Kyle D. Jones @
Vaat, see on huvitav!
Ma pole veel ära otsustanud, kas ma arvan, et ma ei pea keeldumist selgitama, või ei arva.
Ma mõtlen, et ma korraks püüan selgitada, aga kui minust üle karjutakse või antakse lubadusi, mida ma tean suurepäraselt, et murtakse, siis ma vist selgitaksin lihtsalt nii, et mul on jube paha ja ma tahan ära minna siit.
Teine ei saa ju mulle öelda: "Eiii, sul POLE jube paha ja sa ei TAHA ära minna!"
Või saab? o_0
Tegelt saab, näiteks kui sa ütled, et ei taha mere äärde tulla või mustikale näiteks, siis mulle küll on püütud selgeks teha, et ma tahan...
Ja kui surve on olnud liiga suur, olen alla andnud ja siis pärast öelnud, et mul oli õigus ja ma oleks metsas sääskede peksmise asemel parem kodus lugenud, siis saadi mu peale kurjaks tavaliselt :D
Aga oletame, et paar on 5 aastat koos, üks tahab lahku minna ja teine nõuab selgitust.
Et ... kas ta siis tõesti ei tea, mis ta kaaslasele ei meeldinud?
Kas ta tõesti ei tea, miks teda enam välja ei kannatata?
Minult on vastuseid nõudnud ainult need, kellel pole absoluutselt mitte mingit kavatsust neid kuulata, sest neid ei huvita, kui sageli ja kui halvasti ma ennast tunnen - nemad tahavad sellegipoolest kokku jääda või mida iganes nad parasjagu tahavad :D
Nii et.
Vahet pole vist :D
See, et pole kohustust selgitada on vist endale lohutuseks küll.
Aga parem lohutus oleks, et inimesed ei saa aru ka väga ilmsetest asjadest, kui nad lihtsalt ei taha neist aru saada, ehk kui neile on kasulik aru mitte saada. Nii et asi pole piisavas seletamises. Mitte millestki ei piisa, kui teine ei taha aru saada.
5 comments:
Mhmhmhmh!
mul siiamaani on vahel ... isegi mitte, segadus, mu mõistus TEAB - aga hämmeldus, sest tunded ei ole omaks võtnud, et mind ümbritsevate inimeste käitumised ja mõtted on NEIST olenevad - ja üldse mitte minust.
Nemad on nemad, igaüks eraldi. Mina olen mina.
Aga ikka kurvastan, et mu raamatutest "valesti" (ehk üldse mitte, nagu mina kirjutaDES mõtsin) aru saadakse =P
Jah, mul on paljude asjadega nii olnud, et mõistus teab, aga tunded ei tule järele … ja aastad mööduvad ja tunded ikka ajavad oma hädapilli, hakkan juba mõtlema, et äkki ma polegi millestki aru saanud.
Ja siis ühel hetkel lihtsalt on kõik kohal ja koras :)
Millalgi, kui oled juba leppinud, et jäädki liialdatult reageerima.
Haa, mulle ei meeldinud eelmises, elulisemas blogis isegi see, kui mu blogitekste lugesid täiesti suvalised, minu maailmaga mitte tuttavad inimesed ja tulid oma täitsa-mööda-juttu ajama sinna. Küll ja küll traageldasin ringi, et mu blogi ei ilmuks kohtades, kust suvalised jutusuud ilmusid oma absurdsete soovituste ja märkustega :D
Raamatuid kirjutades ja sellele pööraseid selgitusi lugedes ma vbl oigaks unes terved ööd :D
Mul on ei-dega konkreetne - kui ma ei taha, siis ma ju ei taha. Kuigi ma võin alati teha erandeid inimestele, kes mulle meeldivad. Kuid milleks teha erandeid neile, kes isegi vga ei meeldi? Argumendid, et ma ei viitsi, olen väsinud kuigi tegelik vastus on - ma sinuga ei taha. Ma üritan oma vastustega alati võimalikult aus olla. No selle koha pealt on raskem aus olla, et vot muidu tahaks, aga sinuga ei taha. Aga öelda, et ma praegu ei saa, sest mul on tegemist, on valetamine ja tõlkes tähendab niikuinii, et ma sinuga ei taha. Ehk sel juhul oleks aus juba öelda, et sinuga ei taha, kui valetada. Kui hakata valetama, et mul on vaja kassi pissitada, siis ta ütleb, et sul ju pole kassi. Aga kui ausalt öelda, et ma sinuga ei taha, noo siis on ju aus jutt ja pole midagi ümber lükata :) Ja teine kord enam ei tulda enam ettepanekuid tegema ka.
Mul samuti enam pole raske ei öelda.
Aga avastasin selle kunagi omaenda reaktsiooni peale üllatudes.
Nimelt kutsuti mind jälle kusagile ja ma ütlesin, et olen aru saanud, et mulle ei meeldi sellistes kohtades. See inimene ajas muudkui peale ja ma hakkasin lihtsalt laginal naerma ja küsisin siira üllatusega, et miks ta tahab, et ma teeksin midagi sellist, mis mu enesetunde halvaks teeb? :D
Miks tal on seda vaja?
Või kasvõi riskida sellega. Kuidas ta tuleb selle peale, et kellelegi niimoodi teha?
Siis sain aru, et võingi alati selle küsimuse/need küsimused esitada, kui ma muretsen, et teen oma äraütlemisega kellegi enesetunde halvaks. Temal ju ilmselgelt pole probleemi minu enesetunde halvaks tegemisega! :D Mida siis minagi muretsen.
Püüan ka mitte labaselt, aga siiski ausalt öelda, et edaspidi pole ka kutsuda motet. Sest muidu tõesti jäädki aastateks vingerdama ja iga kord teine solvub. Las solvub ühe korraga ära.
Noh, täpselt! Jummala õige küsimus, et kas ta mind sel juhul ka kaasa tahab, kui mul on halb ja ma terve aja vingun :D Siis on nii sõnastatud, et küsija on ka mängus ja saab otsustada, kas talle vinguv ja virisev mina ka meeldib.
Post a Comment