Mõnikord mulle tundub, et mu jutt pingutusvabast elust kõlab fatalistlikult, aga endale ei tundu ma sugugi fatalistlik.
Fatalism oleks tegevusetus seetõttu, et sa usud, et kõik on ette määratud ja sa ei saa oma saatust muuta.
Mina usun, et muuta ei saa mitte ainult oma saatust vaid lausa tervet maailma, kuna maailm asub meie teadvuses.
Ma ei lõpetanud vastutuult rühkimist mitte lootusetusest, vaid olen aru saanud, et kartev ja ettevaatlik mõistus, mis kasulikkust arvestab, on väga piiratud. Elu jooksutab meid ise just meile kõige sobivamas suunas. See on usaldus ja tänu, mis mind 'alistujaks' on muutnud, mitte lootuse kaotamine või puudumine.
No comments:
Post a Comment