Kui ma ise asjadest räägin, siis pole alati kindel, kas ma räägin neist samade sõnadega, mis teised. Kui sõnadel on erinevad varjundid, siis ... pole see kunagi teiste jaoks kasutuskõlbulik 'sillamaterjal' ja on arusaadav vaid neile, kes on sama silla ületanud ja tunnevad ära tõe sõnade taga. Ma siin mõned päevad tagasi sain teadlikuks sellisest liikumisest nagu MGTOW - Men Going Their Own Way, mis koondab heteromehi, kes tahavad ilma naisteta elada, sest naised toovad alati kaasa sama jama. Mõned neist on tsölibaadis, mõned harrastavad üheöösuhteid või külastavad prostituute, mõned näivad soovivat eelkõige tähelepanu tõmmata meeste suhtes ebaõiglastele lahutuseadustele USA's ja Lääne-Euroopas. Aga --- kuidas iganes keegi mitte-MGTOW seda liikumist/elustiili kokku võtab ja kirjeldab, tuleb alati MGTOW-inimesi, kes ütlevad, et too pole aru saanud, mis MGTOW on. Lootusetu! Võibolla on iga teemaga nii, et need on kõigi jaoks erinevad ja lemmiksõnavara jääb samuti erinevaks.
No ... ma pole veel juttu alustanudki, kui juba eksisin eiteakuhu. Karikate Emanda Mõte Läks Oma Teed ... :D
Igatahes oli kena kuulda, et ka Wattsi arust on müstitsism teadvuse seisund, kus inimene tunneb end olevat oma isikupiiridest laiemana, maailmaga tugevalt samasena ning tal on tugev harmoonia ja eluilutaju. Ta elab tundega, et kõik, mis juhtub, kõik, mis mina teinud olen ja kõik, mis keegi teine teeb ja teha saab on osa harmoonilisest tervikust. Vigu pole mitte kusagil. Kõik on manifestation of divine. See on siis mitte idee tasandil vaid teadvuse seisund. See ei ole filosoofia või hoiak, ikka selge tunne.
Wattsi afirmatsioonijuttu kuulates mu süda lausa hüppas rõõmust, sest kunagi, aastaid tagasi ma olin nagu täitsa üksi, kes muudkui rääkis, et see on ju iseenda mõnitamine, endale valetamine - kuidas see saab hea olla? Et seisad peegli ees, näed 30 ülekilo ja kinnitad endale 21 korda igal hommikul: "Ma olen nii ilus, sale!" Või ei jaksa põlvegi üle voodiääre lükata, aga istud patjadele nõjatudes longuspäi ja podised: "Ma olen nii energiline!" No mu aju hoiatas, et ta hakkab kohe keema, kui ma sellise asja tegemisele/proovimisele isegi vaid mõtlesin.
Watts ka ütleb, et kui sa korrutad: "Kõik on valgus, kõik on armastus, ma olen valgus, ma olen armastus!," siis sa teed seda sellepärast, et sinu jaoks see pole nii! Kui see oleks sinu jaoks tõsi, poleks sul vaja sellele isegi mõelda, rääkimata selle korrutamisest. Kuid kui me ei otsi tõelist/tõde, ei jõua me vaimses mõttes mitte kusagile. Ausus, truthfulness, on väga-väga oluline.
Ja okei, jätame vaimsuse ka täiesti kõrvale. Võtame lihtsalt selle, et me tahame olla õnnelikud.
Me PEAME kõigepealt olema ausad.
Nii on.
Watts ütleb ka, et me ei saa sellist 'armastava' teadvuse seisundit taga ajada, sest tagaajamine käib mõistuse abil, aga mõistusel pole harmooniatunnetusega mitte midagi pistmist. See tunnetus tuleb ise ja kui ta tuleb, on see üdini veenev.
