Harmoonia

Ilusat näed maailmas sedavõrd, kui ise oled ilus.
Sellegipoolest (või seda enam) võib öelda, et meie kõigi maailmapilt on adekvaatne. Me ei saa kunstlikult enda arvamust muuta. Väline vastab sellele, mis meie sees toimub. Aga millegipärast näeme seda alles siis, kui avame end tõelisele... ja avastame, et koos sellega ka ilule.

Depressiooniaegadel olin ka mina kindel, et maailm on kole.
Ja mina olen kole ainult sellepärast, et elan koledas maailmas.



Ma ütleksin, et võib-olla on õigem öelda, et maailm on harmooniline ja SEE (harmoonia, tasakaal, muutmatu täius) on ilus, mitte, et "maailm on ilus". Me kõik näeme koledaid kohti maailmamustris. Kuid need, kes näevad valumustrit "koledate kohtade" all, ei nimeta seda inetuks. See on püha. Teiste inimeste valu on püha. See on midagi, mille ees kummarduda. Mina mõnikord tunnen, et kummardun ka enda valu ees selles mõttes, et mind rabab selle suurus ja näiline paratamatus. Minus käivitab see alandlikkuse ja ülijubesuperhüperväga suure tänu, et selle valu kõrval suudan olla väga õnnelik. Ja siis ma olen veel selle pärast ka tänulik ja õnnelik, et ma oskan sellise asja eest tänulik olla :D