Avameelselt abielust

Meil saab Mehega nüüd augustis 21 aastat abielus oldud.

Ma vaatan, et vanapaaridelt ikka küsitakse, mis on pika abielu saladus jne.

Olen neid vastuseid kuulanud ja mõelnud, et mina ikkagi küll ei tea ... Õnneasi, kas satuvad kokku inimesed, kes tõesti teineteist ära tunnevad ja hindavad ning kes väärtustavad teineteist ka muutumiste kestel nii palju, et neil on ilma südant närima jääva valuta võimalik teha ruumi kaaslase muutumisele.

Mina ... olin küll veidi autistlik (tagant järele hinnates) ...... minu meelest me Mehega mõlemad oleksime võinud olla täielikud 'lõunerid', aga ime-kombel polnud. Meil kummalgi polnud noorena kõrge enesehinnang, kuid meil oli palju sõpru. Meile mõlemale meeldis kõike naljaga võtta ja kogu aeg lõõpida ja lõkerdada. Me olime kompulsiivsed lugejad -- sellised, kes avastavad oma käed valutamas, kuna nad lahti riietudes lugesid ja loomulikult ei saanud pluusi üle pea tõmmata, nii et käed jäid õhku, kuni valu teadvusesse tungis; mõlemad lugesime tänaval kõndides, bussipeatustes, süües, esikus, oodates täpset väljumisaega. Midagi oli siiski väga erinev, sest mina olin praktiliselt unetu, silmatorkavalt närb - alati kõigist teistest kõhnem ja kahvatum - ja Mees oli super-spordipoiss, isegi Erkki Noolt ületas mingis noortelaagris ÜksKord :D, väga vara pikk, turske ja habemes ning magas (magab siiani!) nagu mauk! Ta pidi endale mingeid eriseadeldisi ehitama (äratuskell plekkkausis, plekkkauss ... mingitel julladel-lulladel?), et üles saada hommikul. Kui ta kümne minuti jooksul magama ei jää (mida juhtub vähem kui kord aastas), siis ta tõuseb üles - mina tõusen üles, kui ma kell neli hommikul veel üleval olen ja seda juhtub isegi unerohtudega :D.

Oma kerge autismi tõttu olin ma teiste jaoks tüdrukuna ilmselt väga otsekohene ja siiras, aga ma ise mäletan pigem seda, kuidas ma väga uduselt adusin, et on mingi ühtne normide maailm ja mina ei kuulu sinna millegipärast. Ja kõik teavad seda. Mõned peavad seda heaks, mõned halvaks, kõik imelikuks ja eriliseks. Mõned arvasid, et ma olen haldjas, mõned arvasid, et opakas.

Mees mõneti elab ka oma maailmas...

Ma mõtlen, et meie 21-aastase abielu saladus on siirus ja inimlikkus. Ausus ja mõistvus. Küpsus? Ehh, küpsus tuli küll Mehe poolt meie suhtesse, mina olin alguses üpris neurootiline (aga maailma lõpuni armunud ja biokeemilisest-hormonaalsest sobivusest ärgem üldse hakakem rääkima - ma oleks vabalt võinud tema suus magada :D !) 

Vahel ma ka mõtlen, et meil on ju olnud aegu küll, kus ... Mees ei meeldi mulle ja endale ka (ma ise olen ju alati nagu vihmajärgne päike 😂🌈😂 - kes saaks minu kohta midagi halba öelda? ma küll mitte 😂!!!) ja tema lihtsalt tegi ruumi juurde minu kapriiside jaoks, sest see tundus parim lahendus ... aga  viimased aastad on olnud pilvitu kalliralli ja sullamulla!

Ja ikkagi ma ei soovitaks kellelgi lihtsalt 'ära kannatada' - et lõpuks on 50 aastat ühiseid (vastikuid) mälestusi ja keegi teine ei mõista nii hästi (su alatusi ja häbisid ja ...) brrrrrrrrr! Väljakannatamine on kõige viimane asi, mida ma kellelegi soovitaks. Me kõik väärime seda, et omame ennast. Minu jaoks pole isegi tervis ja elu nii tähtis kui see, et ma ei pea ütlema, mida ma tegelikult ei mõtle, tegema, mida ma tegelikult teha ei taha, ja olema kohas, kus ma tegelikult olla ei taha. Ma pigem oleks sotsiaaltoetusel, kodutu või surnud.

Ja

kui 

asi

sealmaal,

siis

sama

soovitaksin

ma 

oma 

aspergeriga

lapsele.

Ei, me ei müü ennast. Teised saavad sellega(=mõistlik olemisega) hakkama, meie ei saa. Unusta statistika, kuula ennast.

Ja samal ajal tuleb meeles pidada, mida ütles juba ... noooo kindlasti vähemalt Buddha kui mitte Jehoova: "Mitte keegi ei võlgne sulle mitteeeessugi!"

Mina ei saaks kunagi suhtenõu anda, sest ma ei usu kompromissidesse.

Kõik inimesed väärivad seda, mis on neile parim.

