Pilt Pinterestist
Ma käisin Õe ja tema sõbrannaga jõululaupäeval Emmakesel Valgas külas.
Oli väga tore, ma olin enne kohale jõudmist juba kaks kokteili naha vahele keeranud ja jätkasin samas tempos. Kõige vähem lõbus näis olevat Õel, kes detsembri alguses 3 nädalat Austraalias oli ja polnud veel ajavahega kohanenud, aga meil ülejäänud kolmel jutt voolas ja aeg lendas.
Järgmisel hommikul Emmake helistas ja rääkis hästi pikalt ja tänulikult, kui tore tal oli olnud tänu minule. Selle jutu pikkus kiskus jubedaks. Sest ma ei osanud ju midagi muud öelda, kui et väga tore ja ahah! Tema kiitmisi kuulates on mul alati tunne nagu ma peaksin tundma midagi, mida ma ei tunne, aga ma ei oska isegi oletada, mis see on. Kas ma peaksin olema meelitatud? Kas ma peaksin leidma, et oleme nüüd parimad sõbrad? Kas ma peaksin arvama, et ma olen veel parem inimene, kui ma juba arvan, et ma olen? :D
Ah, ja veel rääkis ta pikalt sellest, et ta on oma lapse tagasi saanud.
Selle kohta ma ei oska üleüldse midagi öelda.
Mina temas küll ema ei näe ... lihtsalt üht kannatavat hinge, kellega saatus on mind sidunud mingil määral ja ma püüan teda jõudumööda aidata vähem kannatada rääkides lihtsalt, kuidas mina enda sarnaseid olukordi käsitlen.
Eks ta veidi ebamugav on, kui keegi tahab sinult hirmsasti midagi saada, aga sa tead, et sätid andmist 100% enda hetketunde järgi, nii et ükskõik, mida ta ütleb või teeb, ta ei saa seda mõjutada.
Et tore oli, et tore oli, kuid tuleviku kohta ei ennusta see midagi.
25. õhtul ta helistas veelkord ja kurtis Venna üle, järgmisel hommikul veelkord, et tänada veel jõulude eest ja et tal läks tuju minuga Vennast rääkides paremaks (kuigi ma ütlesin kurvalt ja väsinult "Mhmhh!" ainult, sest antud juhul tegi Vend kõik 100% loogiliselt ja minu meelest laitmatult). No ja selle peale olin ma juba nii väsinud, et lülitasin telefoni välja.
Alles täna tunnen end enam-vähem inimesena jälle.
Aga homme-ülehomme hoian oma telefoni igaks juhuks ka väljas....
Brrr!
No comments:
Post a Comment