Mu vend ütleb, et ma kohtan vaid veidrikke ja teen nende järgi maailma kohta järeldusi ...
Tal võib õigus olla.
Sellegipoolest (või selle tõttu) tahaks ma inimestele alati öelda: kõige ilusam oled sa ennast kontrollimata/redigeerimata.
Alguses on küll nii, et me kukume ennast avaldama --- ise ennast mitte toetades.
Siis, jah, see näib destruktiivne.
Kui me aga ajame sama juttu, lubades endale need nägemused-arvamused, siis see on nii ilus.
Mõnikord on näha, kuidas kunstiinimesed püüavad originaalsed olla... või emod.
Kuid me KÕIK oleme paratamatult originaalsed, kui me lihtsalt ausalt väljendame ennast.
Pole mitte ühtegi teist sellist inimest nagu meie.
Me oleme originaalsed eelkõige ausa ja avalana, mitte šokeerida püüdes.
2 comments:
Ma pildi, mitte sinu jutu peale - kui ma olen väsinud, nii väsinud, et enam ei ole adevaatne, enam jaksa midagi, ma kurvastan ja masendun iga teo ja asja pärast, kus ma pole ideaalne olnud. Mu koer tõukas inimese pikali! Mu kleit istus seljas nagu rasedal, kolm inimest tegid tähendusi selle pihta, et näen paks välja (isegi mitte pahatahtlikult, lihtsalt informeerides, et "see kleit on sulle suur" jms)! Vestlesin toreda inimesega toredat vestlust, aga ma oleks ise võinud veel toredamat ja põnevamat juttu ajada!
Ja siis magan öö ära ja hommikul on kõik see "ma teen nii hästi, kui suudan. See ei ole kõigile täiuslik? Nojah. Aga mina tegin oma parimqa, nii et see on minu oivaline!"
Ja nii ongi. Niipea, kui mul jälle meelde tuleb, et olen, kes olen, ei parem ega halvem ja just nii on hea, on kõik korras.
aga kui olen juba katki väsimusest (ja oi! kuidas üritus heam paista väsitab!), ununeb see kõik ja ongi halb olla enda pärast. Et kuidas ma siis nii ...?
Ma "nii", sest see oli parim, mida oskasin, dohh. Ja kas maailm läks hukka? Ei läinud. Kas see koera poolt pikalijoostud inimene kukkus grillile? Ei kukkunud ja krt, kui oleks kukkunud, mul oleks väga kahju, et tal on halb, andnuksin oma parima, et aidata, aga see ei oleks tegelt olnud MINU SÜÜ.
Lihtsalt läks halvasti, kuigi ma üritasin oma parimat.
Vahel juhtub sedasi. Maailm on maailm.
Nii et kõik ongi oivaline.
Jah, maailm on oivaline just sellise kirjumirjuna :)
Mina annan endale ka alati kõik andeks :D, aga see ei tähenda, et ma aega maha ei võta, kui näen, et olen umbe jooksmas ja lollusi teen või räägin.
Koera ja väikese lapsega ei saa eriti aega maha võtta ... selline on elu. Vahel kuidagi natuke ehk siiski :)
Post a Comment