Olen ka ise arutlenud niimoodi, et mul on need sada imehead asja elus, järelikult see ongi õnn.
Mõistus ütles, et kõik on (super)hästi.
Emotsioone oli igasuguseid.
Siis hakkasin endale ütlema: oletame, et sa saaksid heakskiidu igaks asjaks, mida sa teha tahaksid/tegemata jätaksid - mida sa teeksid? Läheksid külla, ei läheks? Teeksid ära, ei teeks? Kui inimesed plaksutaksid iga valiku peale - kumba sa teeks? :D
Ja emotsioonid muutusid soojaks ja kirkaks.
Ma pole kunagi pahas tujus enam.
On kuidagi vaevaline näha selgelt seda, et see, mis on parim mulle, on parim ka mu kaaslastele.
Kuid kui ükskord näed, siis enam teistmoodi vaadata ei saagi.
No comments:
Post a Comment