Veel hakkas mu silm tänulikkusest ja härdusest lausa läikima, kui Watts sealt edasi rääkis, et kui see sinuga juhtub, ei saa sa kuidagi parata, et soovid minna sellest maailmanägemisviisist kõigile rääkima (validatsioon ikkagi! :D), sest sa näed, et inimesed ümberringi kannatavad ja vihastuvad nagu elu oleks jube raske, aga sa näed, et üldse pole, probleeme pole. Siin ütleb ta ka oma kuulsaks saanud tsitaadi: "Elul pole muud mõtet, kui elus olla. See on nii imelihtne. Ometi sagivad kõik poolpaanikas ringi, nagu oleks neil saada midagi muud, kui iseennast tundma." Me ju ometi näeme, et kõik, mida oleme taotlenud, pole meid 'ära rahuldanud'. Milleks siis see pingutamine, see on mõttetu. Ja samas, et teiste siblimine ei tekita mitte mingisugust üleolekutunnet ega isegi haletsust vaid hoopis - imetlust. Mingil põhjusel on inimesed nõus ajama oma elu väljakannatamatult keeruliseks, ja sellist elu on nad valmis ka elama! Nad elavad seda elu, mis tõesti on raske. See teeb lausa alandlikuks, hardaks. Kuigi see näib täiesti ebavajalikuna, ei näe sa seda mitte nagu rumalust vaid nagu imet!!! - Nii on!
Siis tuli hästi palju juttu sellest, kuidas kohusetundest tekkinud silmakirjalikkus meid ja kõiki meie ümber kahjustab. Kui oluline - kõigi jaoks - on see, et me oleksime aus. Kui sa sunnid ennast hea ja lahke olema, siis kuritarvitad ennast ... - JA teisi ka. Teeseldult/distsipliineeritult väljendatud positiivsetest tunnetest oleks kõigi jaoks parem, kui väljendaksime oma tõelisi tundeid.
Mulle endale tundub, et sellega võib olla raske alustada, sest - me ei suuda uskuda, et see on okei. Ja inimesed meie kõrval võivad näidata oma solvumist, sest nad on segaduses ja pole ise autentsed. Seda pöördumist autentsusesse on raske teha. Ma valisin oma blogi uueks pealkirjaks "kaastundlik autentsus" just selle pärast, et pole autentsusest olulisemat asja, kuid - see peab olema teiste suhtes kaastundlik. Ei maksa väljendada oma tegelikke negatiivseid tundeid ilma lisamata, et sul on kahju ebamugavustunde pärast, mille see sõnum su kaaslasele tõenäoliselt tekitab. (Eeldusel, et sul muidugi on kahju :D.)
Watts ütleb mõnusasti, et kui keegi sult teenet palub, sa üldse ei taha teha, aga ära öelda on liiga piinlik, sest Piibel käsib ligimest armastada ja aidata, siis vaat - just sellest räägigi! Mina, muide, päriselt tegin nii - Piiblit kaasamata muidugi. Ütlesin, et ei taha aidata, aga tunnen ennast halva inimesena, kui ei aita, niisiis aitan. See annab teisele inimesele tohutult palju võimalusi. Ta võib olla ülbe ja öelda, aww, tänks!, ja sa mõtled, et mine sinnasamusessegi ja rohkem ma sind küll ei aita. Ja see on hästi! Ta võib hakata mõtlema, et kas ta tegelikult sellisel juhul üldse tahab, et sa seda teeksid ja püüda ise muudmoodi hakkama saada. Ja ta võib ennast vastu avada ja öelda: "Tead, ma mõistan sind täielikult. Ma olen lihtsalt hirmsat moodi kimpus, nii et kui sa nõustuksid minema oma tunnetega vastuollu ning mind neist hoolimata aitama, oleksin ma otsatult tänulik." Sa kingiksid talle tõelise arusaama tegelikkusest ja see polegi nii sage ...