Kui inimene jääb minu jonnakale 'kõrvale', siis ainult selle pärast, et see on talle parim. Ma ei taha mingeid tingimusi kuulda. Ainult hoolimine loeb. Ühelt poolt, kas ma hoolin sinust nii palju, et aitan sind vajadusel ja annan sulle kõik, mis on üle :) ja teiselt poolt - kas ma hoolin sinust nii palju, et aitan ennast ise ja ei oota sinult liigset (=mis su tuju pahaks teeks, kuna on liiga raske). Näiteks mu Emmake ei suuda oma kõrvu uskuda, et kui ta mingi moosipurgiga meile trepikojaukse alla ilmub, siis võib-olla me ei laseks teda sisse, kui minul on pea kolm päeva pesemata ja kui Mees poleks nõus ise purki vastu võtma minema (ta pööritab silmi ja nimetab Emmakest tüütuks lipitsejaks, aga läheb; moosi sööb ka ainult Mees, meie Väikuga kardame Emmakese energiat). Sa ei pea saama, mis sa tahad teistelt inimestelt. See käib ka selle kohta, kui SINA TAHAD neile mingit soovimatut 'moosipurki' toppida. Inimesed üldiselt saavad aru, kui kõik sinu annid on vihmaussid konksu otsas - sa loodad vastu saada palju-palju suurema pala, kui ära annad. Aga, kuna sageli keegi ei anna sulle vihmaussi vastu kala, siis sa enda meelest oled enam vähem terve järve söötja ja ärgu keegi iial tulgu rääkima, nagu oleksid latikat soovinud oma vihmaussi vastu :D Sest kas sa said kala? Ei! Järelikult on fakt, et oled 40 aastat käinud järve peal õngekonksu otsast vihmausse ulatamas kaladele! Täiesti isetult! 

Sorri! 👀❤✌

Ma kuulasin täna hommikul Teal Swani videot Entitlement! :D

Paistab, et mõjus kõvasti! :D

Veel üks Teal Swani mõte: Sa saad teisele inimesele anda ainult seda, mis sinu "armastuse tassist" üle ääre voolab. Ja ma näen Emmakese pealt seda nii selgelt. Ta on nii suures emotsionaalses puuduses, et need tüütud, tühised asjad, mida tema annab ja mida keegi ei taha, on tema meelest armastus. Ma olen mõelnud, kas tal tõesti pole midagi anda, mida keegi sooviks ka? Ma ei oska öelda, kahjuks. Igatahes ma tean seda, et ta oli vennalastele 2 aastat ainus naissoost hoidja, ja vennalapsed hoiavad temast väga eemale. Ta ei oska hoolida ja armastada ja samal ajal ta ise näeb ennast täiesti isetu eneseohverdajana. Ja mis talle endale andmisesse puutub, siis see on alati - annad väikese sõrme, võtab terve käe, kere, pere, linna, riigi, maa'kere', Linnutee(re), universiteeeeeereeeee!  ..... 🙀

(Loomulikult ma ei saa Emmakeselt seda küsida, kuid mul oleks jube põnev teada, kuidas ta seletab seda, et ka vennalapsed kardavad teda, kuigi ta 'pühendus neile' kogu jõu, armastuse ja tarkusega, mis talle 60 eluaastaga kogunenud oli. Seda ma tean, et alati on teised süüdi, aga vennalapsed on üli-mega-super-giga ilusad ja vahvad ja armsad ja jutukad ja kõik-kõik-kõik! Et mis viga neil oli, et nad Emmakese armastust hinnata ei osanud?)

////Heee, hiljem lisatud:

Loomulikult ma tean, ilma, et oleks seda kunagi kelleltki küsinud või kuulnud: Vend "mürgitas" lapsed tema vastu ära. Tüüpvastus. Sada prossa see vastus oleks!////

Jaaaaa siia otsa meenub Soome psühhiaater Tommy Hellsten, kellel on selline teooria, et inimene õpib ennast armastama alles selle kaudu, kui keegi armastab teda siiralt ja väga. Ilma selleta inimene kahtleb selles, kui armastus-väärne ta on. Ma arvan küll, et see võib olla määraja. Eks inimesi, kes ennast päriselt armastavad on vähe näha ..., nad tunneb ära selle järgi, et nad armastavad teisi ka :)

Ma ise siin endamisi oletan, et pika ja õnneliku kooselu saladust uuritakse eelkõige neilt, kes on silmnähtavalt soojad ja ühtsed, mitte lihtsalt suvalistelt inimestelt, kellel on olnud 45 aastat võimalust teineteist põlata, karta või vihata :D Lihtsalt ... see, kuidas küsitakse, jätab mulje, nagu aeg oleks kõige olulisem suhte kvaliteedi näitaja. Tegelikult on pikkusest palju olulisem suhte "sügavus" ja isegi see, et inimesed loobuksid teineteisest, kui koosolemine pole enam loomulik ja kui ennast tuleb kokku võtta, et teisele hea partner olla.

Nii et jah ... ei mingit nõu, potti ega panni minult, ausalt! Olen mõelnud selle peale nähes, et 14 aastat abielus olnud inimestelt suhtesaladusi küsitakse! Minul nõu pole ... või: tahtke julgelt ja ausalt, mida te tahate ja tehke, mida te tahate ja ärge oodake mitte kelleltki mõistmist või toetust - kas see kõlbab?!😀