Kui me kedagi/midagi kritiseerime, siis eelkõige näitab see, et meil on paha, mitte ilmtingimata seda, et selle teise asjaga on midagi pahasti.
Kohe läheb keerulisemaks, kui kritiseerime midagi, mis on paha tooniga esitatud.
Et ... kas me siis näeme läbi, et see 'paha' pole adekvaatne või reageerime, kuna see negatiivsus tegi meid omakorda negatiivseks ja see moonutab meie vaadet.
Oleks hea, kui meil oleks halva emotsiooni tekkides võimalik otsekohe kõrvale astuda ja endasse vaadata ... kuid me tavaliselt peame edasi suhtlema ja liikuma, surume oma tunded alla uskudes, et tegeleme nendega hiljem, aga tegelikult ei tegele ja siis hakkavad tekkima plahvatused ka väikeste torkamiste peale. Ja me siiralt usume, et nende põhjustaja asub meist väljaspool. Sest meil hetk tagasi ju polnud paha tuju!
Igatsen taga veel nii ... 7 kuu tagust aega, mil inimene võis mulle öelda, et tal on minuga probleem ja mina kuulsin ainult: "Mul on probleem!" ja jäin ilma igasuguse ärevuseta tema suhtes kaastundlikuks, kuulamis- ja abivalmiks. Kavatsen suhtlemispausi abil selle seisundi taastada :) Võibolla see ongi taastunud - keegi pole mulle lihtsalt paar viimast kuud öelnud, et neil on minuga probleem :D
No comments:
Post a Comment