Raamat nädalas.
Mul oli eelmisel aastal ka selline mõte, kuid ... õõõhhh... see oli täielik feil :D
Sel aastal olen kenasti järje peal, ühe raamatuga tegelikult isegi ees.
Enamik loetud raamatutest on küll tegelikult ülelugemisel :D
Sellel on kaks põhjust: esiteks ma kardaks muidu jälle põruda nagu eelmisel aastal, ja teiseks - olen palju häid raamatuid juba mitu aastat tagasi oma tuppa noppinud, et neid "kohe järgmisena" lugeda, kuid "pole veel jõudnud" ja Mees ootab neid pikisilmi. Tal on huvitav komme uute raamatute vahele kogu aeg oma vanadest lemmikraamatutest lemmik-kohti üle lugeda. Veelgi enam - on raamatuid, mis talle eriti ei meeldigi, kuid seal on mingi hea koht, mida ta on tõenäoliselt 80 korda üle lugenud ja ta võib niisiis mingi suva raamatu tegelasi nimepidi teada. Päris lahe! :)
No vaat, Aleksander Grin meeldib meile mõlemale ja märtsis lugesin 'need kaks kollast raamatut', mida iga meievanune raamatuid armastav eestlane kindlasti teab, kenasti läbi.
Seekord lugedes tõusis tohutult eredalt edasi üks monoloog jutustusest "Tee eikuhugi".
Jutustaja on kirjutatud kõige paadunumaks ärakasutajaks, keda võiks pidada libedaks selliks, kui ta poleks kogu aeg nii purjus ja räpane, et ei libise ka eriti. Ta on 16-aastase peategelase päris-isa, kes ilmub aastate tagant välja (poiss ei mäleta teda absoluutselt, aga vana jota teab liiga palju koduseid fakte, et petis olla), kui poiss rikka härrasmehe soosingusse satub.
Minu meelest on jota jutt NII õige ja läheb päris paljus kokku eluga, mida Grin ka ise elas - ka Grin oli sageli kodutu, töötu, pigem juhutööline kui stabiilsel palgal, elas mõni kord teiste kulul, küsis isalt raha ja üritas mõnel korral isegi tagasi koju priileivale pääseda. Eks ta oli oma eluviiside tõttu põdur ka ja see paistis välja ega äratanud potentsiaalses tööandjas usaldust.
Väga huvitav asi Grini elus on see, et hoolimata sellest, et ta oli selline kahtlane tegelane, oli ta ikkagi kaks korda abielus. Ma mõtlen meie praegustele incelitele, kes on vihased, et naised ei soovi nende lödi olemust endaga samasse majja ja voodisse ja mõtlen, et inimesel tõesti ei pruugi olla mitte midagi muud pakkuda, kui kirg/elutuli (ja ma pakun, et ka autentsus) - ja see on ikkagi nii palju rohkem, kui tagasihoidliku sissetulekuga viripott naise ellu tooks. Oleksin tahtnud nendest abieludest rohkem teada ..., sest Grin oli teismeeast peale üsna järeleandmatu, tuline, kompromissitu, samas unistaja ... ja muidugi oli ta tervis tohutust joomisest, sagedasest külmetamisest ja näljast rikutud, kuid elas teine üsna kaua, tiba üle 50. Mis elu neil naistel tema kõrval oli, kui ta oli selline ettearvamatu enesehävituslik uljaspea?
Aga igatahes selle joodikufilosoofia tsitaadi juurde, mis mulle hirmsasti meeldis :D
Räägivad siis peategelane, 16-aastane Tireus (Tiri), kes on just kenama elu maitse suhu saanud, ja selle huvitava ja potentsiaalselt kasu toova info peale üle aastate välja ilmunud Papa Räpakoll. Ma tegelikult loeksin selle pigem monoloogiks, kuna mõtet esitab siin ainult Paps.
