need ei tähenda sulle midagi. Need lihtsalt on olemas, moodustavad liiva, ja kõik on okei.
Inimene väljendab sulle oma nördimust ja sa annad selle talle tagasi - sest see on AINULT tema oma. Ainult tema maailm.
Sinusse see ei puutu.
Ma küll enda pihta eriti nördimust ei saagi..., aga kuulen teistelt kolmandate kohta halba ja tunnen, kuidas ma neid mõtteid vastu ei võta, vaid lihtsalt tagasi ulatan: see on sinu (- rääkija) pettumus ja valu. Mina olen ainult tunnistaja. Ma ei osale, ei haaku, ei lase end haarata.
Aga oleneb, eksju. Kui näed, et inimesel on konkreetne siht sind (nt kellegi häbistamisesse, hukkamõistmisesse) kaasa haarata, siis on targem konkreetselt keelduda ja eemalduda.
Ma ikka teen seda vahel, mis seal ikka...
Ütlengi hästi lihtsalt ja ausalt: "Sul on tugevad tunded x-asjas, aga need on sinu omad. Minul neid pole. See on sinu sõda!"
Meie tegelik olemus on vaba. Me ei pea mitte kellelegi meeldima. Meiega ei juhtu mitte midagi halba, kui me mitte kellelegi ei meeldi (kuid seda niikuinii ei juhtu - te lihtsalt ei kujuta ette: mida lihtsamaks ja irdunumaks ma muutun, seda teravamalt märkan, kuidas inimestele on oluline, et ma nende sõnad ja olemuse 'valiidseks' tunnistaksin! Asi pole minus, vaid inimesed otsivadki nii väga heakskiitu - ma ei märganud seda, kui ise sama tegin ja seda normaalseks pidasin. Inimesed kogu aeg otsivad märke selle kohta, et nemad ja nende jutt meeldib sulle ....).
See on peamine põhjus, miks ma teises blogis enam jutustada ei taha: mul ei teki justkui eriti emotsioone peale selle, et mul on kahju inimestest. Sellest rääkida on nõme. Ei ole võimalik viisakalt ära seletada, et ma mõistan, kuna enne olin ise samasugune ja hullem veel.
See solvab ikkagi, kui rääkija just parasjagu kogu oma väiksuses - käed rinnal koos ja pea langetatud - su ees ei seisa ...
Seega õigus on vanadel hiinlastel kes leiavad, et mida küpsem vili, seda madalamale langetagu pea.
Samas, rõõmus olen ma ikka, aga see ei tundu nagu emotsioon ... see tundub rohkem nagu ... kartmatus pluss ärksus.
Elu tundub nagu Totoro maagiline taimekasvatustants, mida teed sellepärast, et see on sinu olemus :)
No comments:
Post a Comment