Tuesday, July 31, 2018

Viharavi

Pinterest

Tegelikult ma täitsa soovitaks Eckhart Tolle "Uut maailma" kõigile, kes on negatiivsete emotsioonidega kimpus ja sooviksid neid vähem tunda. Lugedes sain aru, et mina sain negatiivusest lahti just tema kirjeldatud viisil ning olen kilde sellest juba orkaaniblogis kirjeldanud kuid mitte samade terminite abil.

Näiteks Tolle eristab Valukeha ja ego - mina panin need ühte patta, kuid Tollegi sõnul on need tihedalt seotud ja toidavad teineteist: mida suurem Valukeha, seda suurem on ka ego.

Valukeha on siis klomp vanu äraseedimata solvumisi, ärritusi ja hirme, mis kargab meid mõjutama kohe, kui keskkond midagi ärevakstegevat pakub. Suure Valukehaga on näiteks need inimesed, kes ülemäära närvi lähevad ja röökima kukuvad - hüsteerikud ja skandaalitsejad, aga ka manipuleerijad, näägutajad, susijad, kättemaksjad, õelutsejad jne.

Tolle ütleb, et me saame oma Valukeha pisitasa terveks transformeerida Kohalolu kaudu: kui tunned endas negatiivset emotsiooni ärkamas, kuid ei lähe sellega kaasa, teadvustad endas toimuvat protsessi ja jälgid seda.

Rääkisin orkaaniblogis kunagi, et kui hakkan ütlema või kirjutama midagi kriitilist, siis mu 'kõht' hoiatab mind ja ma ütlen hoopis, et olen väsinud ja tahan üksi jääda (mis on alati ka tõsi :D) või kustutan kirjast kriitilise lõigu. Sest inimesed ei parane kriitika abil! Pole mõtet kritiseerida! Kritiseerimine teeb ainult minu enda enesetunde paremaks, "seab õigluse jalule" - juhul, kui ma olen lapsik! Kui ma olen küps, siis ma jätan inimese valearvamused tema enda kukile, kui saan aru, et minu poolt tema möödapanekutele tähelepanu juhtimine vähemalt selles olukorras ei aitaks, vaid ainult ärritaks teda.
Ka kirjutasin, et kui keegi ütleb midagi, mis võiks mind solvata ja ma tunnen seda imelikku kõhutunnet, siis ma ütlen endamisi: okoo!, mu egoke sai nüüd hoobi! :D Ja ma ei saa teise inimese peale vihastada siis millegipärast enam :D..., ma mõtlen juba oma väikesele egokesele ja vaatan, mis ma temaga teha saan :) ...

Tolle ütleb selle kõhutunde kohta, et Valukeha ärkab. Ja kui sa ei samastu sellega, vaid vaatled seda, hoiad seda oma teadvuses, siis valukeha kahaneb tasapisi.
Sellest piisab.
Mida rohkem teadlikkust ja kohalolekut, seda väiksem Valukeha - need ei saa koos eksisteerida, kuna Valukeha on äärmiselt ebateadlik.

Teraapiaid pole vaja.

Paraku võime me ilmselt kõik kohatud inimeste põhjal öelda, et mida tugevamad ja väledamalt tekivad neis negatiivsed emotsioonid ning mida ekspressiivsem on nende väljendamine, seda väiksem on võimalus nendega mõistlikult rääkida, ehk seda väiksem teadlikkus. Need, kel on abi väga vaja, on saamatud selle abi ära tundmises ja vastu võtmises. Mida väiksem teadlikkus, seda rohkem süüdistatakse oma hädades teisi inimesi ja maailmakorraldust.



On siiski teemasid, mis mulle Tolle jutu juures rahu ei anna.
Näiteks vahel näib, et ta väidab, et peame hakkama saama just seal, kuhu elu meid heitnud on.
Siis aga jälle ütleb ta, et tuleks eemale hoida inimestest, kes on vaevavalt negatiivsed.

Ja ma mõtlen, et kui ma hakkan erakuks ja suhtlen ainult nii vähe, kui mulle meeldib ja nende inimestega, kellega ma tahan suhelda, siis jääb mulle ju mulje, et ma täiega saan kõigi inimestega suurepäraselt läbi :D Olen supersuhtleja! :D Nii see on!


Pinterest
///Ma ise olen soovitanud järgmist: kui tunned, et teise inimese negatiivsed emotsioonid on sulle liig, siis tee endale ja maailmale kingitus ja hoia eemale! (Maailmale siis selles mõttes, et sa tuled selle inimese juurest ära ja paratamatult jagad seda vihkamise, vastikuse, solvumise ja raevu energiat mõnda aega laiali.) Mina näiteks tegin palju aastaid Emmakesega nii, et kui tugevat jälestust tundsin, siis ütlesin, et võtame nüüd teadmata ajaks suhtlemispausi. See paus võis olla nädalaid, võis olla aastaid. Muidugi ... mul on vist see eelis, et mul on kohutavalt raske teeselda. Ma kas ütlen välja, et mind ajab öökima, ja lähen minema, või jään väliselt äärmiselt rahulikuks ja kui koju jõuan, jään raskelt haigeks. Mingid filtrid on mu psüühikal puudu ... Nii et mul pole küsimust, kas ja mil määral autentne olla. Pean seda olema, see on ilmselge.///



Ja edasi ma mõtlen, et kui ma teen ainult neid asju, mida tahan teha, siis jääb mulle ju mulje, et saan absoluutselt kõigega hakkama. Minu maailmas on nii. Ma ei saa hakkama näiteks rahvusvahelise konverentsi korraldamisega ja ma ju ei hakkagi seda tegema, aga samamoodi ei hakka ma minema Lõunakeskusesse midagi ostma, sest see keskus on nii suur ja kole. Ma parem olen ilma. Aga niimoodi valides on mul selline tunne, et ma saan absoluutselt kõigega hakkama :D


