Kui mul oleks maja metsas, siis mulle meeldiks, et voodi oleks akna kõrgusel, nii et kui ma ärkan, siis saan unepõnevustest toibudes vahtida tuult.
Püüan praegu meenutada mingi kirjaniku uskumust, et pärast ärkamist ja enne ...???... ei tohi inimeselt midagi küsida, sest ta viibib veel pooleldi une/alateadvuse maailmas ja teda ei tohi sealt välja rebida. Aga mis see oli, mis pidi tunnistust andma, et ta on valmis päeva alustama terviklikuna tavareaalsuses? Kirjutasin seda juttu, lootes, et kirjutamise ajal tuleb meelde, aga ei miskitki.
Näopesu? Kohv (pigem mitte)?
Aga kui ma olin teismeline, olime me oma korteris valmivat remonti oodates sunnitud elama vanas mõisa kõrvalhoones (viinaköök vist), kus olid nii 50-70 sentimeetrised aknaorvad. Sain mõnusasti seal akna-urkas istutud ja raamatuid loetud.
No comments:
Post a Comment