Hii-haa! :p

Suur lemmik, sest nii ma paraku näen peaaegu kogu elu :D


Et vahet pole, mida sa teed ja kas sa üldse midagi teed - tähtis see niikuinii pole.
Õudne hakkabki siis, kui keegi läheb närvi nende asjade pärast, mida ta teeb.

Närviminemine on alati rumal, sest need asjad pole tähtsad.

Aga rahulik ja rõõmus meel on tähtis iga kell.

Tunnen oma kehas, kuidas ma ärevusest sulgun, kui keegi kellegi peale minu nähes/kuuldes kuri on.
Vipassana meditatsioonis õpetatakse, et kui su kehas 'algab hirm', siis mõista, et sinu närviminek toimus mitte sündmuse peale, vaid sinu füüsilise reaktsiooni peale. Kui oled õppinud seda märkama, saad endale alati öelda, et kehaseisundid on mööduvad, ning suudad sealtmaalt reageerida olukorrale adekvaatsemalt - ei lähe närvi nagu käsib keha.

See on väga huvitav ja mul on vipassana traditsiooni vastu suur lugupidamine, aga praktikas on minu puhul töötanud täpselt vastupidine (ja mitte keegi pole seda isegi õpetanud!): märka oma kehatunnet ja ära jää jokutama, olukorda analüüsima ja 'adekvaatne olema' - põgene kohe!!!
Ära tee neid asju, mis keha ärevaks teevad!
Situatsiooni sees pole üldse tähtis, mis see on, mis ohuna mõjub.
Austa oma emotsiaalse keha vajadusi ja kaitse ennast.
Kogu "tarkus ja analüüs" jõuab kohale siis, kui oled taas rahuseisundis.

See on parim/kasulikem asi, mille ma ära õppinud olen!!!
Ja sellest ei räägi mitte ükski koolkond!!!

Ma olen nii jubevägatohutult enesekindlaks muutunud seda tehes :)
Kuigi võiks ju arvata, et põgenedes toimub vastupidine :)
Aga ilma isegi 0,00001%  erandita, on mu kehal olnud õigus - need asjad on valed asjad, mis toimuvad sel ajal, kui mu keha hoiatusi saadab. Sel ajal tuleb suu kinni hoida ja lahkuda!

Samas, võibolla see töötab ainult inimeste puhul, kes ennast väga armastavad ja hoida tahavad :D ja võibolla neid inimesi on vähe :D
Ja ego - tundub, et see sai mulle võimalikuks alles siis, kui olin isegi väikest hädist egokest aksepteerima ja armastama hakanud kui midagi, mis kunagi töötas "minu" heaks, aga mida mul enam vaja pole, sest mul pole enam vaja enda mainet teiste või iseenda silmis kaitsta või säilitada.