Friday, July 20, 2018

Nii kuum on tunne

Ootamatu kestev kuumus on maailma kuidagi naksuvõrra ebareaalsemaks teinud.
Mis on tore :)

Tegelikult olen vahepeal külalisi vastu võtnud ja oma kaks piimahammast kirurgil lõpuks eemaldada lasknud. Pesu olen hunnikute kaupa pesnud. Goethe "Fausti" loen ja see on lõbus ja kena :)
Ja muud nagu ei teegi!

Aga väikeseks elumärgiks jagan tänast repeat'i:


Friday, July 13, 2018

Metsatee



Pinterest

Jalad seinale

Legs up the wall ||| The Total Wellness System - Try Heart and Artery Formula to…

Allikas: Zeonetix via Pinterest

Sageli soovitatud poos.
See on joogaharjutus, millega saavad hakkama ka haiged ja raskes depressioonis inimesed.
Näen soovitust selle poosi harrastamiseks mitmel pool ja päris sageli.


Palve

“Tibetan Portrait” by Photographer Phil Borges

Photographer Phil Borges


Ei nii ega naa

“The Buddha did not spend much time talking about the creation, origin, and meaning of the universe. His focus was on providing people with…

Allikas: Instagram @ conscious_collective

Ei pea olema kuidagimoodi.
Võib olla igat moodi.
Võiks olla lahke enda ja teiste 'olemismoodide' suhtes :)

Nagu rukkilill

#Blue #Mandala by @rootje23 #Mandalas #MandalaArt #MandalaArtist #MandalaMasters

Allikas: Instagram @ @rootje23

via mandala_masters

Wednesday, July 11, 2018

Õe ayahuasca-kogemusi

Tahtsin natuke kirjutada kogemustest, mis Õde sai juuli alguses Peruus ayahuasca-tseremooniatel, kuigi sellest on raske rääkida ja edasi rääkida küllap veelgi raskem. Kisub telefonimänguks, kus lõpus välja öeldud sõna on kaugel sellest, mis alguses sai esimesse kõrva sosistatud.

Nagu paljud usuvad, on maa peal palju olemisplaane, kuid nagu me kuuleme helilaineid sagedusvahemikus 20 kuni 20 000 Hz, kuigi on ka madalama ja kõrgema sagedusega helisid, me ka tajume teatud energiasagedusi ja teisi mitte, kuigi need on olemas. Meie teadvused ei asu samal sagedusel.

Hallutsinogeenid nihutavad seda tajumisspektrit ning inimteadvus saab kontakti hoopis teises energiasageduses elavate olenditega ning muutub neile üldse nähtavaks.

Mina millegipärast mõtlesin kogu aeg ainult niipidi, et me ei taju loodust elava olendina (elavana muidugi, aga mitte olendina) ega näe vaime, aga nemad meid näevad.
Ilmselt pole see ilmtingimata tõsi - kui meie teadvus pole nendega samal sagedusplaanil, siis ei tee ka nemad meid märkama. Näiteks käime me alati kividest niisama mööda, aga kui kivi jooks omalaadi hallutsinogeeni, mis tooks tema teadvuse meie maailma ja ta näiks järsku isiksusena, läheksime me ju üllatunult selle kivi juurde ja prooviksime temaga suhelda! :D See oleks põnev ja ime!
Vähemalt niimoodi koges seda mu Õde - vaevalt oli ta teadvus teise energiaplaani nihkunud, kui tema ligi tulid igasugused värvilised energiaolendid ja tahtsid teada saada, mis/kes värk on. Nagu meie läheksime uudistama teadvusele tulnud kivi.

Neil oli igasuguseid märkusi ja nõuandeid, kuid osa neist oli kasutuskõlbmatu/arusaamatu.
Olendid olid erinevad ja šamaanid laulsid kohale need, kes pidid kehablokke parandama - pimedad kohad tühjendama ja katkiste kohtade vahele energiasillad ehitama. See oli väga raske töö nii Õele, olenditele kui ka šamaanidele ning jäi vähemalt üks ränk trauma, millega ei saanudki keegi hakkama. Õde tundis nendel retkedel (ma ei tea, mitu joomist seal oli - Õde oli seal 7-8 päeva ja vist igal õhtul oli tseremoonia, kuid sa ei pidanud osalema, kui soovisid puhata) ka suurt hirmu, füüsilist väga tugevat valu, paanikat, lootusetust, jõuetust kogu selle põneva tegutsemise kõrval, nii et see on ränk kogemus ja suur töö ja pingutus, mida sa seal teed.
Ühe trauma puhul olendid nagu ütlesid, mis on selle põhjuseks, aga Õde ei tundnud seda ära, nii et see vestlus nägi välja umbes nii, et olendid tõstavad selle trauma pimedust tema poole ja ütlevad lahkelt, abivalmilt ja rõõmsalt: "See on ju See! Võta! See on ju See!," aga Õde ei saanud võtta, sest ta ei saanud ikkagi aru, mis see See on.
Siis ühe traumaga oli nii, et olendid tõmbasid temast ühe tumeda nutsaka kummardasid asjalikult selle kohale ja kuulutasid: "Soovimata laps!" Õde protesteeris, et ta oli meelega tehtud laps, kuid talle meenutati, et ainult ema soovis ja osalt oli see võimu näitamine, mehele näitamine, et too ei saa midagi teha, ning minu suureks kurvastuseks ütlesid olendid, et me kanname ka esivanemate traumasid. Soovimata, ja naise poolt kiusu pärast/kättemaksuks tehtud lapse liin on Õesse kogunenud mitme inimpõlve jooksul.