Siis veel: kui me midagi tähtsaks peame, oleme valmis seda kaitsma, selle nimel 'sõtta' minema, teistega pahandama, kui nende teod teevad meie püüdlused keerulisemaks. Kas me peame oma tegevuste tähtsaks pidamisest loobuma? Sellega ma saan hakkama. Aga - kuidas panna end energiat kulutama asjadele, mida sa oma suurenenud teadlikkuses enam tähtsaks ei pea? Minul liigse energiakuluga kaob ka ärksus ja tuju. Ja ma arvan, et see pole hea, et meid on õpetatud vastutama, et 'kõik saaks tehtud' ja samas on lubatav, et inimesed, kes palju teevad, teevad teistegi elu põrguks oma näägutamise ja halvustamisega. Me peaksime vastutama siiski ka selle eest, mida me teeme hingekestele enda kõrval ehk siis sisuliselt ikkagi omaenda emotsioonide kvaliteedi eest. Minu meelest on see nii-nii-nii palju olulisem sellest, mida me ära teeme, sest ... me ju kõik tahame olla õnnelikud. Toimetamine ei tee meid õnnelikuks, kohalolu/autentsus/ennast väljendav elu teeb ja on pealegi ainuke asi, mis meid püsivalt õnnelikuks teeb.

Väga oluline on siiski mitte laiutama hakata oma maailmaga.
Ei mingit vägikaikavedamist.
Meil kõigil on vaja nii palju ruumi enda laialilaotamiseks, kui parasjagu on vaja. Kui kellegi maailm ei mahu sinu oma kõrvale ja tekitab pinget nagu kaks kokku surutavat õhupalli, siis eemaldu. Ära ütle teisele inimesele, et lasku oma maailmast õhku välja natuke. Sina enda omast ju ei taha lasta! Tema ka ei taha. Tal on õigus kõigile oma arvamustele ja tunnetele, isegi kui need päriselt ongi täiesti napakad. Tal on nendele sellegipoolest õigus! Kui saad niimoodi mõelda, siis näed, et see võitluseks valmistunud inimene kannatab ja selle pärast on rumal või ebaõiglane. Kui sa kuuled inimest ütlemas midagi küündimatut ja jätad selle ümber tema kannatusi mõistva vaikuse - kurvastad tema asemel, et ta ennast elus nii halvasti tunneb -, pakud sa talle võimaluse ennast kõrvalt näha ja veidikene teadlikumaks saada, pisiterakese võrra terveneda. Kritiseerimine ja teise vigadele osutamine ei paku seda võimalust. Ma soovitaks mitte taotleda õiglust vaid meie kõigi tervenemist.
Õiglust ei tule! :)
Maailm on liiga müstiline, et meile nähtav õiglus saaks valitseda.
Nii et ... unustage õiglus, kui soovite rahulikku ja õnnelikku elu :)

Tsau-blau, kallipallid!


---

Hmmm, ma kirjutasin selle teksti hommikul ja nüüd, õhtupoolikul näen, et see jäi üles panemata ...
Mõtlesin mingit suvalist pilti otsida siia, aga ... hälbisin :D

Monday, July 30, 2018

Friday, July 27, 2018

Armasta ennast terveks

"You are never going to get rid of your negative thoughts. Believing that you must not think negative thoughts makes them repetitive and obsessive. It is however within your capacity to not regard them as absolute truth, but instead as the subjective perspective held by an aspect within yourself that is currently in pain. These thoughts are valid but not necessarily true. And they need loving care. Embrace rather than suppress your negative thoughts and you will no longer be at their mercy.
Every negative thought, especially complaint, is in fact an indirect voicing of one’s needs and wants and as such it points you in the direction of your purpose. The time has come to consider that this part of yourself is telling you something very important and valuable about yourself."
Teal Swan
Allikas: Instagram @ tealspiritualcatalyst

Crystal waters

Crystal clear days 💎| Photography by ©️ Quin (@everchanginghorizon) #planetlifeofficial

Photography by ©️ Quin (@everchanginghorizon)

Pardon my French

Stop doing shit you don't want to do. Today. You don't have to do it! Mind blowing right? • A lot of us spend our whole lives doing things…

createthelove

Teepaus



Pinterestist, fotograafi polnud nimetatud

Thursday, July 26, 2018

Liivaskulptuur

Incredible sand sculpture! ‘The entire universe of pain is made up of desire. Give up the desire for pleasure and you will not know what is…

Allikas: spiritscienceofficial

Mõte

Instagram post by Teal Swan • May 11, 2018 at 9:14pm UTC


Allikas: tealspiritualcatalyst

Ma nägin enda puhul, et kui ma ütlen nukral toonil välja, mis halb tunne minus tekkis ilma, et hakkaksin seda tunnet kehahoiaku või häälega väljendama (näiteks "Ma tunnen, et see tekitab minus trotsi/viha/solvumist, sest ..."), siis mingit tüli ei järgne. Ma lihtsalt usaldan oma halva tunde teise inimese hoolde ja ei hakka ennast kaitsma või teisega sõdima - ja teine taltub. Võibolla lihtsalt üllatusest, sest reeglina lasevad inimesed end oma emotsioonidel kaasa haarata ja süüdistavad nende tekkes 100% oma kaaslast.

Ma hakkasin seda tegema umbes viis aastat tagasi, kui mulle järsku pähe tuli, et kui sa ei tea, mida öelda, siis hakka rääkima sellest, miks sa ei tea, mida öelda. Mis sind segadusse ajab ja nõutuks teeb?

Muidugi ... täiesti aus peab olema, manipuleerida ei saa niimoodi :)

Sa pead lubama oma tunde ja lubama ka oma vestluskaaslase tunde - mis iganes see on.



Pärlipüügisaar

🔆More photos on my main account@ilyablindI really appreciate it 🙏🏽

Allikas: Instagram @ eliseevcreate

Andestamisest

Vaatasin eile dokumentaalfilmi ayahuasca-retriidist, kuhu kuuks ajaks läksid inimesed oma tõsiste tervisehädadega.

