Mõnikord ma panen blogisse üsna masinlikult pilte ja tsitaate kaustast, kuhu olen need salvestatud, mõnikord mõtlen, et peaks midagi omalt poolt ka ütlema :D, selle tsitaadi nagu natuke enda omaks tegema.
Asi on selles, et minu jutud kipuvad natuke üksluiseks muutuma mu enda jaoks.
Mida ma näiteks selle tsitaadi kohta oskaksin öelda?
Et - maailm on absoluutselt imeline ja maagiline, aga väsimus võtab silmadelt võlu-märkamise-võime.
Vältige väsimust, kuidas vähegi oskate.
Meil on õigus elada elu, mis meid kiruma, vinguma ja virisema ei aja.
Ja see pole nii, et mis siis, et jubedalt valutab või minestama ajab või pisar tikub silma, aga lihtsalt oled kange, otsustad olla krapsakas ja rõõmus ja ongi parim tehtud, nii teiste kui enda jaoks...
Endale oma olukorra kohta valetamises või teesklemises, et kõik on hästi, pole mitte midagi kangelaslikku. Elus ei pea kõik libedalt minema ja me peame tohtima olla ausad. Kui keskkond nõuab teesklemist, siis ehita parem endale uus keskkond ja/või sure ära :D
See on minu soovitus.
Surm on parem kui elada endale ja teistele valetades.
Aga ma olen seda juba nii palju öelnud, et ma suren igavusest seda trükkides :D
Nii et võimalik, et ma mingi aja eriti entusiastlikult ei blogi - pealegi tegin ma päevaplaani ümber nii, et tähtsamad asjad esimesena ja blogi tuleb paraku viimases kolmandikus ... Nii et kui ei jää selleks aega, siis jääbki tegemata ... Pealegi ... ma vaatan, et kuigi teiste inimeste päevikupiltide vaatamine on mul märgitud oma blogist tahapoole, siis ma tegelikult ei raatsi seda tegemata jätta :D See on minu nõrkus, olen rõõmus, kui kulutan sellele alla tunni päevas. Võin ka 8 tundi teiste päevikuid vaadata ja endale salvestada, pole üldse probleemi :D
No comments:
Post a Comment