“The individual puzzle piece
often feels as if it is losing itself
when it becomes a part of the whole puzzle. “
Allikas: Instagram @ / Teal Swan
Mhmh!
Ma olen pusletükkidest rääkinud selles mõttes, et üksikuna ei tundu see täiuslik.
Kui me oleme suure pildi kokku pannud, siis näeme, et see ikkagi ON täiuslik - kui ta on õiges kohas.
Seal ei saagi teistsugust tükikest olla!
Me hindame pidevalt kõike heaks, halvaks või neutraalseks ... kui jääb meelde, et iga asi on omal kohal - kuigi me suurt pilti ei näe, aga me teame, et pilt on ja kui see on koos siis muutuvad ka kõik tükikesed mõistetavaks ja vajalikuks - siis prääksume oma hinnanguid vähem välja.
"If you're angry, know that you are stupid."
Viha ja hukkamõistu põhjuseks on kitsuke nägemus. Ei muu.
3 comments:
Ma muidugi vihastan vastu ainult. Elik kui keegi räägib mulle, et ma olen halb ja peaks paremini elama.
Ja ma tean küll, et see tegelt ei ole üldse minu asigi, mida need Teised ütlevad ja mõtlevad - aga ma olen täpselt nii stupid, et olla nördinud, KUIDAS nad siis aru ei saa, et ma teen juba oma parima, KUIDAS?
(Krt, kui ma välja kirjutan, saab kohe kõik nii selgeks - nad on iseendaga nii puntras, et kas püüavad kinnitust leida "mina elan kõige õigemini" väitele ja kui mina seda ei anna, vihastavad minu peale või vähemalt püüavad suunata rohkem enda moodi elama. või virutavad lihtsalt kõige pihta, mida näevad, mis minul sest ...
Aga enne kirjutamist tegi päriselt haiget ikka =P)
Jah, no näed, kui tore on sellised asjad häälega välja öelda või kirjutada! :) Imelik lugu, aga asi saab tõesti selgemaks, kui lihtsalt omaette mõeldes, kuigi mõte jääb samaks ...
Mõistan mõlemat kommentaari suurepäraselt ja see "stupid-olemise-meenutus" polegi selleks, et vihale otsa ennast vihastamise pärast veel süüdistada ka, vaid see aitab natuke pead klaarida, kui meelde jääb.
Kõige hullem on vihastada ja seda siis enda ja teise ees salata.
Mõnikord, kui minu peale on ärritutud (kuna minu plaanid näivad kellelegi rumalad võrreldes sellega, mida mina nende arvates plaanima peaksin :D), siis mulle tuleb kohe meelde, et see inimene ärritus, kuna ta arvas, et ei saa hakkama ***millegagi***, kui ma tõesti teen seda, mida hetkel kaalun.
Selle asemel, et vaidlema või ennast kaitsma hakata, nagu minust ilmselgelt oodatakse, ma ütlen välja et ma näen, et minu plaan võib ta raskesse seisu panna või kui ei näe, siis palun, et ta räägiks mulle, kuidas tema elu selle minu plaaniga seoses raskemaks läheks?
Sest tõesti - meisse see tavaliselt ei puutu, mille pärast inimesed vihastuvad. Nad lihtsalt kaitsevad enda huve. Ja nad absoluutselt tohivad seda teha, lihtsalt ... seda saab ilma vihastumata ka teha.
Post a Comment