Minu elumuutvaimad sisemised transformatsioonid jäävad 1,5 aasta taha... siis ikka tuli nii, et ma polnud sugugi kindel, mis minust üldse niimoodi järgi jääb (peale universumi, muidugi :p), aga pärast seda on jälle olnud vaiksem.
Viimase poole aastaga on kinnistunud siiski selline väga kasulik ja mõnus vigade võimatuse tunne.
Näiteks koperdan tänaval või astun uksele otsa.
Võiks nagu hakata häbi, aga ma tean, et vigu pole, ja siis ma mõtlen lihtsalt, et ... nujah, eks ta ole.
Või keegi on liiga viril ja ma enda jaoks liiga järsult ühel hetkel ütlen, kuidas mina tema käitumist näen ja kuna ma konflikte vajalikuks ei pea, siis esimesel hetkel mõtlen, et läksin liiale, ja järgmisel juba, et nii tema kui ka mina pidime praegu just selle kogemuse saama. Ei ole üldsegi oluline, et suhe jääks sama heaks või läheks paremaks. Mina ei tea, mis mulle hea on. Võibolla on mulle väga hea, et see inimene mind mõnda aega näha ei taha :)
Kui mõtlema hakata, siis üsna meelitav võimalus :D
Või hoopis teen näpuka ja saadan valele inimesele kirja.
Ja enne kui veri tarduma hakkab, saan aru, et midagi ei läinud valesti.
See "ehmatus" või "piinlikkus" oli mulle määratud.
Või näiteks otsustan mingi osa kirjast ära kustutada, aga üles kerimise asemel plõksan "saada".
Mõtlen, et see inimene pole praegu valmis seda juttu kuulma ja ta saab minu peale pahaseks ja kohe ütleb hääleke, et see on mulle määratud reaktsioon. Mulle on määratud, et see suhe võib mõnda aega kiratseda. (Ja teisele inimesele muidugi ka.) See, et läheb "valesti", pole kunagi viga. Me saame alati õiged kogemused. Kohe, kui saad sellest (päriselt) aru, kaob piinlikkus ja asendub leplikkusega, võibolla on mul see praegu seotud ka alandlikkusega. Tunnen, et kummardun endast targema ja õiglasema jõu ees.
Mõnikord ma ütlen VT'le: "Tee nagu tundub kõige õigem ja võta oma karistus lihtsalt vastu."
Me ei näe väga sageli tagajärgi ette.
Seega tasub keskenduda vaid tegemisele (ja mittetegemisele), nagu kõige õigem tundub.
Muidu sapsid nagu hull ja kunagi ei tule välja nagu tahtsid ja siis ongi igasugused puudused tunda kohe. A sa lihtsalt tee nagu kõige endale omasem tundub ja tagajärjed on nagunii suhteliselt suvalised. Elu on müsteerium ja on lihtsalt eluterve ja ennast säästev kõiki neid üllatusi imetlema õppida :)
No comments:
Post a Comment