"On kaks võimalust olla õnnelik: tõusta või langeda. Tee üles on raske ja väsitav. Sa pead pool elu ohverdama võitlusele konkurentidega, valetama, meelitama, teesklema, kombineerima ja kõike taluma, ja alles siis, kui su pea pingutuste tasuks halliks hakkab minema ja tohtrid sinult kindlat elatisraha nõuavad, sest sa oled läbi ja lõhki tõbine, alles siis tunned sa, millise hinnaga oled saavutanud kõrge positsiooni ja muidugi ka raha. Jah, mille nimel sa siis õieti ennast sandiks oled teinud? Oma maja, naiste ja elumõnude pärast. Lisaks võid end lohutada sellega, et mõned ülespoole trügivad tolad kordavad õhinal su nime, kuni nad pole jõudnud rühkida sinu kõrvale või veel kõrgemale. Siis sülitavad nad sulle lagipähe. Taipad sa, millest ma räägin?"
"Taipan. Te olete hädavares."
"Hädavares, Tiri? Ennäe, kuhu sa keerasid ... Sa eksid. Minu järeldused on teistsugused. Jah, ma olen hädavares - kui lihtlabasest vaatevinklist võtta -, aga asi pole selles. Missugune on kõige lihtsam tee naudingute ja elumõnude juurde? Trügida üles või langeda alla? Võta teadmiseks, et põhjas ootab sind seesama, mis ülevalgi: samasugused naised, samasugune vein, samasugused kaardid, samasugused reisid. Ja selle saavutamiseks pole vaja nagu hullumeelne nahast välja pugeda. Tuleb ainult arusaamisele jõuda, et niinimetatud häbitunne*, südametunnistus ja kaasinimeste põlgus on lihtsalt rohmakad hernehirmutised, mida "üleval" seatakse aedadesse, et peletada eemale selliseid nagu mina, kes mängureeglitest aru on saanud. /.../ Langemine on magus, mu sõber, seda magusust peab enne maitsma, et seda mõista. Kõige sügavam põhi ja kõige kõrgem tipp on ühe ahela otsad.** Olen hulkur ja eemaletõugatu - ma ise tõukasin kõik eemale -, aga ma reisin, vallutan naisi, mängin kaarte ja ruletti, suitsetan, joon veini, söön ja magan, katus pea kohal. Olgu pealegi minu naised kasimata ja purjus, vein odav, mäng tühistele panustele, toimugu sõidud ja ringireisimine tuule käes, laevatekil või vagunikatusel, - see kõik on seesama, mis miljonäridel, see on, kurat võtku, samasugune elu /.../."
* häbitunne - põhimõtteliselt ego; soov teiste inimeste silmis teatud viisil paista, enda puuduste varjamine või isegi eitamine jne.
** ühe ahela otsad - natuke segaseks jääv pilt, mõte on aga selles, et kui otsustad kebida kõige alla ja kontrollist täielikult loobuda, avastad end ootamatult tipust :D Sest kõige suurema hävinguga leppides avastad, et oled haavamatu, miski ei saa sind enam kahjustada - täpselt samamoodi nagu absoluutse võimu ja rikkusega inimest, kellele on kuidagi garanteeritud, et tema positsioon pole ohus. Sellist garantiid elu sageli ei paku, mistõttu teadlikult kõige sügavamasse põhja suundudes ja kõigest (eriti soovist teiste inimeste silmis midagi olla) lahti lastes on - tõesti-tõesti, ka minu meelest - kergem ja kiirem maailma tippu jõuda :)
Veel üks huvitav asi. Olen nüüd lugenud mitut kirjanikku, kes sündisid 19. sajandi lõpus, ja ma vaatan, et kogu see kamp tarvitas alkoholi millal iganes aga tahtis, ka keset tööpäeva. Kogused muidugi erinesid, aga iga rõõmu, hoobi või segase/üllatava uudise peale kougiti mingi pudel välja. Töölised ja sõdurid lasid sageli üldse puhtalt alkoholiaurude peal.
Ja naisterahvastel olid alati uinutid ja rahustid. See oli täiesti tavaline.
Vbl meil on depressiooni ja ärevust nii palju selle pärast, et rahunemise võimalus on nii kaugel! Keset tööpäeva ei tohi pool klaasi portveini alla uhada või Xanaxit võtta ja töö juures magama jääda. Aga vanasti tohtis. Vanasti tohtis olla inimene.
Vähemalt viimased loetud raamatud on minusse just sellise tunde jätnud...
No comments:
Post a Comment