Tore oli kuulda, et ka sealsed šamaanid ütlesid, et taimed ise õpetasid neid.
Tahaks, et mind ka õpetaks, aga ma peaksin selleks vist mitu elu kärbseseeneleotises ligunema ...


Hakkasin mõtlema, et laagris, kus Õde käis, olid vist kõik pigem vaimsel otsingul ... Ma ei küsinudki! Õde ise rääkis ainult tüdrukust, kelle probleemiks oli suutmatus andestada oma isale.

Andestamisega on selline huvitav asi, et on võimalik ühel hetkel otsustada, et sa ei taha enam kannatada selle pärast, mis sulle kunagi tehti või tegemata jäeti.
Tee selleni on varjatud - see nagu juhtuks ise, kui ennast armastama õpid ja enam ei tunne, et sulle tehtu/tegemata jäetu sind kuidagi määratleks. Lepid sellega, et sa ise üksinda vastutad oma õnne eest ja taipad, et see on suur kingitus iseendale.

Ka mul on olnud vimma Emmakese suhtes koos suure umbusaldusega.
Eks ta teeb nüüdki trikke, aga need ei tee mind enam isegi kurvaks, kaastundlikuks küll.
Mäletan, et kunagi rääkisin irooniaga, kuidas mõned teened, mida mina Emmakesele tegin, tema peas Õe teeneteks muutusid, sest tal on vaja mustvalgelt maailma näha ja Õde oli hea ja mina halb, seega pidid teened olema Õe tehtud. Näiteks oli tal vaja fotosid, tulin ja tegin need fotod ära, käisin ilmutamas ja tõin talle. Mõned aastad hiljem ütles ta, et Õde käis fotosid tegemas. Mina parandasin ilmsüütult, et mina ikka. Ja kuna me olime alles taas suhtlema hakanud, ei tahtnud ta vaielda, aga ütles, et ah, Õde tegi ka. Kuna fotod olid konkreetsest asjast, siis ma küsisin hiljem Õelt imestades, kas siis tema ka tegi sellest asjast pilte ja tema ütles, et pole teinud. Enne kutsusid sellised asjad minus mühatuse esile, nüüd enam mitte.
Ma mõtlen, kui raske on elada leppimatuna, nii et sa pead mälestusi painutama, et oma maailmapilti säilitada. Milline enda loodud lõks see on.

Aga kuidas jõuda leppimiseni?
Tühjuse ja vaikuse abil, ma pakuks :) Iseendale ruumi tehes.

Mina hakkasin 'ärkama' alles siis, kui töövõimetusega koju jäin.
Tagant järele ma mõtlen, et me võime ju mööda teraapiaid ja kursusi joosta, aga kui me argipäeviti ennast edasi kahjustame, siis ... ma ei suuda näha, kuidas paranemine võimalik oleks.
Me 'peaksime' lubama endale võimetekohast elu ja seda elades õppima süütundest üle saama. See on võimalik alles siis, kui meie elu on meid kosutav, mitte enam kahjustav. Siis näeme, et olime kogu aeg need inimesed, kes me püüdsime olla, ja oleme paremad veel.

On hämmastav, et inimesed - ka psühholoogid - peavad viha normaalseks emotsiooniks.
Viha on täiesti ebanormaalne asi ja tuleb sellest, et me ei ela endakohast elu.
Siis oleme nii ära kriibitud, et kõik muutub isiklikuks ja ometi pole seda miski.
Kui me vihastume, siis oleme ise endale liiga teinud. Näiteks suhtleme inimesega, kellega me ei peaks suhtlema.

Ja ka andestamise ja leppimiseni saame jõuda lihtsalt minimeerides, visates oma elust välja kõik, mis sinna kuuluma ei peaks. Väga huvitav on näha, kuidas segaduse vähenedes jääb ruumi mõnelegi asjale, mis enne vihastama pani ja millele, tundus, kohta pole meie elus.

Välja tuleb visata eelkõige need asjad, mida teeme teiste inimeste arvamusi kartes. Just need on asjad, millel pole meie endaga midagi pistmist ja mingi osaga me pettume iseendas, kui oma jõu nende asjade peale ära kulutame.

Kuidas seda teha ilma häbitundeta - ei pannudki tähele. Ühel hetkel lihtsalt oli nii, et igaüks käib ringi oma maailm kukil ja mina ei pea muretsema selle pärast, mis arvamustega teine inimene ennast koormab ka juhul, kui need arvamused käivad minu kohta. Eks nad ise kannatavad selle koorma all. Olen näinud, et kannatamisest saab lihtsalt loobuda ja samas tean, kui müstiline ja kirjeldamatu on tee selle juurde.


---

Lugesin Väikule oma 365(6) päeva küsimustemärkmikust küsimusi (ja mõnel juhul ka oma 3 viimase aasta vastuseid) ette. 18. jaanuari küsimus oli: "What was peaceful about today?" Väiku jäi mõtlema ja ma küsisin: "What brings you peace?" Seepeale nookas ta kohe minu poole ja ütles: "Sina!"
Minu 2018 aasta vastus oli ka: "Mina ise olin."

Jah, hästi palju rahu on meil.
Mina ise toon! :D
Aga üle ka just pole :D

Wednesday, July 25, 2018

Irv

To realize that you are not your thoughts is when you begin to awaken spiritually.

Allikas


Mul on teist päeva internet jube aeglane ... ja mina mõtlesin tänasest just korralikult postitama hakata :D
Selle ühe pildi ülespanek võttis mul veerand tundi!
Mulle nagu päris hästi ikka ei sobi see, nii et jään soodsamaid tuuli ootama!
Muahh! :)

Monday, July 23, 2018

Nananananaa, niisama ... :)



Instagram post by Teal Swan • Jul 19, 2018 at 1:34pm UTC

See käib nii valetamise kui ka vale mulje jätmise kohta.

