Facebook @ Tao & Zen
Vasta kõigele, mis juhtub, iseendana - ja kõik on hästi.
See oli trikiga lause.
Oletame, et sa käid tööl ja see kurnab sind hullumoodi.
Kui sa iga kord, kui tuleb midagi teha, välja ütleksid, et oled surmani väsinud --- see oleks kohutavalt kohatu :D, kuid äkki sa võtaksid end siis kuulda?
Elada oludes, mis on nii rasked, et me pidevalt pettume endas ja veame end alt, on ebanormaalne.
/// Eee..., st, ma vist pole kirjutanud sellest, aga mul on juba väga ammust aega depressiooni kohta selline test: kas sa valmistad pidevalt endale pettumust? Kui vastus on jah, siis sul on depressioon. Kui sul poleks depressioon, siis sa suudaksid olla see sina, kelleks sa ennast pead. Oh, whatever, minu puhul on see alati kattunud :D :D :D ///
Töökultuur ja 'argielukultuur' on nii tugevalt nihkes võimatu ideaali suunas, et seda ideaali on hakatud pidama normiks ning on ära unustatud, et inimesed ei ole nii tugevad kui norm, vaid nii tugevad, kui nad parasjagu on. Me OOTAME inimestelt normile vastamist ja meil pole enam meeles, et meie vastas istub inimene, mitte robot-töötaja. Inimestel on kõigi oma kiiksud ja mõnikord on nad väsinumad või tusasemad kui mõni teine kord. Oleks parem, kui õpiksime endale oma emotsioone lubama - muidu jääme neis süüdistama kõiki teisi ja leiame, et oleme abitud oma olukorda muutma.
Ma mõtlen viimasel ajal palju sellele, et kõigis kultuurides on alati olnud inimesi, kes soovivad silma paista ja vähe sellest - nad juba oma elu ajal mõtlevad selle peale, et nad tahavad, et pärast nende surma neid mäletataks ja heas mõttes esile toodaks. Ja alati on olnud ka inimesi, kes tahavad omaette olla. Räpased koopakollid, kes parimal juhul vahel ikka kellegagi jutustama satuvad ja kelle tarkusest jutud levivad, nii et neile hakati toiduvärki tooma, tänuks sellele, et neil oli aega ära kuulata ja nõu anda, aus ja ebakonventsionaalne olla. Ka need inimesed, kes innuga siplevad elumängus, ihaldavad mõnikord kõrvalpilku kelleltki, kes pole rattaroopasse surutud. On natuke kurb, et enam pole tavaline kerjusmunklus :) ... sest tõesti - toidu annetaja sai nii palju inimestelt, kelle perspektiiv oli ... pikem, kaugeleulatuvam. Ühe sellise vestluse eest võis inimene soovida tänada toidu annetamisega teisi munki 50 aastat. See, mis ta sai, oli seda väärt.
Nüüd aga on rahvast ja tegemisi nii palju, et pole kellelgi mahti ei anda ei saada :D
Kõik lähevad ja teevad ise - nii saab kiiremini :) Tõesti saab.
Eks tulevad uued ajad ja uued imed :)
Peace be with you! I love you!💚
No comments:
Post a Comment