Trust not only supports personal mental comfort but it becomes the foundation for a long lasting partnership. Control, when a lack of trust combines with attachment, can quickly become micromanaging— this leads to the lack of space that makes people feel tense and unable to breathe deeply.
If we cannot understand each other, we will struggle to be good to each other. When communication is calm it is automatically more clear. When we try to voice our perspectives when emotions are high, often this means we are letting an old defense pattern from our emotional history take the lead, walls will immediately shoot up and very little communicating will occur.
Selfless listening is doing our best to view the situation objectively and compassionately so that we can process what's happening with love instead of ego. When we can hear the views of another person without projecting our feelings onto them there is a greater possibility of coming to a deeper understanding, where both people can see each other clearly and make the changes they need to better support each other's happiness.
Sending love to all beings. May we all grow our self awareness. May we all learn that we can simulatiously live in a loving and kind way while also not allowing others to harm us."
Allikas: Instagram @
Ühest hästi ammu loetud psühholoogiaraamatust (ei mäleta, kes autor ja mis raamat, aga ma mäletan, et olid kõvad kaaned ja üsna kirkad punased :D ) jäi tugevalt meelde, et perekonna tugevust näitab - vähene kontroll. Pole vaja kogu aeg kõiki kontrollida, sest pere on nii tugev, et alati ja kõigil juhtuvate jahmatustega saadakse hakkama. Kõik on üsna vabad.
Kui kõik käivad nööri mööda - ja tavaliselt ühe pereliikme tõmmatud nööri mööda -, siis on väga nõrk pere. Üldse pole loomulikku koos-püsimist. Kohe laguneks laiali, kui igast küljest ei karjuks sildid, mida tuleb teha ja mida ei tohi teha. Tugevat kontrolli vajab ebaloomulik pere, kus inimesed üldse kokku ei sobi. Selline pere püsib ainult selle najal, et eemaldumine tehakse veel suuremaks põrguks kui koos olemine.
Ma väga loodan, et kuigi veel kümme aastat tagasi räägiti abielulahutuste sagenemisest kui probleemist, siis edaspidi rahunetakse selle suhtes maha. "Toksiline" kooselu on nii palju hullem lahkuminekust, mis jah, tõesti, pole meeldiv protsess tavaliselt. Kuid ma usun, et 99% inimestest VÕIDAB lahkuminekust - SEAL HULGAS need, kes pärast välja puhkamist uuesti kokku kolivad.
Muidugi on nunnu, kui paar tahab elu lõpuni koos olla, kuid mõlema partneri heaolu on tähtsam, kui paari säilitamine. Ma väga loodan, et moodi hakkab tulema variant, kus vanemad, kes tahavad lahku minna, annavad kaaslase vabaks, kuid mingil määral elab ka ära läinud partner sama katuse all, et lugeda unejuttu lastele ja nendega lösutada. Samas, lastega kogu aeg koos oleval vanemal ei tohiks talle olla muid nõudmisi kui, et ta annaks teada oma lastega ja majas viibimisega seotud plaanidest. Nagu töökaaslased. Lihtsalt - nad armastavad oma tööd: lapsi! Et siis põhimõtteliselt armutuhina ja külgetõmbe möödumisele võiks järgneda aeg, mil rahulikult räägitakse lastele, et edasi toimitakse vanematena, kuid partneritena mitte, ja see on okei. Kui see muidugi on okei :D, valetada ei maksa! :D
No comments:
Post a Comment