If you want others to see you - no ei. Nagu nii ei. Ise oledki tee ja eesmärk ju.
Ega sa ei jaga seda ju siin ka, ilmselt sedagi pilti kõige eelneva (mis oli nunnu) pärast, mitte viimase lause - aga phmt see viimane lause vihastab (=P) mind täiega. Phmt sama laul kui "kui sa ennnast ei armasta, ei armasta sind ka teised", mis minu peas tõlkub kui "et teised sind armastaks, tuleb õppida (ka enda ees) teesklema, et ise end armastad, sest kes otsib ja vajab teiste armastust, ise ju endale ei anna piisavalt järelikult!" Või siis teisiti öeldes on see halastamatu paradoks: sa ei armasta ise enda, sest muidu ju ei tahakski, et teised sind armastaksid, aga vot ei hakkagi teised (ja muidugi mitte sa ise, sa oled ju prügi) armastama, sest iseennast mittearmastavana oledki prügi kõigi jaoks! Väljapääsmatu olukord, ha-ha-ha-ha!"
Väljapääsmatu olukord … jah! Ja ei. :) Sellised mõttelõksud ongi need asjad, mis ajasid inimestel juhtme kokku ja sundisid alistuma, loogikast loobuma. Ja mõte ei tee õnnelikuks, loogikast loobumine võib. Ei pruugi. See on müstika :)
See pole populaarne mõte, kuid ma arvan, et mitte keegi ei saa ennast õnnelikuks mõelda/järeldada …, küll aga alistumine teeb õnnelikuks.
Mis puutub sellesse "if you want others to see you...", siis jah … see on "väljapääsmatu olukord". On absoluutselt absurdne ja imeline, et osad meist siiski leiavad tee välja :)
See tee on selline. Sa saad aru, et konn ka ei köhi, kui sul on kohutav olla, sa lööd pilgu maha ja nihkud seina äärde. Ja kui sinus pole protestiraasugi, siis selles kohas, kuhu sa 'kõrvale nihkusid', hakkab sulle kulda kaela sadama.
Oh, ometi kord miski, kus me ühel nõul ei ole =) Minu elus algas selgem ja õnnelikum periood, kui ma teadvustasin endale, et ma olen hea ja väärt head kohtlemist, kui ma omast arust olin maailma risustav prügiühik ja väärt kõike halba, saingi halba. Ja mitte vähe. Siiamaani olen hämmastunud, kui sellele mõtlen. Takkajärgi on küsitud ja imestatud: "Aga miks sa ei küsinud siis?!" "Aga miks sa leppisid siis?!" Sest ma ei arvanud, et ma väärt oleksin, dohh. Ja ei tahtnud koorem olla. Ja no kui antakse, ma võtan vastu, nt keretäie - mida tuli OLULISELT rohkem kui paisid. Neid viimaseid ei tulnudki.
3 comments:
If you want others to see you - no ei.
Nagu nii ei.
Ise oledki tee ja eesmärk ju.
Ega sa ei jaga seda ju siin ka, ilmselt sedagi pilti kõige eelneva (mis oli nunnu) pärast, mitte viimase lause - aga phmt see viimane lause vihastab (=P) mind täiega. Phmt sama laul kui "kui sa ennnast ei armasta, ei armasta sind ka teised", mis minu peas tõlkub kui "et teised sind armastaks, tuleb õppida (ka enda ees) teesklema, et ise end armastad, sest kes otsib ja vajab teiste armastust, ise ju endale ei anna piisavalt järelikult!"
Või siis teisiti öeldes on see halastamatu paradoks: sa ei armasta ise enda, sest muidu ju ei tahakski, et teised sind armastaksid, aga vot ei hakkagi teised (ja muidugi mitte sa ise, sa oled ju prügi) armastama, sest iseennast mittearmastavana oledki prügi kõigi jaoks! Väljapääsmatu olukord, ha-ha-ha-ha!"
Mmmm… :)
Väljapääsmatu olukord … jah! Ja ei. :) Sellised mõttelõksud ongi need asjad, mis ajasid inimestel juhtme kokku ja sundisid alistuma, loogikast loobuma. Ja mõte ei tee õnnelikuks, loogikast loobumine võib. Ei pruugi. See on müstika :)
See pole populaarne mõte, kuid ma arvan, et mitte keegi ei saa ennast õnnelikuks mõelda/järeldada …, küll aga alistumine teeb õnnelikuks.
Mis puutub sellesse "if you want others to see you...", siis jah … see on "väljapääsmatu olukord". On absoluutselt absurdne ja imeline, et osad meist siiski leiavad tee välja :)
See tee on selline.
Sa saad aru, et konn ka ei köhi, kui sul on kohutav olla, sa lööd pilgu maha ja nihkud seina äärde. Ja kui sinus pole protestiraasugi, siis selles kohas, kuhu sa 'kõrvale nihkusid', hakkab sulle kulda kaela sadama.
Oh, ometi kord miski, kus me ühel nõul ei ole =)
Minu elus algas selgem ja õnnelikum periood, kui ma teadvustasin endale, et ma olen hea ja väärt head kohtlemist, kui ma omast arust olin maailma risustav prügiühik ja väärt kõike halba, saingi halba.
Ja mitte vähe.
Siiamaani olen hämmastunud, kui sellele mõtlen.
Takkajärgi on küsitud ja imestatud: "Aga miks sa ei küsinud siis?!" "Aga miks sa leppisid siis?!"
Sest ma ei arvanud, et ma väärt oleksin, dohh. Ja ei tahtnud koorem olla. Ja no kui antakse, ma võtan vastu, nt keretäie - mida tuli OLULISELT rohkem kui paisid.
Neid viimaseid ei tulnudki.
Post a Comment