Bääääää!
Ma olen alati nii tugevalt selle mõtte vastu sõdinud! :D
Ma ise ei tunne ei positiivset ega negatiivset sidet oma esiemade-esiisadega - miks ma nende traumasid kandma pean!!!?




Eeee .... mis mulle veel meelde tuleb ...?

Ahsoo, jah, igal taimel on oma liigienergia ja ka ayahuasca ilmus abivalmi energiaolendina ning oli kohe selge, et see olend on ayahuasca.

Seal retriidis joodi ka teist hallutsinogeeni - san pedro kaktusejooki, selleks olid muidugi teised šamaanid-spetsialistid.

San perdot juues nägi Õde hästi selgelt seda, kuidas inimesed, kes väga kannatavad (ja mitte selles mõttes, et neile tehakse liiga, vaid selles mõttes, et nad on lurjused, psühhopaadid, hüsteerikud, vihapunnid, kadedikud, ülbitsejad - ebameeldivad inimesed, kellega me kokku puutuda ei taha), on märtrid, kes töötlevad pimedust enda sees ... võtavad halva enda peale ja nad teevad seda selleks, et meie/teised ei peaks nii palju halba endasse võtma. Ning nende kannatuste teisel poolel puhkevad nad nagu uhked kristallililled. Mida sügavamal pimedas on juur, seda kõrgem ja uhkem taim :) Kes elab rahulikku elu, õitseb väikselt, nende ilu on väike - selle olemiseplaani teisel poolel.
Õde näitas seda mulle papptaldriku abil: kui vaatad taldriku alla, näed, kuidas seal sirguvad eemale, pimeduse poole jätked, mis võtavad pimedust enda sisse ja jäävad haigeks.
Kui taldrik teistpidi keerata, siis on kõige kaugemale pimedusse ja haigusse läinud jätkete peegelduseks kõige uhkem energia-kristallilill.



Energiaolendite-juttu kuulates meenus mulle kassikunstnik Louis Wain, kes pärast naise surma jäi alla skisofreeniale ning kelle joonistatavad kassid hakkasid haiguse edenedes üha enam meenutama psühhedeelseid draakone ...

dude draws cats while developing schizophrenia (insane) (pics) (kinda freaky) - Bodybuilding.com Forums

dude draws cats while developing schizophrenia (insane) (pics) (kinda freaky) - Bodybuilding.com Forums


dude draws cats while developing schizophrenia (insane) (pics) (kinda freaky) - Bodybuilding.com Forums

Mõelda vaid, et skisofreenikud vajavad mitte antipsühhootikume vaid lihtsalt šamaani, kes aitaks neil toime tulla sellega, et nad elavad kahes olemiseplaanis korraga, nende tajumisspekter on laiem ... :(

Ja meenus ka artikkel sellest, mida näeb šamaan psühhiaatriahaiglas - ta nägi seda, et iga ullukese küljes on hinged, kes püüavad ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha, kuid inimest uimastatakse tablettidega ja õpetatakse ignoreerima stiimuleid, mida arst=normaalne inimene=nüri inimene ei näe ega kuule. Inimest õpetatakse maha vaikima ja häbenema oma annet - mis ime siis, et nad 'hulluks lähevad' ja pidevas piinas elavad.





Ma loodan, et oli natukene huvitav ja arusaadav :)

Sellised kogemused tulevad väljaspoolt sõnade maailma - Õdegi esitas need mulle nagu piltidena, kasutades hästi palju žeste, õhkujoonistusi ja abivahendeid :)
On raske neist asjust rääkida ja ümber rääkimine on veel kahtlasem, aga ma andsin oma parima, mis ma hetkel viitsisin anda  :D

Tuesday, July 10, 2018

Meie panus

Elu on harilikult üsna täis teiste ootuste täitmist ja selliste asjade tegemist, mida teha ei tahaks, aga tundub mõistlik, õige või õiglane ning keegi niikuinii kirtsutaks nina, kui me ei teeks.

