Minu meelest on järgnev lugu nii lihtsalt ja armsalt kirja pandud, et lausa tõlgiks ära.
Autor on IG@ operation_moksha ja loo ingliskeelse originaali leiab siit!"Püüdsin nii kaua inimestele meeldida, et ma ei osanud omaenda vajadusi nähagi.
Mõte kellelegi meelehärmi valmistamisest või et keegi näeb mind iseka või halvana tundus mulle nii kohutav, et ma ei tunnistanud omaenda ihasid.
Kui ma oleks neid tunnistanud, oleksin ehk tundnud, et peaksin nende täitmiseks midagi tegema.
Kui ma oleksin hakanud neid täitma, võinuks keegi mind hukka mõista.
Ja see et keegi mind hukka mõistaks tundus nii jube, et sama hästi võinuks ma juba surnud olla.
Nagu te võite ette kujutada, on sel moel elada üsna piinav ja mina elasin niimoodi kauem, kui mulle tunnistada meeldib.
See läks mulle maksma suhteid, võimalusi, mu vaimse tervise ja aastaid minu elust.
Kõik selle pärast, et ma ei tahtnud inimestes meelepaha tekitada ja seda, et mind kritiseerima hakataks.
Mis on mõnes mõttes üsna veider, kuna inimestele meeldida püüdmine esitleb end küll inimarmastuse sildi all, kuid on tegelikkuses hirmul põhinev enesealahoidmine/nahahoidmine.
Me ütleme endale, et ei taha olla terav või isekas, kuid tegelikult ei soovi me tegeleda süütundega või võtta endale vastutust ausana elamisest mis iganes hinnaga.
Ma ei olnud "liiga hea" -- ma olin "aus olemiseks liiga arg".
Siin on suur vahe.
Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis jõudis mulle kohale, et ainus võimalus tõesti hea inimene olla on leppida faktiga, et ma haavan inimesi teinekord. (Ma lisan: autor peab silmas seda, et nüüdsest alates püüab ta olla aus/enesele truu; see ei tähenda, et vahel halb olemine teeb hea olemise võimalikuks :D .)
Sealt edasi on valiku küsimus, kummaga ma inimestele haiget teen.
Me võime inimestele haiget teha sellega, et varjame nende eest oma tõelisi motiive, tundeid, mõtteid või olemust.
Või peame riskima sellega, et teisi haavab meie autentsus, meie piirid ja oma väärtustele truuks jäämine.
Valu on vältimatu, kuid mõni valu viib meid tõe, enese väärtustele truu olemise ja enesega rahulolu kaotamisele, samal ajal kui teine valu on hoopis värav nende (tõe, väärtustekohase elu ja enesega rahulolu) juurde."
Autor siis operation_moksha
No täitsa lõpp, ma ka just rääkisin sellest! :D
*
Hommikuse jooga ajal kuulasin Teal Swani juttu vihast.
Viha ülesanne on meid päästa hapust olukorrast, kus me tunneme jõuetust asju muuta. Kui meie elus on midagi sellist, mida me pole nõus aktsepteerima, siis meile tundub, nagu see asi jääks meile elu lõpuni valu tegema. Muidugi ei soovi me aktsepteerida valu elu lõpuni ja siis tekibki viha.
Paraku tundub mõnikord probleemi juureni minemine liiga ohtlik meie turvalisusele. Näiteks kui naist vihastab, et mitmetele märkustele vaatamata jätab mees oma mustad sokid põrandale (mis imelik komme see on? :D peredes, millega mina olen kokku puutunud, pole ma riideid põrandal näinud, meil ka mitte), siis on ohutu meest näägutada sokkide pärast selle asemel, et välja tulla tegeliku probleemiga: mees ei hooli naise enesetundest, ei pea tema soovidest lugu, naine tunneb end jõuetuna, nagu ta 'ei loeks'.
Kui hakata tegelema tõelise probleemiga - naine tunneb, et temast ei hoolita -, siis võib ka mees näha, kuidas nii väike asi nagu sokid põrandal võib olla suur asi naise jaoks.
Või - naine võib aru saada, et mees tõepoolest ei hooli.
Ka see ei pruugi alati tähendada lahkuminekut, aga kriisi siiski.
Ja selle pärast paljud jäävadki jagelema sokkide pinnal.
Kui aga viha on teinud ära oma töö, pöörata meie tähelepanu asjale meie elus, millega me ei oska midagi peale hakata ja mida me oma ellu ei taha, siis kohe, kui oleme probleemi ära tundnud saame aru ka sellest, et viha abil seda olukorda kindlasti ei lahenda - viha on põhimõtteliselt lihtsalt signaaltuluke.
Ja eilased päevikud :), viimane pilt on tegelikult tänase algus ...
Päevaplaan, trenniträkker.
Vasakul Ram Dassi tsitaat sellest, kuidas tingimusteta armastuses inimene õide puhkeb :)
Paremal pikk tsitaat endale nõudmiste esitamiseta elamisest Joseph P. Kauffmanilt,
selle kommentaar ja Sadhguru tsitaat 'elurattast'vabanemisest, karma lõpule viimisest.
Vasakul: Kes loobub kõigest, avastab, et tal on kõik.
Paremal lõpetamata muster, niisamamula ja Matt Kahni tsitaat sellest, et 'vibratsioon ei määra ära, mis meiega juhtub, vaid hoopis selle, kuidas me selle olukorraga hakkama saame.
Väga oluline taipamine, ma näen palju vaimseid pürgijaid ennast süüdistamas selle pärast, mis nendega toimub, endas vigu otsimas. Mis kasu sellest on? See juhtus. Kes teab, miks 'halvad' asjad juhtuvad. Pole mõtet ennast halvustada selle pärast, parem mõelda, milline teguviis oleks sellises olukorras kõige armastavam, eelkõige enda suhtes.
Hakkasin lugema Carson McCullersi "Süda on üksildane kütt"
Ilmselt liigun edasi keskmiselt 5 lk päevas :D
Väga meeldib see raamat, olen eesti keeles kunagi lugenud.
Ja tänane paljas päevik
Bye! :)
No comments:
Post a Comment