Jutt põhimõtteliselt samast, millest rääkisin eelmises tsitaadipostituses: asi on kontrollisoovis -
me kogeme valu ja ärritust, kui mõtleme, et see asi poleks tohtinud meiega juhtuda.
Kui inimene ei arva, et temaga ei tohi halvad asjad juhtuda vaid võtab need vastu, nagu oleks ta ise need enda elujoonte sisse kirjutanud (mis on ka tõsi), kaob ängistus ja frustratsioon iseenesest.
Ma mõtlen, et ehk on tõesti seda võimalik näha ainult erakutel, kellega ei juhtu kogu aeg asju kaugelt üle vastuvõtu- ja analüüsivõime? Igatahes ma ei taha kunagi tagasi tavalise elukogemuse juurde.
"Sinu uus elu läheb sulle maksma sinu vana elu."
Alguses tahaks kaubelda, tahaks mõlemat - töödelda vanu harjumusi uue nägemusega ... kuid see osutub ebavajalikuks, see "vana elu".
Rääkisin paar päeva tagasi ühe inimesega juttu ja korraks tuli kõne alla enesekehtestamine.
Juttu oli palju ja ma ei jõudnudki selle välja ütlemiseni, aga mina ei taha ennast kehtestada.
Praegu, eelmist lauset kirjutades sain ka aru, milles asi: väike ego!
Pole, mida kehtestada.
Olen õnnelik selle üle! :)
No comments:
Post a Comment