Elu absurdi lohutavas embuses

Eks kunagi mõtlesin nagu "kõik inimesed" ja mul oli palju väljaütlemata "õigustatud ootusi".
Näiteks, et kui ma lähen õigeks ajaks bussipeatusesse, siis buss tuleb ka.
Et kui ma lähen ATM'i ette, siis see pole rikkis ja ma saan raha välja võtta.
Et kui ma ostan teatripileti, siis etendus toimub.
Et kui ma teen süüa, siis pere sööb ka millalgi, mitte ma ei pea potitäit suppi üksi nädal aega vohmima.
Et kui ma olen kellegagi midagi kokku leppinud, siis see lepe ka kehtib.
Et ma ei pea üle 15 minuti kedagi üle aja ootama.
Et kui ma ostan lapsele 30 eurose koolikoti, siis see peab vähemalt ühe kooliaasta vastu.
Et kui ma midagi tellin, siis see saabub tervena.
Et kui ma ütlen tuttavale tänaval tere, siis tema ütleb tere vastu.
Et kui ma ütlen lapsele, et hiljemalt kell 8 olgu kodus, siis ta ei tule hiljem kui pool üheksa.
Jne.
Justkui õigustatud ootused.

Ainuke paha lugu oli see, et need ei täitunud sugugi alati.
Ja siis ma sain jube pahaseks.
Ja mulle kohe üldse ei meeldinud pahane olla, see oli täielik piin, ja mind väga huvitas budistide ja hinduistide jutt meelerahust. Budistid rääkisid, et tuleb oma meelt treenida ja kui sa oma emotsioonidele ei reageeri, siis need vaibuvad, nagu kärbuks lihas, mida inimene ei kasuta. Et enesedistsipliin ja meeletreening on meelerahu võti.

Nooo ... eks ma ju proovisin ... ei tundunud hea ja kasu polnud sootuks.

Paljud aasia usuvoolud räägivad kiindumatusest.

Väga huvitas mind oma töö viljade suhtes kiindumatu olek. Et teed asju sellepärast, et on õige neid asju teha, aga tulemused jätad lahtiseks.

No väga raske oli aru saada sellest.

Kui mul on kõht tühi ja ma lähen kööki sändvitši tegema, siis ma tahan seda ikka endale ära söömiseks ka! No miks ma peaksin üldse midagi tahtma teha, kui selle tulemus pole kindel? Ja olgem ausad - kui ma lähen endale kööki kohvi tegema, siis ma reeglina ikkagi saan selle. Miks ma peaksin ennast harjutama leppima variandiga, et ma ei pruugi seda saada???

Nagu möh!?!

Pikki aastaid katsetasin ja mõtisklesin, aga üldse ei saanud pihta, mismoodi see kiindumatus ikkagi käib. Aga väga oleks tahtnud!...


Ja vaat, siis tuli selline imelik aeg, et mu mõtlemine hakkas tunnetusega asenduma, ja kiiresti!
Kujutlege, et teil on kangast voodriga kott. Vot, mul oli selline tunne, nagu mu pea oleks kott, mis pöörati pahupidi. Ikka sama kott, aga kõik käib absoluutselt teistpidi.

Näiteks varem ma teadsin, et ükskõik kui nõmedad mõned inimesed otsustavad ka olla - nende kõigi sees on ilus, puhas, headust ja rõõmu armastav hing, mis on paraku koledate kogemuste kihtide alla mattunud.
Nüüd nägin ma just seda puhast, kõigileomast hinge, ja ma pidin endale meenutama, et inimesed võivad sellegipoolest üliveidralt käituda - ja käituvadki, enamvähem alati :D, kuna selle hingekalliskivi peal on kihid, mida mina ei näe. Aga need on seal. Ma tean! Minul ka! Aga ma ei tunne neid enam. Ma ei tunne midagi halba enam. Raske on kujutleda, et see muutub veel kunagi, aga mine tea, eks ...
:)

Siis oli väga lihtne näha, et kibedate emotsioonide põhjuseks on ootused, õigustatud või õigustamata - see polegi ausalt öeldes üldse tähtis. Ma lihtsalt tahtsin, et mul oleks hea, ja kui ma varem olin head enesetunnet püüdnud saada nii, et püüdsin võimalikult paljut kontrollida, siis nihkunud psüühikaga ma sain selle käitumise lihtsalt lõpetada, sest ootused võrdusid valuga... nagu ... täiesti vahetult! Mõistus ja mälu ei öelnud, et ootused = valu, vaid ... nad olid nagu üks käkk ja ma endastmõistetavusega jätsin selle valimata, kõrvale.