Kokkupuutumine ennastõilistavate inimestega, kes toimetavad tunnustuse ja positiivse minapildi nimel ning kinnitavad ka endale, et teevad seda ülimast inimarmastusest, on autentsele inimesele millegipärast kohutavaks vaevaks ja hirmus eemaletõukav. Watts selle põhjustest pikemalt ei rääkinud, kuid võin kinnitada! Mul ju Emmake selline! Watts rääkis oma kunagisest äripartnerist, kes hoidis kõigi ja ka enda ees endast seda ülima inimarmastuse pilti ja ... selle kõrval oli hirmus kehv olla. Too tegelane seletas ja silus oma tegude tagamaad kunstlikult ilusaks ja Watts jäigi ootama, et ta ennast avaks, "kapist välja tuleks". Watts ütles, et kui ta partner oleks talle öelnud: "Tead, meil on nüüd niisugune probleem ja minu meelest peaks seda lahendama 'niiviisi'. Ma tean, et see pole päris eetiline, kuid ma ei näe muud teed sellest jamast välja," ja Watts oleks selle peale öelnud: "Olen täiega nõus!" Aga seda ei juhtunud ja nende teed läksid paratamatult lahku. Autentsel inimesel on millegipärast õudselt halb olla silmakirjalikkuse kõrval. Ja samas on küllalt inimesi, kes peavad seda iseloomutugevuseks ja distsiplineerituseks!
Watts rõhutab, et pole vaja karta olla aus, kuna oma aususes oleme ju ikkagi läbinisti inimlikud ja sama 'põlastusväärsed' nagu leegid kaminas või lumehelbed akna taga. Loomulik on ilus! ... Samas tunnistas ka tema, et sinu ausust võib suuta vastu võtta vaid inimene, kes ka ise on aus, või kelles on avaldumise ääre peal see autentsuse potentsiaal. Tema ei näe sinu eneseväljenduses mitte kunagi midagi taunitavat või vulgaarset. Ebaaus inimene on aga hea-kurja / õige-vale ideedest nii kammitsetud, et ta tõepoolest võib silmad punni ajada ja ennast vakka ehmatada, kui räägid kõige inimlikumatest ja loomulikumatest tunnetest-vastumeelsustest.
Kõik meie tunded on valiidsed, kõik meie tunded tohivad olemas olla ja neis pole mitte midagi halba. Samal ajal nende omaks mitte võtmisest tuleb palju halba. See ei tähenda, et kui me vihastume ja tahaks, et teine sureks, siis me läheme ja lõikame ta kõri läbi, sest "see tohib olla". Kui me endale tunnistame ja ka väljapoole väljendame, mida me tunneme, meie tunne lahtub. Watts läks isegi nii kaugele, et tõi näiteks soovimatu raseduse, kus naine kinnitab endale, et ta ei tohi oma lapse vastu vimma kanda ja ta on 'defektne', kui ei armasta oma last, nii et ta ikka ütleb: "Ma armastan sind!" Aga tema "piim on hapu" ja SEE räägib lapsele millestki muust. Laps ei saa aru, mida arvata. Kuidas siis maailmas orienteeruda, kui sa ei tea, kas uskuda oma tunnetust või kellegi sõnu? Watts soovitab, et parem ütle oma lapsele: "Sa oled ikka paras puuk ja igavene jonnijuurikas, mida paganat ma sinuga küll peale hakkan?" ja ... --- ema stress ja vimm väheneb. Tekib võimalus asja läbi huumoriprisma vaadata.
Viha ei vii ilmtingimata vägivallani. See on teadvustamata, enda ja teiste ees maha salatud viha, mis sünnitab vägivalda.
---
Ja veel - ma ise lõikasin endale paar-kolm nädalat tagasi poisipea:
 |
| "MA OLEN PÄRIS POISS!" - Pinocchio Shreki filmis :) |
Ausalt öeldes oli see just nii tüütu nagu ma arvasin, nii et ma rohkem ei viitsi.
Kasvatan jälle pikaks.
Aga suvepalavaga muidugi oli mõnus! :)
No comments:
Post a Comment