Saturday, July 27, 2019

Da bestest



Pinterest

Ja ärgem unustagem, et meie endi armastus enda vastu on, mis suurima vahe toob.
Armastagem ennast, olgem enda poolt!
Kui me seda teadlikult pole, siis oleme seda vigurite-manipuleerimise kaudu.
Olgem otse!
See annab aususejulgust ka teistele meie kõrval!
Meie armastus meie enda vastu aitab teistel inimestel neid ennast armastada ja enda poolt olla!

Tuhat musi! :)

7 comments:

väga väga naine said...

Mhmh!

Regiina said...

Aga küsin ausalt, et mida teha olukorras, kus ise olen... Nimelt mul on väike 2,5-aastane laps, olen üksikema ja mul ei ole mingit "tugivõrgustikku", kuidas reaalselt saada hakkama. Mul ei ole mingit energiat enam, et olla hea ema, aga lapseke pole ju süüdi selles, et ma lihtsalt pole osanud paremat elu meile luua. Samas see polegi kellegi kohustus meid ju aidata, et vahel nt last hoida.. Nõustun suht suures osas selle self-love ja piiride ja enda tassi täishoidmise teemaga, aga mul tunne, et mu enda olukorras see kyll kuidagi ei õnnestu.

karikate emand said...

Kallike, polegi midagi TEHA.
Leppimine polegi nagu "tegemine", see tuleb heal juhul kaasa … kriisiga, ma kardan.

Meil on reeglina ettekujutus sellest, mis on hea, ja kinnismõte, et peame seda head teostada suutma. Mida me parata saame? Kui meid kasvatati ja me pahandada saime, siis tavaliselt ei olnud pahandajal võimalik välja uurida, kas me oskasime, jaksasime hetkel paremini teha. Pahandaja arvas, et me OLEKSIME PIDANUD paremini tegema - kui ta poleks seda arvanud, poleks ta pahandanud.
Ja niimoodi me üles kasvamegi, pideva süütundega. Isegi kui mõistus ütleb, et me ei saanud hetkel paremini.

Tegelikult me ei PEA isegi sisse hingamisega hakkama saama, nagu mina seda asja näen.

Mitte keegi pole seni osanud juhatada loogilist ja lollikindlat teed suhtumise juurde, et juhtus, siis juhtus. Kurb, väsinud, kuri, kole, valus - jah!, ja valesti pole midagi.

Niipalju, kui mina tean 'lubava teadvuse' tekkest erinevatel inimestel, on see toimunud pigem kriisi tagajärjel kui tipa-tapa mõistmisele lähenedes. Kui inimene tunneb, et nüüd on kõik. Kõik on läinud. Ja vaatab maailma silmadega, mis on inimesel, kes on juba 'surnud', kuid käib ringi inimeste keskel, kes ei märka seda/teda. Ja eks sealtki on valikuid mitmeid, nii häid kui halbu. Selles mõttes ei piisa isegi kriisist :D - on vaja rahu ja tõe poole püüelda juba varem.

Nii et tipa-tapa on ka nii tohutult palju parem ja tõhusam kui teadlik valik ennast ja teisi materdada.

Nii et pole häid uudiseid, Regiina.
Elul on alati oma nägemus, kuidas ta meil minema peab.
Meie asi on ainult kukalt sügada ja imestunult, kurvalt, tänulikult "Aaa!" öelda.
Me ei kontrolli kogu seda mängu, vähemalt mitte inimtahte ja inimteadvusega.
Kõik läheb nii nagu ta minema peab.
Sina ei tee midagi, Sina "juhtud".
Kui oled nõus selle vastu võtma, siis see on kingitus. Kui pole nõus, siis karistus.

See on minu aus arusaam, nii nagu oskan rääkida.

Kalli! :*

Regiina said...

Aitäh, et sa nii kiiresti vastasid ja see kõik, mis sa kirjutasid, makes sense..
Aga ma ei suuda usaldada seda lahti laskmist täielikult, sest ema oli mul pmst pool lapsepõlvest joomisega kimpus ja mina alati nutsin, et miks ta ometi ei püüa, kas ta siis ei näe, kuidas me kõik selle pärast kannatame.. Selle valu mälestuse tõttu püüan vist ise kõik "õigesti" teha, et keegi teine ei peaks kannatama, aga samas kannatan ju ise oma sunduses... Mai tea, keeruline, ma ei tea, mis on hea või õige. Aga tänan, et saan siin sinu arutleda

karikate emand said...

