Allikas:
Millegipärast tundub võimatu elada selle pideva reaalsuskontrollita - et kas ma ikka saan olukordadest teiste inimestega samamoodi aru, kas ma saan aru, mida minult oodatakse, kas kõik on korras?!
Jälle nüanss, mis toetab absurdi: elu käib pidevalt loogikast ja õiglusest mööda, nii et kui lihtsalt leppida, et maailm on absurdne ja maailmale on omane seletamatus - nagu imele - siis on elamine palju mõnusam.
Ei enda ega ka teiste inimeste hinnanguid pole hea tähtsaks pidada.
See takerdab kuidagi, kuigi me võime arvata, et see toetab meid.
Meie arvamused võivad tõesti toetada meie (positiivset) minapilti, kuid samavõrd on arvamused meil jalus nagu ahelad, mis meil loomulikult kulgeda ei lase.
No comments:
Post a Comment