Oleneb muidugi, kas inimene tahab oma elu paremini kontrollida või olla lubavam, usaldavam, nagu ennemuistsed ullikesed, kes lootsid looja peale ja tiisikusse surid, seda iial kahetsemata :)
Kui soovime elu kontrollida, jääme pingutama ja muretsema, kuid meil õnnestub nii mõndagi, mida oma ellu tuua soovisime. On põhjust enda üle uhke olla.
Kui oleme valmis kasvõi kopsupõletikku surema ja kodutuks jääma, kuid vajame vabadust ja teesklusvaba elu, siis elamegi juba igavikus, kus on kõik ja eimiski. Uhke olemiseks põhjust pole, küll aga saadab meid tingimatu rõõm ja armastus.
Ma pole, muide, vist 10 päeva mediteerinud ... püüan alati teha võimalikult vähe erinevaid asju ühes päevas ja neid muid asju on meeles pidada nii palju, et mõte mediteerimisest tekitab stressi. Ja kui vaimne praktika on lisakohustus, siis ma ei näe sellel erilist mõtet - tuleb ju lahedamaid aegu ka!
Üldiselt ma ei suuda kujutleda teist teed igavikulisega kohtumiseks, kui meditatsioon.
Kui imelik ja solvav, et paljud mediteerivad selleni jõudmata :D, mina ka oma 18 aastat, muidugi pikkade pausidega, aga ikkagi.
Läks mituteist aastat, kuni järsku toimus mingi teadvuse nihe.
Miks just siis? Miks mitte varem või hiljem? Kas oleks võinud juhtuda, et mediteerin elu lõpuni lihtsalt istudes ja midagi ei juhtu? Kes teab!
No comments:
Post a Comment