Pole mõtet ennast kunstlikult nõrgaks teha, lootes sel moel midagi saada.
Selle nimel ära antu (näiteks rahu) osutub lõpuks hinnalisemaks.
Oleks hea, kui meie teod sünniksid loomulikult, nagu iseenesest, spontaanselt.
Kuna oleme vastuvõtlikud kognitiivsele dissonantsile ja kaht vastandlikku mõtet on raske pähe mahutada, siis hakkame ainult selle pärast, et jubedalt pingutasime, tähtsusetuid asju tähtsateks pidama ja nõudma oma ponnistuse hindamist ka teistelt. Sest me ei taha ennast pidada idioodiks, kes end ära rebestas midagi mitte väga olulist tehes.
Ise teeme ennast rumalaks, riiakaks ja nõrgaks.
Pole vaja!
😘
No comments:
Post a Comment