Mulle tundub, et inimesed konformeeruvad, et meeldida, kuid tegelikult meeldivad ja innustavad meid rohkem inimesed, kes on julgelt nemad ise. See ei tähenda ülbust. Minul küll on südamest kahju inimestest, kellel on mulle ootusi, mida ma ei kavatse täita :D


Aga selle juurest jõudis mu mõte autentsuse juurde lähisuhetes.
Et kas me jääme neist ilma, kui me üksteist vastastikku ei moosi?
Ja kuidas üldse leppida mittesaamisega? :D

Näiteks tahan mina, et mees mulle tähelepanu pööraks, tema aga toimetab arvutis moega, mis peaks mulle mõista andma, et tal on hetkel tegemist.

Mina mõtlen, et vahi kus tõhk - mina tahan ainult veidike silmavaatamist ja ümberthoidmist ja jäägitut tähelepanu ...,



aga tema vahib oma Facebooki või mängib sõjamängu. Üldse pole minu vajaduste osas tundlik nagu õigupoolest peaks!

Aga. Kas mina olen sel hetkel tema vajaduste osas tundlik? Ei! Mind üldse ei huvita tema vajadus hetkel internetis vaimukustel lennata lasta ja semudega ärbelda või vastaseid 'ruineerida'. Mind ei huvita, et ta pole sugugi ninnunännutamise lainel. Kas mina siis pole samasugune mühkam? Muidugi olen!

Selle vastu on suurepärane ravim: loobu arvamusest, et keegi peab sinu enesetunde parandamiseks midagigigigigi tegema. Lepi sellega, et oled inimene ja sul on vajadused, mille rahuldamine pole igal hetkel võimalik. See, et sul on midagi vaja ei tähenda, et maailm peab asjad niimoodi seadma, et see vajadus rahuldatud saaks. Valesti pole midagi ega kedagi. Lõpuks on ilmajäämine väga ilus asi, sest see lõhub ego ja laseb su ilusal hingel rohkem välja paista ;)


Kui meie ego on veel nii suur, et me ei saa otse küsida, kas teine ei aitaks meil meie vajadust rahuldada, siis hakkame mõista andma, solvuma ja manipuleerima. Manipuleerime, sest oleme liiga uhked, et otse küsida ja ehk ilma jääda. Liiga nõrgad, et ilma jääda ja pea ikkagi püsti hoida. Kuigi manipulatiivsed mängud rikuvad suhet, on need mõistetavalt palju kindlamaks viisiks oma vajadused rahuldatud saada kui leppimine sellega, et teisel võibolla pole tuju hetkel meiega samal lainel olla. "Lainevahetus" võib olla väga pingutustnõudev! See pole nii lihtne, tegelikult.

Meil on tunne, et meil on õigus seda nõuda nende asjade pärast, mida ise partneri/sõprade/sugulaste heaks teeme.
Mulle aga näib, et osale inimestest sobiks paremini hakata välja rääkima, et ta ei taha tegelikult neid asju teha ja küsida, kas teine soovib sellegipoolest, et me seda-teist-kolmandat teeksime? Võibolla partneril näiteks pole aimugi, et me üldse väsime neid asju tehes..., arvab, et kokkamine, šoppamine ja koristamine on naiste loomusund :D.

Mina olen tähele pannud, et kohe, kui ma olen välja öelnud, et mul tegelikult pole üldse tuju ja küsin, kuidas teisega on - kas ta seda teades ikka tahab, et ma seda teeksin -, siis tegelikult ma juba tunnengi end paremini. Nii et mind ei tee nõrgaks mitte teenete tegemine vaid nende tegemine näoga, et mul pole valikut või vastumeelt - endale ja teisele vale mulje jätmine, ebaautentsus. Ja ma olen märganud, et ma pean välja ütlema, et ma tegelikult ei taha seda teha - raske ohke ja ägamise saatel enda püsti vedamine annab sisuliselt sama sõnumi, kuid emotsionaalselt kannab hoopis negatiivsemat laengut.

Eks see avab tee lahkuminekutele küll :)

Ma Emmakesele ikka olen öelnud, et meid ei armastata mitte selle pärast, mida me teiste heaks teeme, vaid selle pärast, kes me oleme.
Ta ei usu üldse! :D
(Ja minul pole vaja, et ta usuks.)

Prantsuse eksistentsialistid leidsid, et autentsus (ja vabadus) on midagi, mis tekitab meile nii halva enesetunde, et me pageme kohe sotsiaalsete normide rüppe, konformeerume :) Autentne olla on nii jube paha, sest elame ju inimeste keskel ja sellised ekstsentrikud tekitavad nõutust, segadust, ebakindlust ja võõristust. Kas on mugav teistes neid tundeid tekitada? Ilmselt mitte.

Tundub, et konflikt vajaduste vahel olla heaks kiidetud ja tunnustatud ning teisalt - elada autentsena, jääb enamikku meist saatma kogu eluks. Mõni võtab väga lihtsalt omaks kõik rollid, mille täitmist ühiskond temalt ootab, enamikul aga on tunne, et müüb ennast mingil määral. Kui teed midagi selle pärast, et see on kasulik, siis müüd ennast. Ja mõni jälle üldse ei taha seda teha - neist saavad asotsiaalid. Nagu mina :) Ma jälestan mõtet kasulikkusest.

Väga imelik on see, et kuigi tundub loogiline, et parajus ("hundid söönud, lambad terved") on parim võimalik tee, on siinsetel äärmustel - toimetajatel ja asotsiaalidel - palju lihtsam kui keskmikel, kes elavad pidevaid kompromisse tehes ning kõigi, ka enda, vajadusi ja ootusi silmas pidades ja neile vastata püüdes. Ikka on tunne, et midagi olulist jääb tegemata. Ikka on kusagil keegi, kes solvub, kuna arvab, et peaks sinu jaoks olema tähtsamal kohal. Ennast õigustades tugevdame ego ja - kujutage ette - ka ennast süüdistades tugevdame ego.

