"Ükskõik, mida sa ütled või teed või millist nägu maailmale näitad, ei saa sa oma hingelist ja emotsionaalset seisundit varjata. Igast inimolendist kiirgab tema sisemisele seisundile vastav energiaväli ning enamik inimesi tunnetab seda, kuigi võib kellegi energiakiirgust tajuda vaid alateadlikult. Tähendab, nad ei tea, et seda tajuvad, ometi määrab see suurel määral nende tunded ja reaktsiooni selle inimese suhtes."
ECKHART TOLLE "Uus maailm"
Nii.
Väga oluline lõik minu jaoks, sest oma 'näitlejast' Emmakese eeskujul pidasin "hea näo tegemist" õigeks ja vajalikuks väga kaua ka mina. Nagu - kõik teevad ju nii?!?
Selle vajalikkuses kahtlema hakkasin tasapisi siis, kui hakkasin sotsiaalfoobia alla mattuma - so rohkem kui 10 aastat tagasi millalgi... Selle põhjuseid väga saamatult uurides hakkasin pärast pikka huupimõtlemist aru saama, et absoluutselt traumeerituna tunnen end siis, kui kohtun nende inimestega, kelle sõnad on meeldivad ja toetavad, kuid kelle hääl ja olek räägivad millestki hoopis muust. Võiks arvata, et mind raputavad vihased ja ägedad inimesed rohkem! Alguses ma arvasingi nii, sest ega ma nende läheduses ka ei püsi! Just silmakirjalikkus aga ongi seda õudsem, et vihane inimene justkui annab sulle ka loa minema minna - silmakirjalik lipitsemine tekitab segadusagooniat. Nagu sa oleksid teise inimese suhtes ebaõiglane. Nagu sa oleksid halb inimene, kui ei vasta selle inimese 'ilukõnele' samal toonil ja tänulikult.
Emmake näiteks on superandekas vihjetepikkija, möödaminnes, kiillause sees on see asi, mida ta tegelikult öelda tahtis. Ja kui Sa otse ütled, et märkasid, mida ta sulle ütles, vastab sulle tohutu jahmatus ja ta ilmsüütult korrutab selle tavalise mulalauseosa üle - et SEDA ta tahtis öelda. SEDA kena asja. Ja sa tead, et ta valetab, aga kinni võtta kusagilt pole, nii et tunned ennast halva inimesena.
Mul mõneti lausa veab, kuna näen teda kõrvalt tegemas sedasama ka teistele. Näen, kuidas see neile mõjub. Ta räägib sellest, kuidas ta sinust hoolib ja sind mõistab, kuid oma vihjemärkidega ütleb, kui halvasti sa käitud ja kui õilsalt tema seda võtab. Aga ta ei võta ju! :D Ta on lihtsalt hästi ebateadlik sellest, mis tema sees toimub, mida ta teistele teeb ja kuidas teistele mõjub. Tal on vaja, et vihje jõuaks kohale ilma, et teda oleks võimalik selle eest "karistada" vihastumise, solvumise või tõele-/korralekutsumisega.
Tean, et ka mina olen soovinud ja lausa eeldanud, et kuulatakse mu sõnu - näiteks, et ma POLE vihane või solvunud - ega saadaks aru mu tegelikest tunnetest.
Enam üldse kohe mitte. Ja see sobib jube hästi kõigile, kellega ma räägin.
Nii et endaga tuleb see aususe-kokkulepe ära teha, küll teised kohanevad.
Mõnikord ma tõesti ei tea, mida öelda, ja kui mult päriselt ka vastust oodatakse, siis ma hakkan seletama, mis vastandlikud mõtted mul on ja miks ma ei tea, mida öelda.
Aga näiteks väga ebateadlikule ja Tolle mõistes suure ego ja Valukehaga inimesele pole mõtet ennast selgitama hakata. Nad ei suuda sul lubada tunda midagi muud, kui seda, mida nemad vajavad, et sa tunneksid. Mina ütlen Emmakesele lihtsalt, et mul hakkas nüüd ebamugav ja ma sooviksin kas teemat vahetada, lahkuda, või viina juua, või midagi :D
Tõsi, mul on selles mõttes kergem, et mu emotsioonid on nii vaiksed praegu ...
Näiteks mu tiinekas karjub mõnikord mu peale mingi lolli asja pärast ja ma pilgutan niisama silmi ja kehitan tasakesi õlgu, kui mu vaikus piinlikuks kisub :D
Näiteks täna ajasime siin juttu ja ma juhtusin lehvikuga, millega ma endale tuult lehvitasin, nina sügama. (Eee... ma igaks juhuks lisan, et ikka väljastpoolt :D) Väiku, kes on mul puhtusehull, hakkas kohe karjuma, et appi, kui vastik, ma teen selle oma higi ja 'rasvaga' kokku :D!, kas ma varem ka olen sellega enda nina süganud?
Kuna ta sellele küsimusele tõesti vastust ootas, siis ma pobisesin, et ei tea, et ma ei kavanda seda niimoodi ette ...
Tema kisab edasi, et kas ma ei saa aru, kui vastik see on ja tema ei kasuta seda enam kunagi (me siin kuumemal ajal andsime seda käest kätte).
Aga ma mõtlesin endamisi, et ta reageerib üle, ilmselt ei tunne ta ennast turvaliselt (mul on nimelt selline kinnitamata teooria, et puhtusehulludel on turvatundeprobleem - nad ei oska ennast muul moel jubeda maailma eest kaitsta) ... ei osanud midagi öelda, ei tundnud ka, et peaks oskama ja Väiku marssis minema :D
Aga mina ei tundnudki midagi ... jätsin Väikule ruumi tema pahaks tujuks. Ise ei vihastanud, ei kurvastanud, ja kui ta minema läks, siis jätkasin rõõmsalt tema tulekuga pooleli jäänud tegevusi. Mul nagu mingit vastuslauset talle ei tekkinud ja mul polnud selle vastu midagi, ma ei tundnud, et ma peaksin oskama talle kuidagi vastata. Nii et minu seisund jäi sellest 100% muutumatuks - ja kujutage ette, ma näen sedagi kingitusena endale ja VT'le! :D
Nii et olen õnnelik edasi! :)
Jaaaa - sama ka teitele soovin! :) 😘
No comments:
Post a Comment