Kasvuvalud

"Growth often includes sadness and mourning because we are also letting go of the idea of a future we've created that no longer is going to come to fruition... in the way we thought it was.⁠
•⁠
This can be the source of great anxiety because we have a hard time accepting the loss of this "dream". When we do that we take ourselves out of the current moment of our lives. We spend so much time sad about a future that will never be realized... That we fail to create one that would fill our hearts and souls with elation.⁠
•⁠
We need to stop getting in the way of the life we're meant to live. We need to embrace that we are all creators... More powerful than anyone ever told us. We need to see that whatever future we've had to let go of wasn't for us... And when we accept that fact we create the space and say "yes" to all of the wonderful things and people which are meant to enter our lives."

Mark Groves @ createthelove

Kasvades tuleb loobuda paljudest arvamustest, millest kunagi endale tuge leidsime või isegi tulevase elu raamistikku lõime. Mida aeg edasi, seda enam näen, kui väga on hädas sulle-mulle inimesed, kuigi see on praktiliselt ainumõeldav suhe. Miks keegi peaks niisama andja olema? On näha ka seda, et kui üks inimene kasutab teist ära, siis eelkõige vihkab teist see ärakasutaja, mitte ohver. Ka küünilise inimese sees on mingi korravalvur, mis sunnib teda põlgama ennast, kui ta teist inimest ära kasutab. Ja selle eest ta vihkab seda, kes end ära kasutada laseb.

Kui me soovime kannatusi vähendada, siis saame millalgi aru, et kannatusi ei põhjusta meile teised inimesed vaid meie ootused - nii neile 'teistele inimestele' kui ka iseendale.
Me ei pea ilmtingimata vabanema teistest inimestest.
Küll aga oma ootustest neile.

Paljud meist lihtsalt pole nõus seda tegema.

Meid pole eneseküllasteks ja lihtsateks kasvatatud ja ka meie kultuur ei hinda seda.

Samas, kui keegi avab akna sellise üksiolemise ja vähenõudlikkuse maailma - nagu minu meelest suurepäraselt Tõnu Õnnepalu - siis see võlub meid!
Aga ise... ei taha.

Me kardame, et kaome ära, kui me ennast nähtavaks ei tee ja endast märke maha ei jäta.
Tavakogemus ei kinnita meile, et mitte miski ei teki ega kao.
Me kardame, et just meie oleme see, mis pole oluline ja kaob.
Kuigi need on kaks täiesti erinevat asja.

Olen siiamaani jahmunud, et Emmakesel, kelles on väga vähe eneseteadlikkust (s.o mitte enesekehtestamissoovi vaid self-awareness'i) on tekkinud (või vähemalt ühel hetkel aasta tagasi oli) arusaam sellest, et ta kardab hülgamist.
Ma poleks tõesti mitte kunagi uskunud, et diiva võib midagi sellist välja öelda või kasvõi omaette mõelda. Ta käitub alati nagu ta oleks kõigist parem ja targem, peene daami olekuga.
Kartes hülgamist ja soovides ennast teiste eludesse sisse kruvida käitub ta nii, et teda aetakse eemale. Mistõttu ta muutub veel paanilisemaks, võltsimaks, valelikumaks, lipitsevamaks ja teatraalsemaks. Ja muidugi ta salamisi vihkab seda, et ta peab nii palju pingutama, et kusagile teiste lähedale pääseda. Olen talle rääkinud, kuid ta absoluutselt ei usu, et ilma pingutamata ja lihtsusega oleks tal palju suuremad šansid, et ta ligi lastaks

Kes tahab rahu, peab õppima ennast ise toetama.

Aga - rõõmusõnum on see, et inimene pole kohustatud tahtma rahu! :D

Kui inimene teeb teadlikult otsuse loobuda rahust sideme (connection) otsimise-leidmise nimel, siis on ka kõik hästi.

Lihtsalt ennast läbi näha on vaja, kui ebamugavat/piinlikku muuta ei saa, on leppida vaja ja kõik on okei. Pole ühtegi põhjust olla midagi muud kui see, mis me juba olema.