Oleks hea, kui suudaksime leppida sellega, et end ära vaevanud inimesed ongi täis vajadusi ja süüdistusi. Et ise selline enam mitte olla, tuleks loobuda heakskiiduvajadusest ja elada oma enesetunde järgi. Eks mul on ainult enda kogemus, aga mulle küll tundub, et inimesed ei kao meie ümbert mitte kusagile. Kuid võibolla see ainult näib mulle nii seetõttu, et võtsin omaks selle, et teised ei pea minu ebamugavusi leevendama ja seetõttu pole ma end pikka aega oma vajadustega üksi jäetuna tundnud. See on veidi paradoksaalne, aga nii see välja kukub! Kui sa midagi ei vaja, siis on kõik üle ja tore üllatus. Kuna ma enam ei arva, et inimesed peaksid käituma üht või teist moodi, ma ka ei solvu mitte kunagi. Loomulikult võib kellegi käitumine minus ebamugavust tekitada, kuid ma lähen siis esimesel võimalusel ära ja ei süüdista selles teist inimest.

Vabadus on võimalik, kuid selle lubamine oma ellu on kohutavalt keerukas ... Mulle tundub, et osa jaoks inimestest on ebaautentne, kompromisse täis mõistlik elu lihtsalt nii valus, et muutub mõttetuks ja nendest saavadki siis asotsiaalid, erakud, pühakud, lillelapsed ja muud veidrikud :)

Kahjuks ma ei näe teed, kuidas ennast panna loobuma vajadusest mõistetud ja tunnustatud olemise järele ning kuidas jõuda selleni, et kanname oma vajadusi oma koormana ja ise. Mulle aga tundub, et need kaks peavad käima koos. Kui loobume ootusest, et meie vajadusi täidetaks, aga ise teenindame edasi, võib meis kasvada ebaõiglustunne ja vimm teiste suhtes, kes pole tegelikult selles ju absoluutselt süüdi. Kui me aga teiste teenindamisest autentsuse nimel loobume, aga ise ikka jalgu trambime ja mossitame, kui meie ootusi ei täideta, siis ... noh ... lähed hukka! :D Väikestest sammukestest piisab, näiteks püüad vähem hädaline olla ja ise jätad ühe asja nädalas tegemata, mida varem oleksid teinud, siis see eluviis toetab iseennast. Mil määral seda teha, sellest annavad märku meie tunded. Tahame ju ikka, et meil oleks võimalikult hea ja et oleksime endaga rahul. Kui meil on vaja välist (minu meelest küll illusoorset) turvatunnet, võime tihedaid sulle-mulle suhteid jätkata. Keegi ei käsi autentseks hakata, kui selle järele tarvidust pole ja see ebamugavustunnet vaid suurendab.

Lõpetuseks veel üks paradoks: kui sul nii kenasti veab, et sul on võimalik loobuda teiste inimeste õlule panemisest vastutamine sinu heaolu eest ja sa tõesti saad ootustest loobuda, märkad täitsa kindlasti, et su lähedased on meelsasti valmis sulle toeks olema ja sulle "võileibu tegema". Ma ei oska öelda, kas see on nii selle pärast, et iga sinu heaks tehtud liigutus, pilk ja sõna on ebavajalikuna sinu jaoks järsku kingitus - kaob enesestmõistetavus, entitlement -, või inimesed tõesti hakkavad meelsamini tegutsema, kui saavad olla kindlad, et nende otsus oli vaba ja neid ei manipuleeritud sind aitama ning kui nad ära ütleksid, siis oleks see täiesti okei.

Igal juhul äge! :)
Ma tunnen küll end nii hoituna ja armastatuna ja poputatuna nagu ei kunagi siis, kui ma neid tundeid taga ajamas käisin :)  Eks vanadel tarkadel ole ikka õigus: me ei saa oma vajadusi rahuldatud, püüdes neid rahuldada vaid ainult nii, et neist loobume - ja ongi rahuldus käes.


Disclaimer:

Eile tahtis VT mulle näidata rõvedat videot, kus üks kass hapu näoga puhastas teise kaka-auku.
Ma ütlesin korduvalt, et ei soovi seda näha, aga kuna VT jäi kindlaks oma soovile seda mulle näidata, siis andsin alla.

Täna öösel nägin ma unes, et olin diivanil istuliasendis 'unehalvatuses' ja üks kodujänes puupsutas kakapritmetega puuksu mu ammuli suhu. Seejärel asus jänes junni minu suhu välja punnitma. Pobisesin enda kõrval istuvale noormehele abitult: "Aita mind!" ja ta tõstis jänese eemale.
Täiega süüdistan VT'd! :D

Friday, July 20, 2018

Nii kuum on tunne

Ootamatu kestev kuumus on maailma kuidagi naksuvõrra ebareaalsemaks teinud.
Mis on tore :)

Tegelikult olen vahepeal külalisi vastu võtnud ja oma kaks piimahammast kirurgil lõpuks eemaldada lasknud. Pesu olen hunnikute kaupa pesnud. Goethe "Fausti" loen ja see on lõbus ja kena :)
Ja muud nagu ei teegi!

Aga väikeseks elumärgiks jagan tänast repeat'i:


Friday, July 13, 2018

Metsatee



Pinterest

Jalad seinale

Legs up the wall ||| The Total Wellness System - Try Heart and Artery Formula to…

Allikas: Zeonetix via Pinterest

Sageli soovitatud poos.
See on joogaharjutus, millega saavad hakkama ka haiged ja raskes depressioonis inimesed.
Näen soovitust selle poosi harrastamiseks mitmel pool ja päris sageli.