Ma enam ei oodanud, et lähedased peaksid meeles minu elamiseelistusi, vaid olin valmis neile kasvõi 1000 korda üle rääkima, mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi, selle asemel, et mossitada, kui minu ootuste/omapäradega jälle ei arvestatud. Ma ei arvanud, et teised peavad minu asju meeles pidama. Hakkasin 100% ise vastutama selle eest, et mul oleks hea, ja hakkasin väga selgelt, otsekoheselt ja usaldavalt kommunikeeruma. Kui näiteks inimene oleks mulle öelnud, et talle minu vajadus ei sobi, sest see segab tema vajaduse täitmist, siis ma oleks öelnud, et ahah, teeme selle asja siis eraldi! Sest kõigi vajadused peavad saama täidetud, kui selleks on võimalus olemas, aga loomulikult mitte teiste inimeste poolt.



Hästi kasulik oli ootustest loobumine suhtlemises.
Iseenesest hakkasin pidama normaalseks seda, et inimesed üllatavad mind.
Et üllatusi kindlasti tuleb - on see hea või halb või neutraalne, aga inimesed on täiega veidrad kõik!
Ning siis oli nii suur üllatus ka see, et keegi tahtis sama asja või mõtles minuga ühtmoodi... see oli järsku palju ägedam kui kunagi varem. Sest miks peaks keegi mõtlema samamoodi kui ükski teine inimene? Needsamusedki "kihid" on meil ju täiesti erinevad kõigil! Ja ma praegu ka ei oska mitte kuidagi muud moodi mõelda kui et me oleme nii tohutult erinevad, see on ime, ja see on vaimustav, kui erinevad me oleme ja kui erinevalt me mõtleme. Nagu kõigi peas, kellele ma otsa vaatan, plahvataksid pidevalt lahti uued kaleidoskoobipildid.

Ning --- kaleidoskoobipiltide juures me teame, et kuigi tükikeste arv on sama, on iga pilt täiesti uus. Inimestel aga alati ju lisandub neid killukesi, mis tähendab seda, et kui inimene on mulle pikalt laialt rääkinud, mis inimene ta on, siis kahe kuu pärast ma enam absoluutselt ei arva, et ta on samasugune, vaid ma küsin: "Kas sulle endiselt meeldib ainult pitsa või tahaksid 'aasia köögis' kohtuda?" Ja kui tema küsib: "Mis mõttes? Sulle ju ei meeldi kodust väljas käia!" siis mina äkki vastan: "Aga näe! Homme just meeldib!" :D

Võiks arvata, et selline maailm on liiga kaootiline, kuid minus on see tekitanud just suure vabaduse, usalduse, tugevuse ja rõõmu. Ma ei pea maailma ja inimeste meeleshoidmise pärast muretsema. Kaleidoskoobipilt on vaimustav igal juhul.

Ja muidugi on see seotud minapildi ja egoga.
Niimoodi elamiseks päriselt peakski minapilt kaduma.
Lihtsalt oled nagu oled, iga hetk elav ja muutuv.
Nagu kõik muugi.

Aa, praegu saan aru, et selle pärast ongi nii lihtne teistele asju üle ja üle rääkida, et keegi ei pea mitte millegagi arvestama, kuna kõik muutub. Ma lähen lihtsalt räägin, kuidas ma hetkel olen, kui see on vajalik.





Ja hästi oluline vale argiasi, mida oleme harjunud normaalseks pidama, on väsimus ja väsimusvalud. Väsimus teeb rumalaks, isekaks, kurjaks ja haigeks. Väsides tuleb puhata, muidu käitud oma kehaga, mis võiks sulle nii palju imelist vahendada, põlastavalt, äratõukavalt ... väärkohtled teda/seda.

Mitte ükski asi, mis tundub halb, ei anna head tulemust, kuigi mõistus püüab meid selles veenda.
Karmuse abil on kindlasti võimalik üht-teist saavutada, kuid hoolimise ja armastuse tee on nii palju õigemas suunas, lühem ja meeldivam! :)






Aga-aga ... seda küll tunnen, et ega ma ikka teistega päris samas maailmas enam ei ela.

See on kindlasti ka põhjus, miks blogi vahetasin.




Muahh! :)