Niisiis me toimetame, et keegi meie suunas üleolevaid või hukkamõistvaid vihjeid loopima ei hakkaks, neelame oma tunded alla ja õhutame end uskuma, et oleme ise ka õnnelikud, et nii 'tublid oleme'.

See on elu nähtav tasand: meie panus on silmaga näha, nagu ka see, kui oleme tegemata jätnud.

Aga on ka teine tasand - energeetiline.
Seda pole vähemalt enamikule meist näha, aga seda saab tunnetada.
On enam vähem nii, et kõige nähtavamad märgid sellest maailmast on meie tunded.

Arvestades, et kõik koosneb energiast ja materiaalne maailm on ajutine ja selles mõttes suvaline, et meie seda oma teadvusega ei kontrolli, võib energiamaailma pidada püsivamaks ja tõelisemaks. Energia ju ei kao, rooste seda ei söö.

Kui väliselt elame teistega arvestavat ja nende vajaduste eest hoolitsevat, lausa ennastohverdavat elu, siis energiatasandil - sellel tõelisemal, tegelikumal tasandil - toimub sageli midagi hoopis muud. Energia tasandil on see, mida me 'ennastohverdavalt' elades 'teiste heaks teeme' ja nende ellu toome -kibedus, väsimus, ülekohtutunne, enesehaletsus ... võibolla isegi vastikus. See on meie 'tegelikum' panus nende ellu, mitte võileib või asjaajamine, mille me teisele tegime. Ning paraku tõmbame me seda vissis energiat ka ligi ja kinnistame seda oma ellu.

Tehes asju, mida me ei jaksa ega taha teha, loome me ka tuleviku jaoks elu, kus peame tegema asju, mida me ei jaksa ega taha teha.

Kui jätame kõrvale silmaga nähtava maailma ja sukeldume energeetikasse, näeme selgelt, et kui me teeme endale head otsused, kasvõi teisi nende meelest hätta jättes, on see parim ka neile teistele, kuigi materiaalses maailmas seda pole näha. Kuigi energeetiline panus pole silmaga näha, on energiatasandit tunnetades selge, et see, mis on parim meile, on parim ka teistele. Energiatasandil oleme märksa ühtsemad ja seega selle tasandi mõju on märkimisväärselt tegelikum, tõelisem.

Mõistuse loodud õigluse ja õiguste järgi elamise tõttu ongi nii palju inimesi, kes on 'kõik õigesti teinud', aga on ikka kibestunud ja kannavad endas suurt ebaõiglust.

Saturday, July 7, 2018

Üllatuslik kaaslinlane

Olen paar päeva hirmus elevil olnud, sest eile hilisõhtul jõudis mu maailmarändurist Õde jälle Eestisse. Pakkusin, et ta tuleks Tartusse, sest muidu oleks tulnud organiseerida sõit Rakverest 30 km põhja poole, Venna tallu. Ta ütles, et tulebki Tartusse - tal juba Tartu-sõbrannaga kokku lepitud, et läheb sinna.

Ütles, et puhkab end reisust välja ja siis tuleb külla.

Jätsin ta eile siis puhkamaie, kui helistas Vend ja ütles, et ta tuleks laupäeva pärastlõunal külla, jääks ööseks ja pühapäeva lõunal sõidaks Virumaale. Ja et loomulikult võtame Õe ka kampa.

Mina kohe Õele kirjutamaie, et loodan, et ta on nüüd puhanud - Vend tuleb ka ja oleks nii tore kolmekesi kokku saada. Pealegi saab ta oma kotid nüüd autoga maale. Yay!

Selle peale teatas Õde, et tal midagi maale viia pole - tema elabki nüüd Tartus!

:D Whaaaat? :D

Saatis mulle pildi "oma toast"...


Nüüd peaks ta iga hetk saabuma ja ma ei suuda ära oodata, et teada saada, kas ta üüris sõbranna juures toa ja kui kauaks ta siis sinna/siia jääb :)


Naljakas, kui püüad oma Õde mujale organiseerida ja ta teatab sulle, et elab sinuga samas linnas ja ei kavatse kusagile minna :D

Me temaga oleme ikka nii erinevad - mina räägin kõigest kõigile kogu aeg :)
Tema vaikselt haub ja ütleb välja, kui asi on tehtud.

Nüüd saan ka kuulda, kuidas tal Peruus see ayahuasca-tseremoonia edenes ja ...

... oh aeg! ma olen nii elevil :D

Tsau-muskadii! :)