Hmm. Seda kindlasti, et väga suur osa maharöökijaid muutuks vaikselt selja keerajateks, kui nad teaksid tegureid, mis panid neid välja vihastanud või neis põlastust tekitanud inimese niimoodi käituma. Kui meil oleks valmidus kuulata inimesi, kes on omadega hädas ja kui me lubaksime inimestel olla inimlikud(=ebatäiuslikud), poleks neil vaja väljenduda vägivallategude(=hulluse) kaudu. Kuigi nartsissistid ja psühhopaadid jääksid kahjuks ikkagi alles :D Ma ei tahaks kellelegi öelda, et ta peaks neil kätt hoidma ja neid kuulama.
Aga kas pole nii, et kõik need, kes avalikult (kasvõi internetis ja anonüümselt) teisi häbistavad, tunduvad meile intuitiivselt rumalad? Miski meis teab, et teiste halvustamine on rumal!
(Jajah, saan aru küll, et see jutt annab võimaluse mind ennast siinkohal nöökida, kuid valeks mu juttu ikkagi ei tee :D)
Minu jaoks on äärmiselt põnev, kuidas on võimalik 'täis kasvada' nii, et inimene elab mööda võimalustest lõplikult aru saada, et iga "halva" teo ja rumala jutu taga on oma lugu ja see lugu on väga haarav ja liigutav, alati. Kui tundub, et pole, siis pole päriselt räägitud. Kõigi lugu on liigutav, erandeid pole! (See tähendab lugude hulgas - kuulajate hulgas vast küll. Nende üks loolõik on selline, et nende aju või ajukeemia ei lase neil teiste inimeste üldinimlikest lugudest haaratud olla. See teeb igasuguse sotsialiseerumise ja nt armastuse leidmise nende jaoks väga raskeks.)
See ei kaasa mitte mingisugust vajadust inetuid tegusid ja sõnu valideerida/heaks kiita, kuid lihtsalt selle teadmine, et kõigel on põhjus, peaks meid hoidma vihastamisest, võibolla ka solvumisest, kuigi ausalt öeldes ... kui su ümber on ikkagi agressiivsemat või rumalamat sorti inimesed, siis mina laseks jalga, kui tunneksin, et mu keha on pidevas stressis ja ma pean kogu aeg alla suruma põlgust nende inimeste suhtes, kellega ma suhtlen.
(Näen ka seda, et enam-vähem korda-mööda käitutakse häbiväärselt, halvasti ja halvemini, ning siis kõik taluvad üksteist tänutäheks selle eest, et neid endid välja kannatatakse. Ning pole üldse kasu sellest, kui lähed metsaüksindusse mõneks kuuks-aastaks närve puhkama, sest nii kui inimeste hulka nina tagasi torkad, saad aru, et inimesed on tõsiseltvõetamatud. Ja mis sa siis teed? Lähed tagasi metsa ja ongi kõik.)
Ma siiski ei usu, et teise inimese loo teadmine teeb meid tema suhtes lausa leebeks... Inimesed juba vanades kultuurides on meelsasti nõrgemaid nüpeldanud, et kuidagi välja elada oma hirmu ise mingi õnnetuse või häda tõttu madalasse staatusesse langeda.., et avalikult näidata, et vähemalt sellest hädalisest on ta parem. Inimestega käitutakse nii nagu õnnetus oleks nakkav. Selline käitumine on läbi aegade olnud nii valdav, et ma vahel mõtlen, et ehk on see tõsi... energiaväljade kohandumise-sarnastumise mõttes ... kui sa ise väga tugev pole. Mistõttu muutub ka hättasattunud sõbrale selja keeramine mõistetavaks - milleks asetada ennast abitu raevu või juhmistava masenduse energiavälja, kui sul pole jõudu seda muuta?... Nii muutub hülgamine mõistetavaks, nagu iga muugi halb käitumine. Mõistus / hing peab lihtsalt avar olema ja halvustamine kaob koos isekuse ja kitsarinnalisusega.
See on ka, miks ma arvan, et inimesed, kes arvavad, et 'spirituaalsete' inimestega enam halbu asju ei juhtu, pole absull aru saanud, misasi vaimsus on. Sa oled ikka lihtsalt inimene. Sinu elus ja läheduses sünnivad samad asjad, mis kõigil teistelgi - sa lihtsalt tajud seda kõike HOOPIS-HOOPIS teisiti ja SEE on põhjus, miks sa ei kannata - mitte see, et sinuga enam teatud asjad ei juhtu.
Asi pole selles, mida sa 'ligi tõmbad oma madala/kõrge vibratsiooniga'. See on rumal ja nii palju asjatut süütunnet tekitav jutt. Õnneks seda nii palju enam ei kuule ka, 6-3 aastat tagasi padrati seda igal 'kristallilehel'. Me ju kõik teame, et välised kriteeriumid ei anna mitte mingisugust aimdust sellest, kui rahul inimene oma eluga on.
Aga, väga huvitav on see, et Instagramilehed, kus räägitakse tänaval pildistatud inimeste lugusid, on ülimalt populaarsed ja vähemalt neist kontodest, mida mina jälgin, saavad just need tuhandeid kordi rohkem 'laike' :) See tähendab ... - me tahame kuulda neid lugusid! :) Vähemalt vahendatuna - me ei läheks ju ise rääkima Pakistani sibiga, kes parasjagu reo(vee)kanalist välja ronib (tundus, et seal vett otseselt eriti polnud '0').
Noo vaat, ja minu tänasel lool on ka siinkohal lõpp, sest kui ma ka midagi veel rääkida tahtsin, siis praegu see mulle küll enam meelde ei tule :D
Tsau-blau ja muskadii! ;)
No comments:
Post a Comment