Palve

“Tibetan Portrait” by Photographer Phil Borges

Photographer Phil Borges


Ei nii ega naa

“The Buddha did not spend much time talking about the creation, origin, and meaning of the universe. His focus was on providing people with…

Allikas: Instagram @ conscious_collective

Ei pea olema kuidagimoodi.
Võib olla igat moodi.
Võiks olla lahke enda ja teiste 'olemismoodide' suhtes :)

Nagu rukkilill

#Blue #Mandala by @rootje23 #Mandalas #MandalaArt #MandalaArtist #MandalaMasters

Allikas: Instagram @ @rootje23

via mandala_masters

Wednesday, July 11, 2018

Õe ayahuasca-kogemusi

Tahtsin natuke kirjutada kogemustest, mis Õde sai juuli alguses Peruus ayahuasca-tseremooniatel, kuigi sellest on raske rääkida ja edasi rääkida küllap veelgi raskem. Kisub telefonimänguks, kus lõpus välja öeldud sõna on kaugel sellest, mis alguses sai esimesse kõrva sosistatud.

Nagu paljud usuvad, on maa peal palju olemisplaane, kuid nagu me kuuleme helilaineid sagedusvahemikus 20 kuni 20 000 Hz, kuigi on ka madalama ja kõrgema sagedusega helisid, me ka tajume teatud energiasagedusi ja teisi mitte, kuigi need on olemas. Meie teadvused ei asu samal sagedusel.

Hallutsinogeenid nihutavad seda tajumisspektrit ning inimteadvus saab kontakti hoopis teises energiasageduses elavate olenditega ning muutub neile üldse nähtavaks.

Mina millegipärast mõtlesin kogu aeg ainult niipidi, et me ei taju loodust elava olendina (elavana muidugi, aga mitte olendina) ega näe vaime, aga nemad meid näevad.
Ilmselt pole see ilmtingimata tõsi - kui meie teadvus pole nendega samal sagedusplaanil, siis ei tee ka nemad meid märkama. Näiteks käime me alati kividest niisama mööda, aga kui kivi jooks omalaadi hallutsinogeeni, mis tooks tema teadvuse meie maailma ja ta näiks järsku isiksusena, läheksime me ju üllatunult selle kivi juurde ja prooviksime temaga suhelda! :D See oleks põnev ja ime!
Vähemalt niimoodi koges seda mu Õde - vaevalt oli ta teadvus teise energiaplaani nihkunud, kui tema ligi tulid igasugused värvilised energiaolendid ja tahtsid teada saada, mis/kes värk on. Nagu meie läheksime uudistama teadvusele tulnud kivi.

Neil oli igasuguseid märkusi ja nõuandeid, kuid osa neist oli kasutuskõlbmatu/arusaamatu.
Olendid olid erinevad ja šamaanid laulsid kohale need, kes pidid kehablokke parandama - pimedad kohad tühjendama ja katkiste kohtade vahele energiasillad ehitama. See oli väga raske töö nii Õele, olenditele kui ka šamaanidele ning jäi vähemalt üks ränk trauma, millega ei saanudki keegi hakkama. Õde tundis nendel retkedel (ma ei tea, mitu joomist seal oli - Õde oli seal 7-8 päeva ja vist igal õhtul oli tseremoonia, kuid sa ei pidanud osalema, kui soovisid puhata) ka suurt hirmu, füüsilist väga tugevat valu, paanikat, lootusetust, jõuetust kogu selle põneva tegutsemise kõrval, nii et see on ränk kogemus ja suur töö ja pingutus, mida sa seal teed.
Ühe trauma puhul olendid nagu ütlesid, mis on selle põhjuseks, aga Õde ei tundnud seda ära, nii et see vestlus nägi välja umbes nii, et olendid tõstavad selle trauma pimedust tema poole ja ütlevad lahkelt, abivalmilt ja rõõmsalt: "See on ju See! Võta! See on ju See!," aga Õde ei saanud võtta, sest ta ei saanud ikkagi aru, mis see See on.
Siis ühe traumaga oli nii, et olendid tõmbasid temast ühe tumeda nutsaka kummardasid asjalikult selle kohale ja kuulutasid: "Soovimata laps!" Õde protesteeris, et ta oli meelega tehtud laps, kuid talle meenutati, et ainult ema soovis ja osalt oli see võimu näitamine, mehele näitamine, et too ei saa midagi teha, ning minu suureks kurvastuseks ütlesid olendid, et me kanname ka esivanemate traumasid. Soovimata, ja naise poolt kiusu pärast/kättemaksuks tehtud lapse liin on Õesse kogunenud mitme inimpõlve jooksul.

Bääääää!
Ma olen alati nii tugevalt selle mõtte vastu sõdinud! :D
Ma ise ei tunne ei positiivset ega negatiivset sidet oma esiemade-esiisadega - miks ma nende traumasid kandma pean!!!?




Eeee .... mis mulle veel meelde tuleb ...?

Ahsoo, jah, igal taimel on oma liigienergia ja ka ayahuasca ilmus abivalmi energiaolendina ning oli kohe selge, et see olend on ayahuasca.

Seal retriidis joodi ka teist hallutsinogeeni - san pedro kaktusejooki, selleks olid muidugi teised šamaanid-spetsialistid.

San perdot juues nägi Õde hästi selgelt seda, kuidas inimesed, kes väga kannatavad (ja mitte selles mõttes, et neile tehakse liiga, vaid selles mõttes, et nad on lurjused, psühhopaadid, hüsteerikud, vihapunnid, kadedikud, ülbitsejad - ebameeldivad inimesed, kellega me kokku puutuda ei taha), on märtrid, kes töötlevad pimedust enda sees ... võtavad halva enda peale ja nad teevad seda selleks, et meie/teised ei peaks nii palju halba endasse võtma. Ning nende kannatuste teisel poolel puhkevad nad nagu uhked kristallililled. Mida sügavamal pimedas on juur, seda kõrgem ja uhkem taim :) Kes elab rahulikku elu, õitseb väikselt, nende ilu on väike - selle olemiseplaani teisel poolel.
Õde näitas seda mulle papptaldriku abil: kui vaatad taldriku alla, näed, kuidas seal sirguvad eemale, pimeduse poole jätked, mis võtavad pimedust enda sisse ja jäävad haigeks.
Kui taldrik teistpidi keerata, siis on kõige kaugemale pimedusse ja haigusse läinud jätkete peegelduseks kõige uhkem energia-kristallilill.



