/Eee, ma kirjutasin vahele asju juurde. Ma pole eriline viimistleja, sorri 😅/
Miski ei tekita paremat tunnet, kui ärgata varakult teadmisega, et terve päev on sinu oma, sinu jaoks. Muidugi käib siia juurde ka oma pere eest hoolitsemine, aga nagu ütleb Teal Swan: "Kui sa midagi armastad, siis sa võtad selle omaks nii, et see saab osaks sinust enesest." Sellisel juhul on pere eest hoolitsemine ühtlasi enda eest hoolitsemine ja kunagi ei teki tunnet, et annad mingisuguste teiste inimeste peale oma jõu ära 😇💖💪😄
Loen ikka "Süda on üksildane kütt" ja olen sama lummatud, kui esimest korda lugedes. Nii palju üksildasi inimesi, kes oleksid harilikud, kui neis poleks igatsust ja üksildust, väikest valu.
Isegi kommentaarid puuduvad lugemispäevikus, sest ... mida mina kogu selle ilu peale kõrvale oskan panna. Las jääb nii.Võib-olla me kõik peame esmalt tohutult igatsema, et hiljem üldse täiuslikku rahulolu kogeda suuta.Umbes nagu Nisargadatta ütleb pingutamise kohta ..., et me peame tohutult pingutama, et saada aru, et pingutused ei vii meid mitte kusagile. Ainult järgmiste pingutusteni! Kogemustega sama - me kõik soovime kogemusi, kuid need juhivad meid ainult rohkem kogemusi tahtma. Ma muutun jälle igavaks ja ennast kordavaks, aga -- me ei saavuta iial täiust, kui me läheme väljapoole nagu mandala või heegeldatud linik - võtame ette järgmise, eelmisest suurema ringi. Ainus võimalus tunda, et me oleme kohal, on suunduda sissepoole, keskmesse. Jaaaaa ... ma ennetan käsitöölisi siin 😃: on võimalik pärast laienemist jälle koonduda ja heegeldada ... pitsist pall. Kogu see erinevate pitsiridade kogemus taas kokku võtta ühes punktis/ühte punkti. Visuaalselt/jälgitavalt näeb lõpp-punkt välja nagu alguspunkt ja tekib küsimus, milleks kogu see pits seal vahel. Tunnetuslikult on erinevus ... maailmanihutav. Teadvustamata kohalolek versus teadvustatud kohalolek. See on elu-pitsivahu mõte.Meil pole puudu. Meil on üle. Kui me sellest aru saame, on kõik ime.
No comments:
Post a Comment