Mmm, täiesti arusaadav. Andestamine endale ja andestamine emale, enda mõistmine ja ema mõistmine - ega need saagi eraldi jääda. Kui üks neist päriselt tuleb, siis koos teisega.

Nii väikese lapsega üksikema on alati väsinud ja nagu ma oma blogis öelnud olen, on väsimus vaimse arengu üks suurimaid takistusi, aga kui Sa millalgi jaksad, siis tõesti soovitan vaadata Teal Swani videot andestusest.

https://www.youtube.com/watch?v=Nmd6b-PEO4k

Seal ütleb ta midagi, mida ma pole mitte kunagi kuulnud kellegi teise suust: inimene, kes on ise päriselt andestanud ja teab, mis on andestus, ei ütle mitte kunagi teisele inimesele, et ta peaks püüdma andestada.
Sest seda on võimatu teha!
Andestamine juhtub iseenesest, kui me oleme edukalt tegelenud enda vanade haavade tervendamisega, kuid me ei saa terveks saamist tagant kihutada! Tervenemine on maagiline-müstiline, ettearvamatu protsess isegi tahkes-materiaalses-orgaanilises meditsiinimaailmas, mis siis veel hingehaavadest rääkida!!!


Sa võid lubada endale oma kannatuse ja Sa saad mõista, (esiteks et Sa üldse kannatad, ja) miks Sa kannatad. Seda Sa juba teed. Aga see ongi tee. Tahaksin paremini aidata, Regiina, aga pole 'shortcut'i. See on üks lõputu kannatlikkuse tee, mille jooksul tuleb end üha uuesti ja uuesti endaga lepitada.

Ja see kõik võib olla raske ja kurb, tunduda lõputu …
Kergem on, kui lubada endale, et võib olla pikki aegu, kui elu tundub raske ja kurb ning see seisund tundub lõputu.
Kui nii on, siis on.
Kui see on Sinu puhul üldse vajalik - minu puhul küll oleks olnud, aga polnud kedagi, kes oleks öelnud :D - kui Sa vihastad, püüa hoopis kurb olla. Mõlemad on küll ebamugavad emotsioonid, kuid kurvastades teeme me vähem kahju (nii endale kui teistele) kui vihastades.
Minu ema oli raevupall, nii et mina õppisin äpardustele vihaga reageerima tema pealt. See oli nii destruktiivne, millalgi see hakkas kurbusega asenduma ja siis oli nii palju kergem.

Ja nüüd midagi kõige lootusetumat, hõkk ...
Kõige rohkem aitas mind ikkagi töölt koju jäämine, välja puhkamine ja maha rahunemine. Üles piitsutatud mõistus viskleb rumalalt ringi või konutab tuimalt. Ma tean, et enamiku jaoks tähendab see, et tarkus tuleb vbl pensioniea viiendal aastal …

Seega jälle - ma ei saanud sellega ise hakkama, soodsad võimalused olid.
Soodsate võimaluste kujunemine on üks müstiline asi, mille kohta ma midagi rääkida ei oska.

Mina sain koju jääda, kui mu mees sai insuldi ja temaga haiglas tegelenud sotsiaaltöötaja ütles minu juttu kuulates, et ma võiksin endale ka töövõimetuspensioni taodelda!

Nii et … mu mees pidi invaliidiks jääma, et mul tekiks võimalus enda eest hoolitseda.

Kes iial oleks võinud selle peale tulla???


Elu on seega üsna maagiline, eks :)

Näiteks mõnigi kord viivad ka "valed sammud" meid õigetesse kohtadesse :)

Aga leppida tuleb ka - mõnikord näilise - halvaga.

Palju soojust Sulle südamesse; hoian pöidlaid pihus, et kisuks püsivamalt ilusamaks! :*

Regiina said...

Aitäh sulle, tõesti kogu südamest, et sa kaasa mõtlesid... ☺️

karikate emand said...

Aitäh, et andsid mulle võimaluse seda teha :) <3