Energiaolendite-juttu kuulates meenus mulle kassikunstnik Louis Wain, kes pärast naise surma jäi alla skisofreeniale ning kelle joonistatavad kassid hakkasid haiguse edenedes üha enam meenutama psühhedeelseid draakone ...

dude draws cats while developing schizophrenia (insane) (pics) (kinda freaky) - Bodybuilding.com Forums

dude draws cats while developing schizophrenia (insane) (pics) (kinda freaky) - Bodybuilding.com Forums


dude draws cats while developing schizophrenia (insane) (pics) (kinda freaky) - Bodybuilding.com Forums

Mõelda vaid, et skisofreenikud vajavad mitte antipsühhootikume vaid lihtsalt šamaani, kes aitaks neil toime tulla sellega, et nad elavad kahes olemiseplaanis korraga, nende tajumisspekter on laiem ... :(

Ja meenus ka artikkel sellest, mida näeb šamaan psühhiaatriahaiglas - ta nägi seda, et iga ullukese küljes on hinged, kes püüavad ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha, kuid inimest uimastatakse tablettidega ja õpetatakse ignoreerima stiimuleid, mida arst=normaalne inimene=nüri inimene ei näe ega kuule. Inimest õpetatakse maha vaikima ja häbenema oma annet - mis ime siis, et nad 'hulluks lähevad' ja pidevas piinas elavad.





Ma loodan, et oli natukene huvitav ja arusaadav :)

Sellised kogemused tulevad väljaspoolt sõnade maailma - Õdegi esitas need mulle nagu piltidena, kasutades hästi palju žeste, õhkujoonistusi ja abivahendeid :)
On raske neist asjust rääkida ja ümber rääkimine on veel kahtlasem, aga ma andsin oma parima, mis ma hetkel viitsisin anda  :D

Tuesday, July 10, 2018

Meie panus

Elu on harilikult üsna täis teiste ootuste täitmist ja selliste asjade tegemist, mida teha ei tahaks, aga tundub mõistlik, õige või õiglane ning keegi niikuinii kirtsutaks nina, kui me ei teeks.

Niisiis me toimetame, et keegi meie suunas üleolevaid või hukkamõistvaid vihjeid loopima ei hakkaks, neelame oma tunded alla ja õhutame end uskuma, et oleme ise ka õnnelikud, et nii 'tublid oleme'.

See on elu nähtav tasand: meie panus on silmaga näha, nagu ka see, kui oleme tegemata jätnud.

Aga on ka teine tasand - energeetiline.
Seda pole vähemalt enamikule meist näha, aga seda saab tunnetada.
On enam vähem nii, et kõige nähtavamad märgid sellest maailmast on meie tunded.

Arvestades, et kõik koosneb energiast ja materiaalne maailm on ajutine ja selles mõttes suvaline, et meie seda oma teadvusega ei kontrolli, võib energiamaailma pidada püsivamaks ja tõelisemaks. Energia ju ei kao, rooste seda ei söö.

Kui väliselt elame teistega arvestavat ja nende vajaduste eest hoolitsevat, lausa ennastohverdavat elu, siis energiatasandil - sellel tõelisemal, tegelikumal tasandil - toimub sageli midagi hoopis muud. Energia tasandil on see, mida me 'ennastohverdavalt' elades 'teiste heaks teeme' ja nende ellu toome -kibedus, väsimus, ülekohtutunne, enesehaletsus ... võibolla isegi vastikus. See on meie 'tegelikum' panus nende ellu, mitte võileib või asjaajamine, mille me teisele tegime. Ning paraku tõmbame me seda vissis energiat ka ligi ja kinnistame seda oma ellu.

Tehes asju, mida me ei jaksa ega taha teha, loome me ka tuleviku jaoks elu, kus peame tegema asju, mida me ei jaksa ega taha teha.

Kui jätame kõrvale silmaga nähtava maailma ja sukeldume energeetikasse, näeme selgelt, et kui me teeme endale head otsused, kasvõi teisi nende meelest hätta jättes, on see parim ka neile teistele, kuigi materiaalses maailmas seda pole näha. Kuigi energeetiline panus pole silmaga näha, on energiatasandit tunnetades selge, et see, mis on parim meile, on parim ka teistele. Energiatasandil oleme märksa ühtsemad ja seega selle tasandi mõju on märkimisväärselt tegelikum, tõelisem.

Mõistuse loodud õigluse ja õiguste järgi elamise tõttu ongi nii palju inimesi, kes on 'kõik õigesti teinud', aga on ikka kibestunud ja kannavad endas suurt ebaõiglust.

Saturday, July 7, 2018

Üllatuslik kaaslinlane

Olen paar päeva hirmus elevil olnud, sest eile hilisõhtul jõudis mu maailmarändurist Õde jälle Eestisse. Pakkusin, et ta tuleks Tartusse, sest muidu oleks tulnud organiseerida sõit Rakverest 30 km põhja poole, Venna tallu. Ta ütles, et tulebki Tartusse - tal juba Tartu-sõbrannaga kokku lepitud, et läheb sinna.

Ütles, et puhkab end reisust välja ja siis tuleb külla.

Jätsin ta eile siis puhkamaie, kui helistas Vend ja ütles, et ta tuleks laupäeva pärastlõunal külla, jääks ööseks ja pühapäeva lõunal sõidaks Virumaale. Ja et loomulikult võtame Õe ka kampa.

Mina kohe Õele kirjutamaie, et loodan, et ta on nüüd puhanud - Vend tuleb ka ja oleks nii tore kolmekesi kokku saada. Pealegi saab ta oma kotid nüüd autoga maale. Yay!

Selle peale teatas Õde, et tal midagi maale viia pole - tema elabki nüüd Tartus!

:D Whaaaat? :D

Saatis mulle pildi "oma toast"...


