Minu nn päritoluperes toimub kõigi vahel kümmekond tüli päevas niimoodi, et A palub B'l enda jaoks midagi teha, B teeb, aga teeb "valesti", oma-moodi. A saab vihaseks, kui loll on B ja B saab ka vihaseks, sest tema kallal õiendatakse.
Aga B'le ei tule pähe öelda, et teeme nüüd nii, et sina täidad oma soovid ise ja mina täidan oma soovid ise.
Ikka tundub, et kuule - sinul on seda kergem teha kui minul!
Keegi ei kahtle oma õiguses pereliikmete jõule ja ajale.
Ja nii elavad kõik tülitsedes ja üksteist halvustades.
Kusjuures see on täiesti välditav ja ebavajalik, aga keegi ei tule selle peale, et teiste dirigeerimine ja jooksutamine lõpetada ning oma asjad ise üksinda ära teha ning teistele sama soovitada.
Võibolla nad ei taha lihtsalt enda kallal vinguda, kui midagi viltu läheb? :D
Parem on kedagi teist lolliks sõimata? :D
Ning keegi ei tule ka selle peale, et öelda, et "ma olen tülitsemisest väsinud, ära minu jõuga enam arvesta. Ma ei taha sind enam teenindada ja selle eest sõimata saada veel ka ..."
Inimestel on üksteisele nii palju süüdistusi ... Süütunne näib inimesi koos hoidvat.
Emmake hoiab kuude kaupa Venna lapsi ja Vend isegi ei räägi temaga!
Kui tal on laste kohta midagi öelda, siis Vend helistab Issakesele ja Issake räägib Emmakesega ja helistab Vennale tagasi ...
Väga kummaline, mis?
Veidrikud oleme ikka :)
Kui tal on laste kohta midagi öelda, siis Vend helistab Issakesele ja Issake räägib Emmakesega ja helistab Vennale tagasi ...
Väga kummaline, mis?
Veidrikud oleme ikka :)
- - -
Loen Charles Bukowski luulekogu "Ikkagi on tore olla Bukowski" - hirmsasti meeldib! :)
Kellele Bukowski sümpatiseerib, aga luulesse suhtub ettevaatlikult, siis soovitan julgelt võtta - mingeid sonette ja elutuid ilutilulilusid ei tule, lihtsalt väikesed elupildid ja mõttejupid :)
No comments:
Post a Comment