Kuigi mõlemad raamatud on õhukesed, olen ikka nädala võrra liiga aeglane, kui vaadata mu plaani, mille kohaselt kavatsesin lugeda raamatu nädalas.
Kuulasin paar nädalat tagasi YouTube'is Osho juttu sellest, kuidas ta oli kunagi kirglik raamatusõber ja tohu lugemusega (seda viimast oli mõistagi endiselt :p), kuid pole "viimased viis aastat" midagi lugenud, sest kui oma filosoofia settinud oli, tundusid muud heietused lihtsalt mõttetud ja ebavajalikud. Ei kutsunud enam.
Mõtlen selle peale sageli ..., et minu jaoks on ka lugemisest kujunenud selline võib-ju-teha-kah asi. Pealegi, kui ma võrdlen seda muu 'meelelahutusega' nagu laulmine, jooga, kompulsiivne guugeldamine ja teiste inimeste päevikute vahtimine, siis lugemine tekitab vähem emotsioone, sealhulgas isegi Head Raamatud. Õnnelikumaks teeb mind laulmine ja jooga.
Pessoa ja Huxley meeldisid mulle mõlemad, kuid mul poleks kahju olnud, kui need oleksid lugemata jäänud. Kui jooga jääb tegemata, siis on küll kahju.
Ja ma olen mõnda aega mõelnud, et ma olen nüüd pool aastat vahelduva eduga püüdnud taas lugejaks hakata, kuid ilmselt see pole siiski minu tee enam, sest pole ma endas üles leidnud seda vana magnetismi. Eks ma vaikselt ikka midagi loen edaspidigi, meelelahutuseks -- ma usun, et ka Osho tegelikult viskas pilgu mõnessegi raamatusse pärast 'lugemise lõpetamist'. Kes ikka linnas elades ainult mediteerida ja 'kontempleerida' tahaks? Maal on teine lugu, seal ümbrus toetab meditatiivsust.
Igal juhul otsustasin, et enam ei plaani niimoodi lugemist, vaid nokin raamatuid terahaaval ...
Ja - mis vahva kokkusattumus! - Huxley raamatu kõige viimane, kokkuvõttev lõik rääkis sellest, kuidas ka vaimuinimesel, kes on kõik enda meelest vajaliku ära teinud, pole enam vaja midagi kirjutada ega lugeda :D:
"Near the end of his life Aquinas experienced Infused Contemplation. Thereafter he refused to go back to work on his unfinished book. Compared with this, everything he had read and argued about and written—Aristotle and the Sentences, the Questions, the Propositions, the majestic Summas—was no better than chaff or straw, For most intellectuals such a sit-down strike would be inadvisable, even morally wrong. But the Angelic Doctor had done more systematic reasoning than any twelve ordinary Angels, and was already ripe for death. He had earned the right, in those last months of his mortality, to turn away from merely symbolic straw and chaff to the bread of actual and substantial Fact. For Angels of a lower order and with better prospects of longevity, there must be a return to the straw. But the man who comes back through the Door in the Wall will never be quite the same as the man who went out. He will be wiser but less cocksure, happier but less self-satisfied, humbler in acknowledging his ignorance yet better equipped to understand the relationship of words to things, of systematic reasoning to the unfathomable Mystery which it tries, forever vainly, to comprehend."
Nii et ma arvan, et ma olen heas seltskonnas! :D
Mis mulgi nende õlgede mäletsemisega mässata :D
Meenutan siinkohal jälle Nisargadattat ..., kuidas küsija avaldas arvamust, et tuleb ju ikka tööl käia ja normaalne olla (et keegi su üldse tööle võtaks) ning Nisargadatta vastas rahulikult midagi sellist, et kui sa arvad, et oled siia ilma sündinud tööd tegema ja normaalne olema, siis nii su elu lähebki, kui sa aga ei arva, et oled siia ilma passerdama ja pusima sündinud, siis ... sa enam ei sünni! :D
Pole vaja enam, pole mõtet!
Huxley mõtiskles raamatu keskel ka, kui seletamatu, et me peame teadvust avardavaid kogemusi väärtuslikumaks ja kõrgemaks kui tavateadvuses elu, kuid see (kõrgem teadvus, ühtsusteadvus) näib olevat kasutu argipäeval. Kas kasutu võib olla eelistatav? Raamatu lõpus ta siiski ka väljendas suhtumist, et kui inimene saavutab 'transtsendentse' seisundi ilma droogideta, siis ei peagi ta enam 'meie maailma' kuuluma ja ta ei peagi muretsema, kust saab süüa tema ja teised.
Tema valitud droogiks oli meskaliin, mida ta tarvitas n.ö kontrollitud-juhitud katses. Ehk siis kõik need kaifi 10-12 tundi oli temaga koos keegi, kes lasi tal nii vaikselt istuda, kui ka ärgitas teda erinevaid asju tegema ja küsis kõige kohta tagasisidet. Esimese asjana mõjutasid Huxley't värvid ja kangavoldid - näiteks oli ta vapustatud oma hallidest flanellpükstest ja olekski neid vaatama jääda võinud, kui teda poleks väljastpoolt edasi suunatud. Ta oli aga üllatunud, et klassikalisele muusikale selline tajude avardumine ei laienenud, vastupidi: ta ütles, et muusika näib teda tagasi maa peale toovat, olevat sild transtsendentse ja maise maailma vahel. See on sama, mida mõtleb ka tavaline/maine, ilusat muusikat kuulav inimene :D, ainult et tema tunneb, et kaunis muusika ülendab hinge, mitte vastupidi. Nii et sild, tõepoolest!
Ja järelsõnast lugesin, et ansambel "The Doors" võtnud oma bändile nime just Huxley 'The Doors Of Perceptioni' järgi! Lahe! :)
Pessoa:
Huxley:
Ma tegin päevikupildid hästi väikeseks, kuna ei viitsinud udustada, aga ülemised pildid toovad meelde, et ma ei oskagi muid, kui udupilte teha.
Ja siin hüvastijätuks üks laul, mida hetkel ketran :)
Julia Jacklin - Pool Party
Nunnu hääl, armas indie-folk ja superlahe ajuvaba video, mis on veel aeglane takkapihta! :D
Aeglane meeldib mulle! :)
Mõtlesin kuulates, et ta meenutab Aldous Hardingut ja siis lugesin Wikist, et Julia töötas mitu aastat mingi jama koha peal, et teha oma plaat just selle produtsendi juures, kes Aldous Hardingu välja andis! :)
Ja mulle nii meeldib, kuidas Julia ühes kohas hääldab 'Saturday' - sä-dürü-dei 💝😻💝
No comments:
Post a Comment