Jah, sest me pole enda suhtes kuigi hoolivad.
Ainult need, kes on rahulikud ja rõõmsad, on enda suhtes hoolivad olnud.
Mõnikord me ajame isekuse segi enda eest hoolimisega.
Minu meelest on vastupidi - silmatorkavalt isekad on just need inimesed, kes endale väga liiga teevad, endal loomulikud olla ei luba.
Samamoodi ka lahku minnes arvavad mõlemad, et teine on liiga isekas, kuid mina olen näinud seda, et inimesed on endale lihtsalt liiga suure koorma võtnud, nad ei saa sellega hakkama, ei suuda endale seda tunnistada ja siis muutuvad karmiks, virilaks, nõudlikuks, passiivagressiivseks. Hakkavad süüd ja/või puudusi otsima ja näitama partneris.
Kahjuks ei piisa ainult endaga sõber olemisest - sa pead oskama ka kaaslasele rääkida, kui raske on sul teha asja, mida kaaslane endastmõistetavusega ootab. Sa saad oma nõrkusest rääkida alles siis, kui oled endal lubanud olla just nii nõrk või tugev, nagu sa parajasti oled. Tavalisem on see, et inimene tunneb, et ei taha midagi teha ja tõmbub endasse - see tõesti haavab partnerit, kuna näib hoolimatusena. Sellepärast on hea suu lahti teha ja tunnistada, et oled (hetkel?) nõrgem, kui kaaslane lootis/uskus.
Usaldage.
See tähendab tegelikult, et loobute soovist partneri reaktsiooni kontrollida.
Reaktsioon võib olla negatiivne.
Sellegipoolest on 'kasulikum' aus ja aval olla.
Meil kellelgi pole vaja teeseldud elu.
See on tõeliselt elamata elu.
No comments:
Post a Comment