Imelik, et kui me kellelegi ei meeldi, siis me püüame aru saada, miks see nii on... või mõned püüavad ka ennast parema/teistsuguse inimesena tõestada.
Selle asemel tuleks iseenda emotsioonidega tegeleda: miks see mind häirib, et ma sellele inimesele ei meeldi?
On huvitav, et meile tundub, et meie huvid saavad kahjustatud, kui lubame inimestel olla need, kes nad on, arvata ja tahta, mida nad arvavad ja tahavad. Tegelikult on ka meile kahjulik, kui me inimesi alla surume või manipuleerime neid tegema seda, mis meile soovitav tundub, aga neile on kasvõi lihtsalt tüütu.
Lubavust on nii vähe ...
Millegipärast on raske näha ja ebasoovitavaks pidada, et me soovime kogu aeg inimesi ära kasutada, neid endale kasulikul viisil mõtlema ja tegutsema juhtida/keelitada ja oleme nende peale kurjad, kui nad meie programmi ei täida - nagu nad päriselt peaksid! Nagu neil poleks oma teed ollagi!
Me ei peagi saama teisi juhtida.
See on väga kurb mõnikord, aga õige sellegipoolest.
Kurbus läheb ka üle, kui õpime seda meeles pidama, et igaühel on õigus tema oma teekonnale ega arvesta enam, et ta tuleb meiega sama teed ja tassib meie kompse, kuna meil üksi on ju liiga raske.
Kui inimest tema valikute pärast mitte häbistada, on igasugust elu võimalik vaadata sellise loojangupildikesena nagu ülemises tsitaadis.
Kui temas süütunde tekitame, on tema elupilt kokku käkerdatuna prügikasti taha lennutatud.
Mitte keegi ei võida sellest tegelikult.
4 comments:
See on üleni õige =)
Ja siis ma üritan kõiki õnnelikuks teha ja nad üldse ei lähe, mõned lausa on mu peale kurjad ja aeh ja oeh ja ...
Vahel tuleb meelde, et SEE ON NENDE ASI, kuidas nad on, nende silmad asjade nägemiseks, neil on oma tee jne - aga krt, jälle läheb meelest ka =)
Viimasel nädalal on jälle meeles püsinud ja nii palju kergem on elada =)
Ok, nädal on liialdus =) Mõned päevad.
Nagu ikka, ma võtan tsitaadid järjest kausta salvestatutest ja need pole tavaliselt kuidagi mu lähipäevadega seotud, aga see jutt küll on.
Käisin jõulukese ajal Emmakesel külas ja on näha, et ta nii vajab kinnitust, et kui ta oli kedagi kritiseerinud/kellegagi tülitsenud, siis tal oli õigus, SEST …
Ühe inimese loogika ei kehti teise inimese puhul.
Kui ma üritan Emmakesele õrnalt öelda, et inimesed tohivad olla sellised nagu nad tahavad olla ja meile jääb omaenda emotsioonidega tegelemine ja vajadusel nende välja ütlemine, vaatab ta mind hästi ehmunult ja on siis natuke aega vait.
Ta nii vajab seda, et tal oleks õigus ja … ise kannatab.
Mitte selle pärast, kuidas teised käituvad, vaid selle pärast, et ta asub sõtta selle käitumisega, kusjuures reeglina pole see üldse tema pihta suunatudki, inimesed lihtsalt elavad oma elu.
Kui ma viitsin ja asi pole tuline, siis ma lihtsalt küsin küsimusi nagu:
- mis sa arvad, miks ta niimoodi teeb?
- kuidas sina sellises olukorras teeksid?
- mis sa arvad, miks tema nii ei tee?
Nii saab inimene (kasvõi mõnikord või korraks) aru, et ka teiste inimeste käitumisel on alati põhjused..., teed, mis on selleni toonud. Need ei pea olema loogilised, aga nende jaoks olulised.
Meil pole vaja isegi endale hinnanguid jagada ja teistele ammugi mitte.
Miks mitte nautida inimpsüühika imetabasuste avaldumist teiste eludes? :)
Aga noh, jah, eks ma puhkan natuke ja siis suhtlen jälle …
Mind ennast rahustas nii kenasti maha lihtsalt selle teadvustamine, et
a) inimestel on PÕHJUST käituda nii nagu nad käituvad;
b) mina kõiki neid põhjuseid ei tea
c) ja ei peagi teadma.
Ongi rahu südames :D
P.S - Täielikult tean ka seda, et ka Emmakesel olid põhjused, miks ta 'õpetama' läks. Ma seda ei kritiseeri. Ma lihtsalt leian, et on teid läbi elu, mis on südamele kergemad ja miks mitte sellest rääkida :)
=)
Mhmhmhmhmhmh!
Post a Comment