Päevik

Eile VT'ga rääkides sain aru, et olengi ära unustanud ja lihtsalt kõrvale jätnud teadmise, et inimesed minu kõrval tajuvad oma elu ühe/praeguse elu raami sees.

Minu jaoks 'mina' on midagi hästi pikka, no ütleme näiteks 100 000 aastat, ja praegune elu on suvaline hetk sellel ajajoonel, mille pärast pole muret tunda vaja. Mõtlesin niimoodi juba ammu, aga praktikas arvestasin ikkagi ühe-elu-endaga. Nüüd ei oskagi enam, olen unustanud, ja veel hullem - olen unustanud, et teised inimesed määratlevad ennast selle elu asjade raames..

Oma tunnet püüaksin kirjeldada nii, nagu elu oleks niit ja ühe isikuga seotud elud oleksid näiteks iga 10 cm järel tehtud sõlmed sellel niidil. Kui tõmbad seda sõlmelist niiti sõrmede vahelt läbi, siis see muudkui aga kestab, aga vahelpeal on 'karikate emanda sõlm' ja siis tuleb järgmise või eelnenud sünni sõlm - oleneb kuhusuunas niiti sõrmede vahel tõmmata, jne. Oluline on niit, mitte sõlm. Mina pole mitte sõlm vaid niit.

VT tegi mulle selgeks, et oma elule mõeldes mõtleb tema 'endastmõistetavalt' just oma VT-isikut ja ei saa seda otsustest kõrvale jätta. Tema jaoks tema on 'sõlm', kui ta mõtleb sellele, mis hea on, ei mõtle ta oma hingest vaid VT-isiksusest! Mina jälle, vastupidi,  unustan seda kaasata. Mõtlen hea ja õnnelik olemisest, ja selle-keha-elu jätkamisest mõtlen alles siis, kui armastusest jaksu üle jääb - kui ma ei kaota armastusetunnet plaane ja  tööd tehes. Kui aga tunnen, et jõudu pole ja meeleolu langeks, kui töid teeksin, siis jätan tegemata, sest pestud vann ühel mikromomendil minu 100 000 eluaasta sees pole oluline, küll aga on oluline, et mu energia 'alla ei käiks'.

Kui mina elan 100 000 ja kohtun inimestega, kes elavad 80 aastat, on paraku raske juttu ajada.

Soovin olla kaastundlik, aga mitte valelik.

Kui küsid inimestelt, kuidas neil läheb, siis räägivad nad sulle sageli konfliktidest ja loodavad, et annad neile õiguse. Kuid konfliktis pole kummalgi õigust. Konflikt on alati mõttetu. Me oleme kõik vabad ja võime teha, mis tahame. Mine ära, kui sul on halb! Teine inimene võib teha, mis ta tahab. Ega loll ei taha keegi olla, aga me oleme! Mis parata!?

Aga iga inimene solvub, kui talle midagi sellist öelda.
Seega ma pean vait olema, ebalevalt noogutama ja - mõni solvub selle peale ka väga!

Pole inimesi peale Mehe ja VT, kellega ma ei kardaks suhelda praegu.
Teised on kõik kas nii õrnakesed või ei tunne mind nii hästi, et teada, et kui ma suu kinni hoian, siis mitte hukkamõistmisest. Ma lihtsalt näen, et nad on klammerdunud teatud hoiakutesse ja see teeb nende elu raskeks. Näiteks Vend sai Emmakese peale vihaseks, et see ta lapsed ära kaotas ja Vennale sellest teada ei andnud - Emmake aga tundis, et ei teinud midagi valesti, Venna viha on ülekohtune ja nüüd Emmake konkreetselt OOTAB juba kaks kuud Vennalt vabandamist. Vennale ei tule pähegi vabandada, sest ta ei öelnud mitte midagi ebaõiglast.

Ja ma tean Emmakest: ta võib vimma kanda - ja sageli kannabki erinevate inimeste peale - palju-palju aastaid järjest! Küll minu peale, küll oma ema peale, oma õe peale, Issakese peale - kogu aeg on keegi teda reetnud ja ülekohtuselt kohelnud. Ta ei saa aru, et ta ise piinab ennast. Mul hakkab raske, kui ma pimerumalat juttu kuulan. Olen väljendanud oma arusaamist neist asjust, kuid kaks korda on viimane piir, eks - kolmas kord on juba pealepressimine ja inetu tegu.

Teisalt soovivad mu sugulased, et mul oleks tulevikust kindlam nägemus. Aga mul pole muud, kui et kindlasti ma teen nii, et mulle oleks see kõige parem. Mis iganes see siis on. Neil on vaja, et ma oma 'karikate emanda' isikut hoiaksin, aga minu isik on hoopis see 100 000-aastane, 'karikate emandal' pole tähtsust. 'Karikate emand' on vahend, mille abil mu hing kogemusi saab.

Kõige rohkem kardan õnnetuid inimesi ja mida aeg edasi, seda õnnetumad kõik inimesed minuga võrreldes tunduvad. Iga kohtumine viib mu energiataset allapoole, sest sa ju püüad teise inimesega 'samale lainele' häälestuda!

Ja samas ... tegelikkuses on need mõtted sageli jäänud asjatuks hirmuks :), häälestumine toimub spontaanselt puhkevast kaastundest ja 'we are one'-tundest. Pärast vajan puhkamist, aga kõik on okei! Kardan rohkem kui asi väärt on.

Ikkagi ... minu enda jaoks on mõistetav, miks mul puudub huvi suhelda ... teised aga mõistetavalt soovivad mitte olla see ainuke, kes kontakti otsib. Nad tunnevad end ebakindlalt, kui alati peavad nemad olema need, kes helistavad ja kirjutavad... Mina jällegi arvan, et enda ebakindlana tundmises pole ju midagi halba! :D
Miks ma peaksin püüdma vähendada olukordi, kus nad end ebakindlana tunnevad?
Ebakindlus on hea vahend ego nõrgestamiseks.
Ebakindlus tuleb neile kasuks, mis siis, et nad ise tunnevad vastupidi.

Tunnen, et pean oma tões elama sellest hoolimata, et see haavab teisi.
Ma pigem teenin tõde kui toetan teiste nõudlikkuse/ego tugevnemist.