Nüüd peaks ta iga hetk saabuma ja ma ei suuda ära oodata, et teada saada, kas ta üüris sõbranna juures toa ja kui kauaks ta siis sinna/siia jääb :)


Naljakas, kui püüad oma Õde mujale organiseerida ja ta teatab sulle, et elab sinuga samas linnas ja ei kavatse kusagile minna :D

Me temaga oleme ikka nii erinevad - mina räägin kõigest kõigile kogu aeg :)
Tema vaikselt haub ja ütleb välja, kui asi on tehtud.

Nüüd saan ka kuulda, kuidas tal Peruus see ayahuasca-tseremoonia edenes ja ...

... oh aeg! ma olen nii elevil :D

Tsau-muskadii! :)

Wednesday, July 4, 2018

Meditate

Buddha Statue________________________________#buddha #buddhastatue #buddhism #spiritual #meditation

spiritual_homeBuddha Statue

Humble

🤞🏻

Akvamariin

🐬 Cape Naturaliste, #WesternAustraliaPhoto by @SeanScottPhotographyExplore. Share. Inspir

Photo by @SeanScottPhotography

via earthfocus🐬 Cape Naturaliste, 

Vanemlikust autoriteedist

"Paljudes lastes on varjul peidetud viha ja vimm oma vanemate vastu, kusjuures sageli on põhjuseks suhete ebaehedus. Laps igatseb, et vanemad oleksid tema jaoks olemas kui inimesed, mitte kui rollitäitjad, ükskõik kui kohusetundlikult seda rolli ka ei etendata. Võid teha oma lapse heaks parima, kuid isegi parim pole piisav. Tegelikult ei ole tegemine kunagi piisav, kui Olemise unarusse jätad. Ego ei tea olemisest midagi, kuid usub, et tegemine su lõpuks päästab. Ego haardes olles usud, et aina rohkem ja rohkem tehes koguneb "tegemisi" lõpuks piisavalt, tundmaks end mingil tulevikuhetkel täielikuna. Seda ei juhtu. Lähed vaid tegemistes kaduma. Kogu tsiviliseeritud maailm kaotab end tegemistes, mille juured Olemisse ei ulatu ning seetõttu kasutuiks muutuvad."
- ECKHART TOLLE  "Uus maailm" 

Uskumatu, aga lapsi on võimalik kasvatada ka aususe ja avalusega.
Nende enda teadlikkus kasvab niimoodi hästi kõrge.

Muidugi ei saa seda teha juhul, kui pead ennast lapsest tähtsamaks ja soovid tema silmis autoriteet olla, et sundida teda tegema asju, mida tema vajalikuks ei pea.

Näiteks ära ütle talle, et igaüks peab oma panuse andma kodu korrashoidu.
Ütle hoopis, et oled väsinud ja soovid puhata, kuid see on raske, kui töölt tulles on kodu nagu seapesa, ning et see teeks su olemise nii palju kergemaks, kui ta oleks nõus sind aitama.
Ole aus ja ära kamanda.
Su laps pole su ori, kellel ei tohi olla arvamust ega enda väsimust.
Ja räägi lapsega ilusti, mitte toaukselt korraldusi karjudes.

Kui laps ütleb, et tema meelest pole seapesal häda midagi, siis mõtle:
- võibolla on tal õigus;
- võibolla pole tema õppinud rääkima sellest, kui väsinud ja pinges ta ise on;
- võibolla on väga oluline, et sa ise puhkama õpiksid hoolimata segadusest ja laps teab mingi osaga endast, et sulle on perfektsionismist loobumine ja puhkama õppimine parem kui tema panus sinu luulusse, et kodu peab korras olema;
- võibolla su kodu polegi nii sassis kui arvad ...

Nii või teisiti - oma tahte peale surumise nimel tülitsemine ja suhete rikkumine on alati valesti tehtud.

Maailm ja inimesed tohivad olla igat moodi, sinu arvamus on lihtsalt üks arvamus.

Mida vihasemaks saab inimene oma nõudmistes ja ootustes, seda väiksem on temas teadlikkus, ütleb Tolle.

Tema räägib rohkem sellest, et meid on kasvatatud hästi väikese teadlikkuse sisse, et me oma funktsioone täidaksime.
Mina oma suguvõsas näen seda, et inimesed, kes väga püüavad "õigesti" käituda ja pingutavad, on kõige riiakamad, hüsteerilisemad, nõudlikumad ja jäigemad oma arvamustes. Nad annavad oma jõu meeldidapüüdmisele ja oma tublidusega muljet avamisele ära ning tulemuseks on see, et nad ärrituvad nii kergesti, et ei meeldi kellelegi.

Ma ei tea, kuidas ühiskondlikust tingitusest vabaks murda, aga kodurahu nimel - ärge ajage ennast nii hullusti taga! Tegelikult oleks normaalne, kui saaksime väsimuse korral alati puhata. Kurb mõelda, et rügame, et olla 'tublid', kuid end liialt ära väsitades käitume isekalt ja järsult, mistõttu tunneme end hoopis viletsatena. Selle parandamiseks rügame rohkem ja kõik jääb samaks.

Monday, July 2, 2018

Nagu ise oleks kirjutanud ...

"Meie Mina on moodustis mälestustest ja vahetpidamata pulseerivatest mõtetest. Vastastikku mõjutades toodavad mõtted mõtlejat, Ego, ja see jällegi produtseerib mõtteid, tänu millele ta eksisteerib. Valgustuse seisundis lakkavad mõtted oma senises vormis täielikult. Inimesel säilib küll mäluvõime, ta teab oma aadressi ja kasutab reservatsioonideta õpitud oskusi, kuid tema igapäevast elu ei juhi enam mõtlemine vaid ainult intuitsioon. Mõtted astuvad küll veel esile, aga need liiguvad teadvusest eemal /.../. Ja koos mõtlemisega lakkab eksisteerimast ka Mina. Niipea, kui talt on võetud toitepinnas, ei saa Ego meid enam valitseda. Vabalt hõljuva tähelepanu abil kogeme tõelust ilma moonutavate arvamuste ja erapoolikuseta."
-- THEO FISCHER  "Wu wei - Tao elukunst"